Järgmised kolm nädalat ärge lootke minust eriti midagi kuulda. Pärast aga ilmselt valmib pikem reisikiri.
Jõudsin just pakkimisega ühele poole. Eks tuleb jälle paar nädalat vaid oma seljakoti sisuga elada. Koguaeg küsimus, kas äkki üritan liiga palju asju kaasa võtta, aga alati lohutan sellega, et on ju ikkagi üle kolme nädala, nii et üks seljakotitäis on vabandatav. Nojah, Kambodžas on ju väga soe, nii et kõik asjad iseenesest päris pisikesed. Positiivne on see, et esimesed malaariatabletid, mis enne minekut ette nähtud, pole mingeid kõrvalmõjusid tekitanud, nii et ehk polegi nii hull. Muretsesin komme ja šokolaadi ,mis alati peab reisivarustusse kuuluma, pealegi ei olevat tollel maal šokolaad eriti tavaline kaup. Eks näeb, kui tõsi see jutt on.
Ümberringi inimesed närvitsevad palju rohkem kui mina ise. Lars ei saa üldse rahulikult paigal püsitud ja eile sõpradega väljas käies olid needki üsna elevil ja lugesid sõnu peale. Endale hakkab alles nüüd asi kohale jõudma, et lähengi Aasiasse.
Uurimustöö ettevalmistused kohapealseks teadustööks lõpetasime reedel ettekandega, õppejõud olid kõigi gruppide tööga väga rahul ja saime kiita. Loodame nüüd vaid, et ka seal suudame taset hoida. Üks lektorite arvab, et meie kursuse inimesed söövad ja joovad kõige rohkem, mida ta kunagi näinud on. See tähendab, et pidevalt on kõigil võileivad ja lõunakarbid laual, kohvitops kõrval ja vesi läheduses. Kui jälgima hakata, siis on jah see nii.
Neljapäeva kulutasin põhiliselt uue fotoka otsimisele. Väntasin linnas ringi, aga siin on üllatavalt raske mingeid adekvaatseid fotopoode leida. Vihma hakkas kallama ning lõpuks olin läbimärg, aga leidsin ikkagi sobiva aparaadi. Tegin punase tulega parempöörde nagu siin ikka ratturitel kombeks on, kui järgmisel hetkel oma kõrval politseinikut mootorrattal enda kõrval nägin. Näägutas midagi taani keeles, ütlesin, et räägin inglise keeles, näägutas veel natuke taani keeles, ütlesin vabandust, mille peale ta minema sõitis. Ära ehmatas küll, enam ikka ei taha punase tulega isegi parempööret teha, kuigi seal vahet pole.
Vabariigi aastapäeva õhtu sai veedetud Eesti saatkonnas vastuvõtul ja üle pika päriselt ka eesti keelt räägitud näost näkku. Üsna veider on seda teha, kui pole üle kuu aja korralikult silmast silma oma keeles kellegagi suhelnud. Avastasin, et sellistel hetkedel hakkan automaatselt inglise keeles mõtlema ja siis seda peas eesti keelde rääkimiseks ümber tõlkima. Kummaline, sest tavaliselt mõtlen ikkagi emakeeles.
Eile käisime linnast väljas ühes vikingi muuseumis, mis suurt midagi ei olnud põnevat, kuid nalja sai riietega, kuna saime ise maskeraadi teha ja naljakaid vikingite riideid ise selga proovida. Naiste riided olid üsna stiilsed minu meelest, kuid meestele olid ka kleidid ette nähtud, mis oli väheke harjumatu. Kaua me seal ei peatunud, olime hommikul liiga vara ennast üles ajanud, nii et mõlemad liiga unised, et midagi suurt ette võtta.
Õhtul sai itaallastega põrandalaudu kulutatud ja tantsitud ühe ühika saalis, kus isegi elus muusika kohale oli toodud. Muusika oli väga hea, nii et lõpuks pidi lihtsalt lahkuma väsimuse tõttu, mitte, et pidu läbi oleks.
Panin ka mõned pildid üles http://picasaweb.google.com/kerdaa
Kalli kõigile kodustele!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment