Tsivilisatsioonis

Viimased tunnid tsivilisatsioonis.....arvatavasti. Varahommikul istume loodetavasti konditsioneeridega bussi ja loksume seal arvatavasti ligi 9 tundi nagu lubati.

Tana oli vaga raske paev koos keeruliste seletustega inimestele, kes keelest eriti eru ei saa. Oosel ei saanud eriti magada, kuna mingi asi kolksus vahet pidamata ja oli upriski arritav. Ilmselt midagi konditsioneeriga. Lopuks ajud suitsesid ja suurim soov oli koolist minema saada. Koolitee ise votab tavaliselt ca 40 min labi reegliteta liiklusragastiku, kus tegelikult on koik vajalikud reeglid olemas ning koik toimub suureparaselt. Oleme oppinud ka koige suuremaid ristmikke autode, rataste ja mille koigega veel uhiselt uletama ja polegi mingit probleemi. Suunatuld asendab signaal ning mida suurem sa oled, seda kovemini sa plaristad ning koik tombavad sust eemale juba kaugelt kuuldes. Sul kas pole autot voi sul hiiglaslik Toyota voi Lexuse maastur. Vaikesi autosid on vahemuses.

Hommikul saime osa naistepaevast, mille puhul siin pidustusi tehti ning ulikoolis oli aktus, millest kujunes omamoodi elamus. Kuulasime paris pikalt kamodsakeelseid konesid, meie oma 'pealik' utles, et naised on koige vaartuslikumad loodusvarad Taanis ning koik, kaasaarvatud meesterahvad, said kingituseks lahmaga siidikangast. Minu oma tugev lillakasroosa. Asi ise oli paras tohuvapohu helisevate mobiilite, kangaste jagamise segadusega ning lopuks katkenud vooluga. Parast pakuti hamburgereid, mis oli vaga kummaline, justkui mcdonaldsi omad.

Eile leidsin soogi seest kana sudame ja lopuks selle vaesekese pea, nii et ei olnud just eriti isu seda kanaputru edasi suua. Uldiselt on siin onneks head toidud ja soogikohad vahemalt naivad vaga puhtad. Muidugi neis nn turisti tanavates.

Samuti sai tudrukutega ohtul kohalik massaas ara proovitud, kuid oodatud loogastava aasia massaasi asemele saime kohutae naerda, kuna massoorideks olid noored neiud, kahekumne ringis, nagu teada saime, kuid usna puberteediloomulised. Uurisid loomulikult peikasid, laulsid, korraldasid vabale tudrukule pimekohtingut korvaltoas oleva austraallasest meesterahvaga, keda me kunagi ei nainud ning samal ajal maseerisid meid paris tugevasti. Nii et paris hea elamus.

Kohutavalt palav on siin, Koige kuumem aastaaeg neil siin, nii et isegi kohalikud agavad. Ei tea kull tapselt oelda, aga arvatavasti ca 35C, paikese kaes voib muna praadida. Uldiselt tunnen end siin juba ullatavalt koduselt. Isegi tuktuki (uks takso liikidest, kus mootorratta taga on karu moodi pehmete istmetega asjandus, kus neli inimest kenasti istuma mahub) mehed ei paku enam pinget oma pealetukkivusega. Vahepeal ajasid kull vihale, ei saa ju isegi tanavat uletada ilma nende kisata, kas soovin monda kasutada.

Njah, ylltasasin kohalikku arvutituba meeletu hulga printimistellimusega, nii et nyyd nad lopetavad klammerdamist ning ongi aeg minema hakata.

Dadaa

Kambodza-esimesed paevad

Hahaa, sisse logisin end hierogluufide alt. Ja are imestage, et siin pole tapitahti.
Olen vaheke juba sisse elanud. Kahekumnetunnine lennureis, millest ainuuksi uks lend moodus tervelt kumme tundi jarjest lennukis, sai edukalt ule elatud. Kambodza toll on nagu vanadel aegadel, mil pidid sada dokumenti naitama ja oma pagasiga vahest imesid tegema. Jarjekorrad ei loppenud nii pea. Tehti ka pilt sust kohe koha peal. Tai lennujaam oli tohutu ning seal anti sulle nagu vangile number katte kui detektorist labi astusid. Soomes ei huvitanud sa uldse kedagi. Kontrollis oeldi mu passi nahes mulle oma emakeelne palun, kuid olin nii jahmunud, et vastasin automaatselt inglise keeles. Palju sa ikka kohtad inimesi, kes teavad kuidas eesti keelt raakida. Kuigi jh, kohtasin siin Kambodzas tootavat hollandlasest oppejoudu, kes teadis eesti keeles terviseks oelda, mis peale tekkis ule restorani elev kihin seksi ule.

Esimesel ohtul oleksin tahtnud otsa ringi keerata ja kohe tagasi lennata. Motlesin, et ei taha kull siin tolmuses ja prugi tais saunas kauem olla. Hommikul valja puhates oli asi juba palju parem, nuud tunnen end juba usna hasti, kuigi meeletult palab\v on ikkagi. Inimesed tanavatel on usna pealetukkivad koigega, mida muua soovivad, Nende jaoks oleme justkui ringi kondivad dollarid. See on vaheke tuutu, aga harjub ara. Kaisime kirbuturul ja paadiekskursioonil joe peal. Tana kohtusime siinsete uliopilastega, kes kull koike ei moista, mis raagime, aga piisavalt, et vestelda. Tursikatest soogikohad naivad usna puhtad ja talutavad, nii et sellega probleemi pole ning hotellitoas on konditsioneer, mis teeb toa monusaks isegi vaatamata sellele, et akna taga on muur, mitte vaade.

Eks kirjutada on palju, kuid lopetan siin. Olen elus ja terve, nii et ehk polegi hetkel rohkem vaja.

Paikest!

Dadaa mõneks ajaks!

Järgmised kolm nädalat ärge lootke minust eriti midagi kuulda. Pärast aga ilmselt valmib pikem reisikiri.
Jõudsin just pakkimisega ühele poole. Eks tuleb jälle paar nädalat vaid oma seljakoti sisuga elada. Koguaeg küsimus, kas äkki üritan liiga palju asju kaasa võtta, aga alati lohutan sellega, et on ju ikkagi üle kolme nädala, nii et üks seljakotitäis on vabandatav. Nojah, Kambodžas on ju väga soe, nii et kõik asjad iseenesest päris pisikesed. Positiivne on see, et esimesed malaariatabletid, mis enne minekut ette nähtud, pole mingeid kõrvalmõjusid tekitanud, nii et ehk polegi nii hull. Muretsesin komme ja šokolaadi ,mis alati peab reisivarustusse kuuluma, pealegi ei olevat tollel maal šokolaad eriti tavaline kaup. Eks näeb, kui tõsi see jutt on.
Ümberringi inimesed närvitsevad palju rohkem kui mina ise. Lars ei saa üldse rahulikult paigal püsitud ja eile sõpradega väljas käies olid needki üsna elevil ja lugesid sõnu peale. Endale hakkab alles nüüd asi kohale jõudma, et lähengi Aasiasse.
Uurimustöö ettevalmistused kohapealseks teadustööks lõpetasime reedel ettekandega, õppejõud olid kõigi gruppide tööga väga rahul ja saime kiita. Loodame nüüd vaid, et ka seal suudame taset hoida. Üks lektorite arvab, et meie kursuse inimesed söövad ja joovad kõige rohkem, mida ta kunagi näinud on. See tähendab, et pidevalt on kõigil võileivad ja lõunakarbid laual, kohvitops kõrval ja vesi läheduses. Kui jälgima hakata, siis on jah see nii.
Neljapäeva kulutasin põhiliselt uue fotoka otsimisele. Väntasin linnas ringi, aga siin on üllatavalt raske mingeid adekvaatseid fotopoode leida. Vihma hakkas kallama ning lõpuks olin läbimärg, aga leidsin ikkagi sobiva aparaadi. Tegin punase tulega parempöörde nagu siin ikka ratturitel kombeks on, kui järgmisel hetkel oma kõrval politseinikut mootorrattal enda kõrval nägin. Näägutas midagi taani keeles, ütlesin, et räägin inglise keeles, näägutas veel natuke taani keeles, ütlesin vabandust, mille peale ta minema sõitis. Ära ehmatas küll, enam ikka ei taha punase tulega isegi parempööret teha, kuigi seal vahet pole.
Vabariigi aastapäeva õhtu sai veedetud Eesti saatkonnas vastuvõtul ja üle pika päriselt ka eesti keelt räägitud näost näkku. Üsna veider on seda teha, kui pole üle kuu aja korralikult silmast silma oma keeles kellegagi suhelnud. Avastasin, et sellistel hetkedel hakkan automaatselt inglise keeles mõtlema ja siis seda peas eesti keelde rääkimiseks ümber tõlkima. Kummaline, sest tavaliselt mõtlen ikkagi emakeeles.
Eile käisime linnast väljas ühes vikingi muuseumis, mis suurt midagi ei olnud põnevat, kuid nalja sai riietega, kuna saime ise maskeraadi teha ja naljakaid vikingite riideid ise selga proovida. Naiste riided olid üsna stiilsed minu meelest, kuid meestele olid ka kleidid ette nähtud, mis oli väheke harjumatu. Kaua me seal ei peatunud, olime hommikul liiga vara ennast üles ajanud, nii et mõlemad liiga unised, et midagi suurt ette võtta.
Õhtul sai itaallastega põrandalaudu kulutatud ja tantsitud ühe ühika saalis, kus isegi elus muusika kohale oli toodud. Muusika oli väga hea, nii et lõpuks pidi lihtsalt lahkuma väsimuse tõttu, mitte, et pidu läbi oleks.
Panin ka mõned pildid üles http://picasaweb.google.com/kerdaa

Kalli kõigile kodustele!