Veider

Veider tunne on. Kool läbi, suvi tuleb, koju saab lõpuks. Eesti!!! Samas ikkagi kummaline tunne ka siit lahkuda, mis siis et vaid mõneks ajaks. Taani.... Hirmsasti ootan koju jõudmist.

Juuni pilte üleval siin:
http://picasaweb.google.com/kerdaa/Juuni#

Graafikarotid

Hommik. Kooliuksed lukus. Loogiline ka, ikkagi laupäev. Näen paari kursakat, ühel on isegi võti olemas, pääseme sisse. Tüüpilised maastikuarhitektid. Näen, et nii on vist küll igas riigis, kui ülejäänud ülikool on rahulikku unne suikunud, siis elavad seal teatud graafikarotid, kes makette närivad ja end arvutitesse puurivad.

Päev tagasi hilisõhtul leidsime lõpuks lahenduse ühele oma peavalu küsimusele, nüüd saame hoogsamalt edasi liikuda. Maadleme graafikaga. Plaanid, illustratsioonid, lõiked. Ise tegelen viimastega. Õudselt pikad teised. Tahan näha, kuidas me need lõpuks paberile realiseerime. Samuti venivad päevad sageli pikemaks kui 12h. Nüüd juba asi jookseb, kuna teame, mis teeme, mõni päev lohises lihtsalt tühja, pead tühjad ja ideed otsas. Tähtaeg läheneb, küll tegevust jätkub.

Tegin üks päev seljankat, hirmus isu tuli peale. Oli jälle üks siinsetest pühadest päevadest, mille põhjust keegi ei tea ning mil enamik poodegi suletud, nii et pidi enne kümme korda mõtlema, milline pood potentsiaalselt avatud on. Tuli välja, et peale selle on ka kartulipõud lahti. Kui ennevanasti läksid poodi, siis heal juhul leidsid sealt ainult kartuleid, nüüd pead aga vähemalt kolm poodi läbi kammima, et leida kartuleid. Lõpuks see siiski õnnestus ja sain ka supiga ühele poole. Maitses hästi.

Külmapoiss on siin üsna sagedane külaline. Eriti minu puhul. Endiselt pole veel siinse õhuniiskusega harjunud, mis pidevalt loob illusiooni, et väga soe on olla. Samas on ka siinne lõputu tuulepoiss üliaktiivne, mille tulemusel on kurguvalu ja köha kerge tekkima. Nüüd juba jälle. Lümfid paistes ja körra-körra. Küll peagi üle läheb. Meil üldse nali oma töögrupi tüdrukute kohta. Kolm meid on ja pidevalt mingi viga küljes kellelgi meist või siis kõigil korraga nagu praegu. Oleme haiged tüdrukud.

Paar pilti eelmise nädala kanuutamisest näed siit:
http://picasaweb.google.com/kerdaa/Kanuutamine#

Jääkuningas

Käisime eile poes suuremal ostmisretkel kuna olime teinud külmiku puhastust, ehk siis mõnda aega peaaegu midagi külmikusse mitte juurde ostnud, et midagi minema viskama ei peaks. Pesin isegi riiulid puhtaks enne uue toidu sisse panekut. Lars muretses sügavkülmutatud merivähke ja pani need ahju. Mingi hetke pärast käis väike pauk. Muigasin siis, et vähemalt üks neist sügavalt külmunutest tahab ahjust jalga lasta. Polnudki aga asi mereelukas vaid hoopiski savivormi oli mõra sisse tulnud.
Nädala alguses sai isegi eurovalimas juba ära käidud. Need, kes väljaspool kodumaad resideeruvad, peavad selliseid asju saatkondades või interneti teel varem tegema. Ise olin juba kuupäevad unustanud, kuid üks mu eestlannast kursaõde tuletas meelde, kellega siis õhtul pärast kooli end hääletama seadsime. Tee peal kohtasime veel üht eestlannat, kes meid kinni püüdis, nii et saime kohe järjekorra moodustada, mida senini vähese aktiivsuse tõttu ette polnud tulnud. Siiski polnud põhjust muretsemiseks, kuna sel aastal on võimalik ka interneti teel hääletada, meie otsustasime lihtsalt vanamoodsad olla. Sain ka teada, et Eesti rahvastikuregistris on mu sissekirjutuses kirjaviga, talu nimest on üks s puudu. Lannussaare tähendab vanas eesti keeles soosaart, aga seda lihtsalt enam ei teata, mistõttu ka kirjapilt on valesti läinud.

Täna olin hommikupoolikul eriti uimane. Mingi hetk tuli Lars ja ütles, et nüüd maast lahti, paki kott kokku, võta see ja see asi kaasa ning lähme. Seda muidugi ei öeldud, kuhu me lähme. Eks siis kuulasin sõna, istusime rongi ja mõne aja pärast olime järvede vahel, kus kanuu laenutasime ja pool päeva ringi aerutasime. Muidugi on siin ikka see sama probleem nagu ikka Taanis, et kuskil pole võimalik leida kohta, kus poleks inimesi näha, seega ei saaks väita, et looduses olime, kuid kaunis oli ikkagi, mõnes kohas võis juba peaaegu arvata, et oleme tsivilisatsioonist kaugemal. Ühel laisemal hetke keset järve lebotades otsustas üks luigepere meid uudistama tulla, kuid kuna meil neile midagi anda polnud siis ilmselt pereisa oli see, kes meie poole sisistas ja end ülikuninglikuna näitas, mispeale linnamehest Lars vargsi aeru poole sirutas, et end vajadusel kaitsma hakata, kuna suur lind ikkagi üsna hirmutav näis, eriti veel, kui istud vaid pisikese kanuus ning valge jääkuningas sulle näkku sisistab. Minu vaikse rahustuse peale, et parem oleks vaikselt looma ignoreerida rahunes nii mees kui ka lind maha ning luigepere kaotas meie vastu huvi. Lõpuks tegime vee sõda, nii et teised kanuutajad ja paaditajad jahmunult pealt vaatasid, kas kumbki meist abi ei vaja või kas peretüli või midagi. Meie aga naersime ilmselt nii palju, et ega ei arvatud vajadust appi tulla. Randudes olime läbimärjad ja naljatasime, et küsime rendiraha tagasi, kuna kanuu lekkis. Seda me siiski ei teinud. Koju sõites leotasime nii mõnegi transpordivahendi istmed märjaks. Pärast natuke kuivemasse konditsiooni saamist sõime sushit, üks hiinapärane riisisöök mereandidega. Sinna juurde käib maitseaine, vasapi, mille kohta ma imestan, et see pole uimastite nimekirja kantud. Maitse on päris vastik, aga kui see välja kannata võid vähemalt viieks sekundiks laksu saada, nii et pärast imestad, mis juhtus. Midagi väga tugeva piparmündi taolist, kui oskaks seda tunnet kuidagi kirjeldada. Pärast seda on tunne justkui poleks midagi juhtunud.

Laupäeval külastasime botaanikaaeda ja üritasime leida mingisugust karnevali, kuid peale tehnomuusikast täidetud pargi, kus rahvast murdu aega veetmas, ei leidnud me küll kedagi kostümeeritult. Botaanikaaias oli tore märgata palju tuttavaid lilli ja taimi, ühes kohas märkasin isegi viga nimetahvlil, milles olen päris kindel, sest pole just raske vahet teha bergeenial ja rododendronil.

Reede õhtul külastasime siinset mainekat muuseumi Lousiana, kus olen ka varem käinud tegelikult, kuid seekord avati seal rohelise arhitektuuri väljapanek, mis minu praeguse koolitöö teemaga tugevalt kokku läheb, mistõttu oli seal ka erialane suunitlus mängus.

Pelmeen

Sain kirja. Taani postilt. Sees oli justkui kriminaalfoto ühest kirjast, mille olin nädal tagasi ühele sõbrale saatnud. Naljakas oli see, et nad tegid sellest foto, printisid välja ja saatsid mulle. Kirja sisuks oli, et nad usuvad, et ma ei teinud meelega, et vähem marke peale panin kui kiri tegelikult kaalus. Mõne päeva pärast tuli antud kiri ka ukseaugust tagasi koju. Seekord valesse koju, ma oleksin ikkagi eelistanud, et see jõuaks adressaadini. Mis muud kui üks mark juurde ja jälle teele. Isiku sünnipäev, mis puhuks see mõeldud oli, on muidugi juba ammu möödas.

Üldiselt on nädal möödunud põdemise tähe all. Pärast nädala tagust vihmamatka köhin nagu katkine grammofon ning palavik teeb kuuma ja külma. Tänaseks oli väheke parem, kuigi kaks koolipäeva jäi sellepärast vahele, isegi kui ühel neist üritasin kooli minna, kust kursakad mu aga uuesti koju saatsid kuna ma ei nägevat nii tervislik välja. Paar päeva varem olin ühel nendest külas olnud, et erialakirjandust sirvida ning tuli välja, et ka tema koer ei salli Teletupse.

Ühel õhtul laenutasime paar filmi, et haigeolekut vähekenegi lõbusamaks muuta. Tulemus oli see, et suutsin masinasse pandud DVD sinna nii ära uputada, et Lars pidi selle kättesaamiseks plaadimängija lahti monteerima. Nali selles, et isegi siis oli seda keeruline kätte saada. Tegelikult oli DVD uputamine meie ühistöö, kuna mina panin selle valesti lugejasse, mis oli palju kiirem tagasi masinasse minekus, kui ootasin, ning pärastine meesterahvapärane jõuga asja lahendamine kaotas plaadi täiesti aparaadi õnarustesse. Lõpuks saime selle õnneks ikkagi kätte ning kõik töötas jällegi endiselt.

Täna õhtul otsustasin juba pikemat aega sügavkülmikus vedelenud pelmeenid ära teha. Need olid kunagi kohalikust Moskva poest ostetud ning tavapärasest väheke suuremamõõdulised, mis juba esmapilgul natuke mõtlema panid. Mis seal ikka, panin potti ja jäin ootama. Hiljem aga selgus, et pelmeenid sisaldasid hoopiski kohupiima, mitte oodatud hakkliha tükikest. Jama ka selles, et nagu teada, siis aeg teeb oma töö ning ilmselgelt polnud need käkid just värskemate killast. Ei maitsenud just nii hästi, eriti veel, kui olin oodanud mingisugust soolast rooga. Andsin ka Larsile maitsta, kes esimest korda toidu vastikuse üle hädaldas, mis ei ole talle eriti omane. Kui aga teada sai, et need Vene päritolu, siis enam ei imestanud. Käkerdused lendasid prügikasti teed. Järgnes köögikappide läbiotsimine, et eemaldada kõik sama maa päritolu ohtlikud toiduained, kuna meil on ka varem nendega halbu kogemusi olnud. Nii leidsid oma lõpu ka viimased pelmeenid sügavkülmast. Ega ma ei kurvastanud, naersin vaid, et ta saab läbi minu ikka eriliselt „hea“ mulje Venemaast.

Vihmamatk

Laupäeval oli ette nähtud nn metsik matk loodusesse. Eks ta eesti keeles kõlab natuke metsikult tõesti, tunduvalt rohkem, kui see Taani oludes võimalik. Saime kõik ühes rongijaamas kokku, kust liikusime edasi teadjamate teejuhtimisel, teekonna pikkuseks olevat olnud ca 15 kilomeetrit. Nägin üle pika aja osasid sõpru, kellega polnud vahepeal olnud enam aega kohtuda ning juba ainuüksi see kujundas meeleolu. Vaatamata ähvardavatele pilvedele leiti neist üks auguke, kus päike end läbi pressida üritas ning asuti seljakottide välkudes jaamast ja tsivilisatsioonist kaugemale. Nii kaugele, kui võimalik, aga see on tegelikult üsna võimatu, eriti veel nii lähedal Kopenhaagenile. Õige pea pressisid ennast pilvedest lahti esimesed veepisarad ning nii jätkus terve päev, matk vihmasajus. Osadel olid isegi vihmakeebid olemas. Ise olin õnneks hommikul oma üsnagi veekindla talvejope kasuks otsustanud ning märga eriti ei kartnud.

Tosserdasin ühe sakslannaga viimastena, kuna otsustasime siiski loodust nautida ning pilte teha, samas hoidsime silmad kõrvad lahti, et teed ei kaotaks ja teised silmist ei kaoks. See aga pahandas väga üht neiukest, kes hiljem selgus üks korraldajatest olevat. Ühtäkki tundsime end ärritunud lasteaialastena, keda tõmmatakse ja lükatakse. Lihtsalt mõte selles, et sellises piirkonnas on võimatu ära eksida, suured inimesed, küll ikka saab suu lahti tehtud, helistatud või teed küsitud, aga ei, ikka võime ju ära eksida. Lõpuks jõudsin kahtlema hakata oma inglise keele oskuses, kuna viisakad seletused meie pildiseeriast ja loodusenautlemise püüdlustest läksid ilmselt tummadele kõrvadele, sest meid ei lastudki silmist. Eks me siis leppisime lõpuks olukorraga ja tõdesime, et püüame ikka täiskasvanuks jääda ning ka ebaviisakaks muutunud käitumise peale ise viisakaks jääda.

Leidsin ühel järverannalt „kookospähkli“, mis osutus hoopiski pall olevat. Minu iseloomulikult lippasin kohale ja üritasin leidu jalgpallina kasutada. Katkine mahajäetud pallike oli aga vett täis, mille kõik oma saapasse sain. See mind aga ei heidutanud, sain edukalt jalgpalli mängida järgmised päris mitu kilomeetrit, kui sellega ringi hüppasin ja teepervelt teepervele jooksin, terve aeg ikka mu matkakott seljas ning kaaslased ümber imestamas. Eks teised said vahel paar jalaharjutust teha. tulemus oli see, et hiljem laagripaika jõudes arvas nii mõnigi vist, et olen mingi korraldaja või midagi, kuna vähemalt üks noormees küsis seda minult ning küsimusele, miks ta nii arvab andis vastuseks, aga sa ju jooksid koguaeg ringi ja ma mõtlesin üritasid teisi motiveerida vaatamata ilmale ja väsimusele edasi liikuma. Armas iseenesest.

Lõpuks laagripaika jõudes oli mingi telgitaoline asi püsti pandud, kuid selle alune ujus äsjasadanud veest. Õnneks leidsime tühja metsamajakese, mis ilma tõttu seekord ilmselt tühjaks oli jäetud. Tehti lõke ja üritati läbi vettinud varustust kuidagigi kuivatada ja sooja saada, kuigi pidevalt kallava vihmaga oli see üsna võimatu. Pärast pimenemist otsustasime siiski paari inimesega lähima rongijaama kasuks ning tagasi soojadesse kodudesse pöörduda, et tervist säilitada koolitööde tarbeks. Enamik inimesi jäi küll ööseks, aga ise ei leidnud nii väga eksootilise olevat kolmekümne inimesega nn ellujäämist „metsikus looduses“ harrastada, mis üsna võltsi tunde tekitas, isegi, kui seltskond hea oli, oli inimesi liiga palju, et looduses olekut nautida. Seega lõpetasime matka juba samal õhtul jättes magamiskoti ja ülejäänud soojemad asjad sõpradele, kes otsustasid Taanimaa märga kevadööd kogema jääda hunniku inimeste keskel.

Kolmapäeval sai aga siinne koolipäeva rekord püstitatud. Olime koolimajas töötades tervelt 15 tundi, millest esimene veerand kulus loengutele ja teine vahetähtaja tarbeks raporti valmistamiseks. Kuigi aega oli ka järgmisel päeval, otsustasime asja kohe ära lõpetada, mida ka tegime. Koju jõudsin öösel kaheteistkümneks, lahkunud olin hommikul enne üheksat. Eks see ole siinsetelgi maastikuarhitektidel kombeks, et kui on tähtaeg, siis rabamine tuleb vahetult enne viimasel minutil, kuna muidu on ikka kiirete asjadega aega küll.

Ahja, ja üleeile astusin jälle õue, pea pulki täis, mõtlesin pingsalt keeksiretseptile, mida plaanitsesin õhtul teha. Ukse sulgemise hetkel mõtlesin, et pidin vist midagi tegema, kui järgmisel hetkel meenus tõsiasi, et olin jällegi võtmed tuppa unustanud. Nüüd polnud enam midagi teha, vähemalt oli sel korral telefon kaasas ning päevane aeg, et külm ei hakka, samuti olin nagunii teel poodi, millega sai aega parajaks teha. Jalgratast muidugi kasutada ei saanud, kuna võti on ju ka toavõtmete kimbus, nii et saigi natuke jalutada. Lars oli tööl ja teadsin, et hiljemalt kolme tunni pärast on ta kodus nagunii, nii et võtsin asja rahulikult. Täpselt siis, kui olingi mõelnud, et nüüd olen viimase asja muretsenud, mida retsepti jaoks vaja, helistaski, et on kohe, kohe kodus. Läks õnnelikult seekord. Tegelikult õpetati mulle ka trikki, kuidas siseõue poolset akent lahti muukida, kui võti maha ununeb, aga see mõte mind eriti ei eruta, kuna see moodus pole just eriti vaiksete killast, kuigi korterielanikud on sellega harjunud, kuna Lars ise unustab ka pidevalt võtmeid koju, nii et hiljem siseneb lihtsalt akna kaudu. Loodan, et mul seda vaja ei lähe. Häda nende ise sulguvate ustega….

Keeks tuli hästi välja. Mehed tegid naabri juures mingi koosistumise, meesteka, nii et küpsetasin neile piimatoodete vaba keeksi, kuna naabril on piimaallergia. Pärast panin selle säraküünaldega neile ukse taha ja helistasin uksekella, naaber olevat poolsurnuks ehmunud ja ukse juurest minema hüpanud, kui tuld nägi, pärast tuli aga Lars ja ütles, et naaber olevat väga hõivatud olnud koogiga, kuna kui tihti sa ikka küpsetist saad süüa, kui sul piimaallergia on. Lõpp hea kõik hea.


http://picasaweb.google.com/kerdaa/VihmamatkKoolisLambad#

Tüng

Eile mängisime turiste ja sõitsime ratastega mööda linna ringi ja võtsime paadireisi kanalitele. Kuna oli ikkagi kevadpüha, siis oli selle tarbeks ka üritus olemas. Pool linna kogunes kokku ühte suurde parki, kus oli nii palju inimesi, et ei olnud kohati ruumi ei istuda ega astuda. Vaatasime natuke ringi, kuulasime laule marihuaana eest võitlusest, nentisime nende elu eesmärgiks olevat igaveseks õnnelik ning põgenesime siis üsna pea, kuna rahvamurd meid eriti ei tõmmanud. Väntasime siis linna ranniku poolesesse ossa, kus kauni ilmaga oli kõik ere ja tore. Hiigelsuur jäätis ajas südame läikima kuigi oli tegelikult väga hea. Käisime kuninganna koda silmitsemas ning istusimegi laevukesse, kus uks neiukene giidina puterdas ajalugu Kopenhaageni kohta. Enne koju minekut sai veel hot dog krabatud, mis oli üle ootuste hea, kuna ma polnud seda kunagi sellel maal ostnud veel. Ja oligi õhtu käes. Ikkagi pühad, nii et pidigi ju ilma ja päeva nautima õues.
Täna sain tünga. Otsustasime makarone teha ja juustu oli vaja, nii et pakkusin siis ennast juustutoojaks. Paberile lasin kirja panna juustu sordi, mis hea oli, et ma mingit sodi ei tooks. Saingi nime ja lisaks veel ühe, mis pidavat samuti vajalik juust olema. Läksingi siis poodi. Esimese leidsin kohe üles, teadsin ju ka, milline pakend sellel on. Teisega oli probleeme. Helistasin ja küsisin milline see välja näeb. Olevat pehme ja roosa, soovitas küsida teenindajalt. Noh, eks siis üritasin kõigepealt leida kirjelduse järgi, aga kuna ei leidnud, siis küsisin kõrvalt ühelt naiselt, kes samuti ei teadnud. Edasi leidsin paar teenindajat, kes samuti ei teadnud seda sorti juustu. Läksin siis teise poodi. Ikka ei leidnud ühtegi pehmet ja roosat juustu, kuid seekord ei leidnud ka teenindajat kellelt küsida, seega veetsin päris mitu aega juustuletti silmitsedes, kuni lõpuks alla andsin, et eks siis tuleb ilma selle erilise juustuta. Koju jõudes ütlesin, et ei leidnud seda juustu. Selle peale tuli Lars minu juurde ja ütles, et ta kohe annab ühe, mille peale musi sain. Tuli välja, et „nimetus“, mille paberile kirjutas tähendas hoopis musi. Ehk siis otsisin poodidest omaarust teatud sorti juustu, mis tähendas aga hoopis midagi muud. Saan nüüd aru küll, miks esimene naisterahvas kohmetus, kui talle paberit näitasin ja küsisin, kas ta teab sellenimelist juustu. See on see, et esimesel aprillil nalja ei saanud….küll on hea, et ma teenindajale ei üritanud seletama hakata, et see juust peaks pehme ja roosa olema.

Sai ka hunnik pilte üles. Kevad, põhimõtteliselt aprill tegelikult.
http://picasaweb.google.com/kerdaa/MalmoKopenhagenPuhad#

Kaks päeva

Ahoi!
Jajah, olen kauaks selle lehe unarusse jätnud. Mis seal ikka seletada. Kool, kool, kool. Vähemalt sain lõpuks kõigega ühele poole ja saan hetkeks hinge tõmmata. Et midagi lugeda oleks, lisan siia paar lugu kummalisematest päevadest.

Lugu 1
Õhtl tundsin end energiat täis ja tuju oli hea. Lars läks sulgpalli mängima ning saatsin teda natuke maad kuna tahtsin nagunii jooksma minna. Ilmselgelt alustasin liiga kiiresti, kuna mu keha tahtis liikuda ja ringi lennelda, kuid nagu sellistel puhkudel juhtub, siis mu hingamine ei jõudnud liikumisele järgi. Nii juhtus ka nüüd. Tegin kolm staadioniringi ning pärast oli ikka päris keel vesti peal. Tahtsin veel poest hakkliha osta õhtusöögi jaoks, kuid nurgapoes polnud sellist asja.

Lippasin siis korraks koju seljakotti võtma, et suuremasse poodi minna. Ostsin piima, mahla, apelsini marmelaadi ja igasugust asja, mis vaja oli ning hakkasin tagasi koju minema kui avastasin, et olin võtmed tuppa unustanud, ehk siis ei saagi praegu koju minna. Mõtlesin siis, et hea küll, õnneks tean, kus Lars hetkel on ning seadsin sammud spordikeskuse poole, mis pole eriti kaugel kodust. Sinna jõudes aga ei õnnestunud teda leida. Tulin tagasi koju ja mõtlesin, et kui ta pole kodus, siis helistan naabri kella ja saan ehk helistada, sest loomulikult polnud mul ka telefoni minuga kaasas. Naabrit polnud samuti kodus. Seadsin sammud jällegi spordikeskuse poole, kuna õhtu oli käes ja päris jahe juba ning mul olid seljas vaid õhukesed trenniriided ning nüüd seljas ka raske seljakott päris mitmete liitrite piima ja mahlaga. Olin väljunud poodi minekuks ca 18.30, nüüd oli kell veidike üle kaheksa. Jällegi ei leidnud teda üles. Arvasin, et ju ta siis on selle aja peale ikka kodus juba. Loivasin tagasi kodu poole, kuid ikka polnud kedagi kodus, ka naabrit mitte. Jalutasin väikese tiiru ümber kvartali. Lähiümbruses ühtegi tuttavat ei ela ning ilma telefonita ponud võimalik ka kellelegi helistada. Kuna ma ka Larsi telefoninumbrit peast ei teadnud polnud ka telefoniaparaatidest kasu, kuid kuna mul oli ikkagi rahakott koos ühistranspordipiletitega, siis istusin lõpuks lihtsalt elektrirongi ja veetsin mõnda aega lihtsalt rongiga sõites ja sellega tagasi tulles. Lars polnud ikka veel kodus, ma ei teadnud, mis kell on. Külm oli. Naaber oli kodus. Helistasin kella ja küsisin kas võiksin helistada ja seletasin, et unustasin nii telefoni kui ka võtme tuppa. Tundsin end väga jaburalt, kodu lihtsalt teisel pool seina, aga ma ei saa sinna sisse. Tuli välja, et tal polnudki õiget Larsi numbrit. Kutsus siis sisse ja üritasime internetist numbrit leida. See oli mõttetu, mingit infot ei leidnud. Ta arvas, et Lars vaatab sõprade juures jalgpalli, mis hiljem selgus ka tõsi olevat. Istusin elutuppa, naaber tegi teed. Küsisin, kas ta äkki teab kedagi, kellel on Larsi number. Lõpuks saigi õige numbri. Ainuke mure, et keegi ei vastanud. Tegin siis järjest kolm vastamata kõnet, et kui ta ükskord telefoni vaatab, siis kindlasti tagasi helistaks. Mõne aja pärast tegime ka neljanda. Ikka midagi. Lõpuks, mõned minutid peale jalgpalli (Taani Albaania vastu, 3:0) matsi lõppu ta helistaski. Lubas viie minuti pärast kodus olla, mida ka oli. Tänasin naabrit ja läksin koju, kaks sammu ja olingi kohal. Pärast neid tunde ringi susserdamist. Lars tegi mulle lohutuseks kotletti ajal mil sooja dušši võtsin, kuna ütlesin, et olen väsinud, külmunud, näljane ja enda peale pahane, et selline tuulepea olen.

Lugu 2
Oleme kätte saanud uued projektalad. Teemaks õhk, vesi ja päike. Peame projekteerima keskkonnasäästliku jätkusuutliku maastiku. Projektala on väga suur, poole päevaga rattaga läbi ei sõitnud, et kõike näha.
Eks siis hommikul sõitsimegi välja, igaüks oma grupiga. Mina sain omadega kokku projektalale kõige lähemas metroojaamas. Olin eelmisel õhtul ühe sõbranna käest ratta laenanud, kuna endale polnud ikka veel sobivat leidnud. Laenurattaks osutus soliidses eas pisike tumeroheline logisev naistekas. Mis seal ikka, oli see ju eelmisel õhtul kenasti vastu pidanud, kui õhtul sellel kahekesi ringi vänderdasime, kuna nii oli ikkagi kiirem liikuda kodu poole, mis muidu liigapika maana näis, et jalgsi minna sel hilisel õhtutunnil.
Päev oli päikeseline ja soe ning olime üsna suure ringi juba maha sõitnud, fotokad käes klõpsumas samal ajal sõtkudes ja edasi vuhisedes. Pidime kogu kursusega lõuna ajal ühes kohas kokku saama ning selleni oli jäänu pooltunnike ja viimane kilomeeter vahepeatuseni. Ühtäkki, kui olin ülejäänud neljast grupiliikmest natuke maha jäänud oma pildistamismaania tõttu, käis kile piuuuu (tegelikult päris armas hääl oli) ning minu romu ratta kumm oli puru. Kogu see vägi minu ees oli ühtäkki peatunud ning uuris hämminguga, mis juhtus. Mis seal ikka, vastasin naerdes, et ega midagi head see ei tähendanud. Lähima metroojaamani, mis oli ainuke võimalus sellest paigast tagasi nn päris tsivilisatsiooni saada, oli 18 kilomeetrit. Muigasin, et siiski parem kui 80. ega seal midagi, eks siis kõik tulid sadulast maha ning asusime jalgsi ettenähtud vahepeatuseni ja ei vaevunud veel mõtlema, mis pärast edasi saab. Silkasin endiselt ühelt teepervelt teisele püüdes tabada kenasid fotosid sest kaunist kevadpäevast, kui ühtäkki peatus eesolevate kaaslaste juures auto, kust voolasid inimesed välja, minu sinna jõudes teatati, et päästekomitee on kohale jõudnud. Autol oli isegi rattahoidja taga, kus rippus kena sportratas, mida hakati sealt maha harutama. Lootsin siis, et see vahetatakse lihtsalt minu omaga välja ning saan tolle tunduvalt parema sõiduriistaga edasi seigelda, kuid asi oli hoopis selles, et rattaomanik, kes enne autos oli istunud, pidi nüüd sellega hambaarstile minema, nii et minu logu tõsteti lihtsalt tolle asemele ja ise istusin hoopiski autosse, mis polnud ka halb lahendus antud olukorras. Ikkagi õnnelik õnnetus võiks öelda. Muidu oleks ilmselt terve päev läinud metrooni jõudmiseks, kuid sain veel autoga oma ekskursiooni lõpetada.
Pärast lõunapausi ühes hobusetallis, kus ühel kursaõel oma hobune kasvandikuks oli ning mõningaid tiire auto ja fotokatega küla vahel pandi mind ühe metroojaama ette maha, et seal teises suunas edasi kodu poole minna saaksin. Metroojaamas suundusin kohe piletit muretsema. Ratta puhul on selleks spetsiaalset vaja ning kui piletiaparaadi juures askeldasin, tuli mingi onu ja küsis, kas oskan sellega ümber käia. Olin hämmingus, märkasin, et mingit sorti mundrimees ikkagi, kes tahab ilmselt lihtsalt aidata ning vastasin, et omaarust tean küll, kuidas piletit osta sellest masinast ja tänasin siiski abi pakkumise eest. Saabus rong, istusin sisse, sama onu, kes osutus piletikontrolöriks, asus pileteid kontrollima. Minuni jõudes naeratas ja hakkas juba minema astuma, kuna nägi ju, kuidas pileti ostsin, kuid siis astus tagasi ja küsis, aga kus siis on enda pilet? Olin segaduses, küsisin, mis mõttes endale. Tuli välja, et kui oled rattaga, siis ei sisalda see pilet, mille rattale ostad, ka ennast, vaid pead veel enda pileti ka ära augustama. Aga vot, mina siis ei teadnud. Seletasingi siis talle, et oi kui rumal lugu, mina seda ei teadnud. Arvas siis, et mul on imelik loogika, kuna rattapilet on ju odavam ja miks ma siis arvan, et see on veel kaks ühes. Võtsin siis välja oma kümne korra pileti seletamaks, et ma tavaliselt ostan selle alati ning ei mõtle, kui palju see ühe korra eest teeb, mis peale onu sai lõpuks aru, et ma olengi nii blond, samal ajal oligi käes järgmine peatus, kus ta siis lõpuks lihtsalt palus, et ma läheksin ja augustaksin enda pileti ka ära. Nii ta siis loobus mulle trahvi tegemisest. Juba teine õnnelik äpardus samal päeval.
Õhtu kulus rattakummi parandamisele, et see ikkagi normaalses olekus omanikule tagastada. Tema juurde sõites palusin omaette ratast, et see ikka enne katki ei läheks kui tagasi omanikuni jõuab. Nii logu tundus see olevat eriti pärast lähemat tutvumist remondi teel. Lõpp hea kõik hea. Jõudsin õnnelikult pärale ja hoiatasin rattaomanikku, et vanake võib otsad anda. Eks ta teadis seda isegi.


Aga üldiselt on elu lill! Kõige ebatervislikum asi on elamine. Kes elab see sureb! Tuli lihtsalt selline mõte, kui lugesin, et Taanimaal tahetakse järjekordset maksu tõsta, sedakorda suhkrumaksu, muidu elatavat liiga ebatervislikult.

Aga ilmad on imelised, päike sirab taevas iga päev.

Pilte Kambodžast

Heia!

Olen osaliselt tagasi. Sain vähemalt pildid üles koos seletustega: http://picasaweb.google.com/kerdaa/Kambpdza

Ilmselt niipea siia kirjutada ei ole aega, siis ikkagi klikage ja vaadake pilte.

Päikest!

Tsivilisatsioonis

Viimased tunnid tsivilisatsioonis.....arvatavasti. Varahommikul istume loodetavasti konditsioneeridega bussi ja loksume seal arvatavasti ligi 9 tundi nagu lubati.

Tana oli vaga raske paev koos keeruliste seletustega inimestele, kes keelest eriti eru ei saa. Oosel ei saanud eriti magada, kuna mingi asi kolksus vahet pidamata ja oli upriski arritav. Ilmselt midagi konditsioneeriga. Lopuks ajud suitsesid ja suurim soov oli koolist minema saada. Koolitee ise votab tavaliselt ca 40 min labi reegliteta liiklusragastiku, kus tegelikult on koik vajalikud reeglid olemas ning koik toimub suureparaselt. Oleme oppinud ka koige suuremaid ristmikke autode, rataste ja mille koigega veel uhiselt uletama ja polegi mingit probleemi. Suunatuld asendab signaal ning mida suurem sa oled, seda kovemini sa plaristad ning koik tombavad sust eemale juba kaugelt kuuldes. Sul kas pole autot voi sul hiiglaslik Toyota voi Lexuse maastur. Vaikesi autosid on vahemuses.

Hommikul saime osa naistepaevast, mille puhul siin pidustusi tehti ning ulikoolis oli aktus, millest kujunes omamoodi elamus. Kuulasime paris pikalt kamodsakeelseid konesid, meie oma 'pealik' utles, et naised on koige vaartuslikumad loodusvarad Taanis ning koik, kaasaarvatud meesterahvad, said kingituseks lahmaga siidikangast. Minu oma tugev lillakasroosa. Asi ise oli paras tohuvapohu helisevate mobiilite, kangaste jagamise segadusega ning lopuks katkenud vooluga. Parast pakuti hamburgereid, mis oli vaga kummaline, justkui mcdonaldsi omad.

Eile leidsin soogi seest kana sudame ja lopuks selle vaesekese pea, nii et ei olnud just eriti isu seda kanaputru edasi suua. Uldiselt on siin onneks head toidud ja soogikohad vahemalt naivad vaga puhtad. Muidugi neis nn turisti tanavates.

Samuti sai tudrukutega ohtul kohalik massaas ara proovitud, kuid oodatud loogastava aasia massaasi asemele saime kohutae naerda, kuna massoorideks olid noored neiud, kahekumne ringis, nagu teada saime, kuid usna puberteediloomulised. Uurisid loomulikult peikasid, laulsid, korraldasid vabale tudrukule pimekohtingut korvaltoas oleva austraallasest meesterahvaga, keda me kunagi ei nainud ning samal ajal maseerisid meid paris tugevasti. Nii et paris hea elamus.

Kohutavalt palav on siin, Koige kuumem aastaaeg neil siin, nii et isegi kohalikud agavad. Ei tea kull tapselt oelda, aga arvatavasti ca 35C, paikese kaes voib muna praadida. Uldiselt tunnen end siin juba ullatavalt koduselt. Isegi tuktuki (uks takso liikidest, kus mootorratta taga on karu moodi pehmete istmetega asjandus, kus neli inimest kenasti istuma mahub) mehed ei paku enam pinget oma pealetukkivusega. Vahepeal ajasid kull vihale, ei saa ju isegi tanavat uletada ilma nende kisata, kas soovin monda kasutada.

Njah, ylltasasin kohalikku arvutituba meeletu hulga printimistellimusega, nii et nyyd nad lopetavad klammerdamist ning ongi aeg minema hakata.

Dadaa

Kambodza-esimesed paevad

Hahaa, sisse logisin end hierogluufide alt. Ja are imestage, et siin pole tapitahti.
Olen vaheke juba sisse elanud. Kahekumnetunnine lennureis, millest ainuuksi uks lend moodus tervelt kumme tundi jarjest lennukis, sai edukalt ule elatud. Kambodza toll on nagu vanadel aegadel, mil pidid sada dokumenti naitama ja oma pagasiga vahest imesid tegema. Jarjekorrad ei loppenud nii pea. Tehti ka pilt sust kohe koha peal. Tai lennujaam oli tohutu ning seal anti sulle nagu vangile number katte kui detektorist labi astusid. Soomes ei huvitanud sa uldse kedagi. Kontrollis oeldi mu passi nahes mulle oma emakeelne palun, kuid olin nii jahmunud, et vastasin automaatselt inglise keeles. Palju sa ikka kohtad inimesi, kes teavad kuidas eesti keelt raakida. Kuigi jh, kohtasin siin Kambodzas tootavat hollandlasest oppejoudu, kes teadis eesti keeles terviseks oelda, mis peale tekkis ule restorani elev kihin seksi ule.

Esimesel ohtul oleksin tahtnud otsa ringi keerata ja kohe tagasi lennata. Motlesin, et ei taha kull siin tolmuses ja prugi tais saunas kauem olla. Hommikul valja puhates oli asi juba palju parem, nuud tunnen end juba usna hasti, kuigi meeletult palab\v on ikkagi. Inimesed tanavatel on usna pealetukkivad koigega, mida muua soovivad, Nende jaoks oleme justkui ringi kondivad dollarid. See on vaheke tuutu, aga harjub ara. Kaisime kirbuturul ja paadiekskursioonil joe peal. Tana kohtusime siinsete uliopilastega, kes kull koike ei moista, mis raagime, aga piisavalt, et vestelda. Tursikatest soogikohad naivad usna puhtad ja talutavad, nii et sellega probleemi pole ning hotellitoas on konditsioneer, mis teeb toa monusaks isegi vaatamata sellele, et akna taga on muur, mitte vaade.

Eks kirjutada on palju, kuid lopetan siin. Olen elus ja terve, nii et ehk polegi hetkel rohkem vaja.

Paikest!

Dadaa mõneks ajaks!

Järgmised kolm nädalat ärge lootke minust eriti midagi kuulda. Pärast aga ilmselt valmib pikem reisikiri.
Jõudsin just pakkimisega ühele poole. Eks tuleb jälle paar nädalat vaid oma seljakoti sisuga elada. Koguaeg küsimus, kas äkki üritan liiga palju asju kaasa võtta, aga alati lohutan sellega, et on ju ikkagi üle kolme nädala, nii et üks seljakotitäis on vabandatav. Nojah, Kambodžas on ju väga soe, nii et kõik asjad iseenesest päris pisikesed. Positiivne on see, et esimesed malaariatabletid, mis enne minekut ette nähtud, pole mingeid kõrvalmõjusid tekitanud, nii et ehk polegi nii hull. Muretsesin komme ja šokolaadi ,mis alati peab reisivarustusse kuuluma, pealegi ei olevat tollel maal šokolaad eriti tavaline kaup. Eks näeb, kui tõsi see jutt on.
Ümberringi inimesed närvitsevad palju rohkem kui mina ise. Lars ei saa üldse rahulikult paigal püsitud ja eile sõpradega väljas käies olid needki üsna elevil ja lugesid sõnu peale. Endale hakkab alles nüüd asi kohale jõudma, et lähengi Aasiasse.
Uurimustöö ettevalmistused kohapealseks teadustööks lõpetasime reedel ettekandega, õppejõud olid kõigi gruppide tööga väga rahul ja saime kiita. Loodame nüüd vaid, et ka seal suudame taset hoida. Üks lektorite arvab, et meie kursuse inimesed söövad ja joovad kõige rohkem, mida ta kunagi näinud on. See tähendab, et pidevalt on kõigil võileivad ja lõunakarbid laual, kohvitops kõrval ja vesi läheduses. Kui jälgima hakata, siis on jah see nii.
Neljapäeva kulutasin põhiliselt uue fotoka otsimisele. Väntasin linnas ringi, aga siin on üllatavalt raske mingeid adekvaatseid fotopoode leida. Vihma hakkas kallama ning lõpuks olin läbimärg, aga leidsin ikkagi sobiva aparaadi. Tegin punase tulega parempöörde nagu siin ikka ratturitel kombeks on, kui järgmisel hetkel oma kõrval politseinikut mootorrattal enda kõrval nägin. Näägutas midagi taani keeles, ütlesin, et räägin inglise keeles, näägutas veel natuke taani keeles, ütlesin vabandust, mille peale ta minema sõitis. Ära ehmatas küll, enam ikka ei taha punase tulega isegi parempööret teha, kuigi seal vahet pole.
Vabariigi aastapäeva õhtu sai veedetud Eesti saatkonnas vastuvõtul ja üle pika päriselt ka eesti keelt räägitud näost näkku. Üsna veider on seda teha, kui pole üle kuu aja korralikult silmast silma oma keeles kellegagi suhelnud. Avastasin, et sellistel hetkedel hakkan automaatselt inglise keeles mõtlema ja siis seda peas eesti keelde rääkimiseks ümber tõlkima. Kummaline, sest tavaliselt mõtlen ikkagi emakeeles.
Eile käisime linnast väljas ühes vikingi muuseumis, mis suurt midagi ei olnud põnevat, kuid nalja sai riietega, kuna saime ise maskeraadi teha ja naljakaid vikingite riideid ise selga proovida. Naiste riided olid üsna stiilsed minu meelest, kuid meestele olid ka kleidid ette nähtud, mis oli väheke harjumatu. Kaua me seal ei peatunud, olime hommikul liiga vara ennast üles ajanud, nii et mõlemad liiga unised, et midagi suurt ette võtta.
Õhtul sai itaallastega põrandalaudu kulutatud ja tantsitud ühe ühika saalis, kus isegi elus muusika kohale oli toodud. Muusika oli väga hea, nii et lõpuks pidi lihtsalt lahkuma väsimuse tõttu, mitte, et pidu läbi oleks.
Panin ka mõned pildid üles http://picasaweb.google.com/kerdaa

Kalli kõigile kodustele!

PALJU ÕNNE!

Istun siin Kopenhaagenis ja seletan ikka vahepeal, et mul on täna sünnipäev. Eks ikka Eesti sünnipäev. Vahel järgneb arutelu ajalooküsimuste üle, siis üritan ikka neid okupatsioone ja kõike ära seletada, et miks ikkagi sellel kuupäeval meil sünnipäev on. Ega igal maal „pingviinide“ paraadi ja muid taolisi etteasteid ei korraldata. Oleme patrioodid, olen seda nii mõneski vestluses rohkete võõramaalastega märganud. Armas, võin olla küll patrioot, oodake vaid, kui jälle tagasi olen :)
KÕIKE KAUNIST!

Seebikarp

Täna on kevad, eile oli talv. Nii kiiresti siin asjad muutuvadki. Eilne lumetorm ja siinsete olude kohta erakordselt paks lumi on justkui õhku haihtunud, vajunud hetkega unustusehõlma kõigile, kes suverehvidega just hunnikusse ei pannud või muud moodi lumega ennast ei vigastanud.

Ise käisin eile itaallaste, leeduka ja sakslannaga lumememmi ehitamas. Neli tuli neid kokku viie peale. Ütleks, et meil, põhjamaa rahval, on ikka sarnane lumepalli veeretamise traditsioon memmede meisterdamisel, soojema maa inimesed ei tea sellest midagi. Aga hakkama said nad siiski suurepäraselt, kui raske see ikka on lumest midagi kokku käkkida ja ära dekoreerida. Saime hakkama piisavalt atraktiivsete kunstiteostega, et enda ümber uudistajaid koguda ja mõnega isegi vestlust arendada. Lumesõda käis ka loomulikult asja juurde ning pärast varvaste, näppude sulatamine soojas toas kuuma kakaoga.

Õhtul koju jõudes küsis Lars, kas kelgutasime ka. Vastasin, et jah, vähemalt üritasime seda teha ühe panniga, mis ühika eest leidsime, aga see oli liiga väike, vaevalt mahtus tagumik peale ära. Ei saa just kelgutamiseks nimetada. Kuna kamorkas ootas uhke rooliga kelk, siis panime selle autosse ja asusime põhja poole teele, Kuradimäeks kutsutakse seda kohta, kuhu lõpuks jõudsime. Mingi hetk ei tundunud asi üldse päris olevat. Oli tunne nagu kõnniks kuskil müstilises filmis ja vaataks kõike kuskilt eemalt. Lumi tuiskas näkku, tänavavalgustuspostide rida jooksmas sirgelt läbi kummituslike suurte puude, teadsin, et kuskil meie ümber on palju hirvi, sest olime hirvepargis, kus päevasel ajal olen hordide kaupa neid sarvilisi kaunitare näinud. Sammusime läbi vaikse lõbustuspargi, mis läbi udu näis kui mõne vesterni väljasurnud linnake, üksik silt või uks kriiksumas, tuul tuuste sasimas…seekord lund keerutamas. Mitmed ameerikamäed kõrgusid puude vahel. Tegu oli maailma vanima lõbustuspargiga, mis endiselt tegutseb veel. Endiselt on seal kasutusel puitkonstruktsioonid. Üritasin asja ette kujutada suvisel ajal, mil inimesed hordidena nende onnide ja kiirgavate tulede vahel suhkruvatikuhilate ja jäätisetornidega ringi askeldavad, lapsed kilgates ringi jooksmas. Totaalselt teine maailma hetkel nähtud pimedusse ja lumme mattunud üksiku justkui igavikku põlema unustatud tulukesega keset eikellegilinna. Olin hämmingus, ehk isegi lummatud sellest kummituslikust kohast, nii surnud nägi see välja, ootamas elu.
Edasi viis tee läbi tammiku, lumesadu tugevnes iga hetkega. Leidsime künkakese kus sai kelku proovida. Mul oli kaasas ka kilekott pehmendusega, mis osutus palju mugavamaks sõiduriistaks kui plastikkelk oma ülearuste vidinatega. Ümberringi oli laius lõputu vaikus, lõpuks ometi hetk siin maal olles, kui sain tunda hetke, kus ümberringi pole tõesti enam ühtegi ülearust inimhinge. Normaalsed inimesed ju ka ei lähe sellise ilmaga kuskile metsa künkakest otsima kust alla lasta. Suurepärane. Sai ennast lumes ringi veeretada ja teha mis iganes pähe tuli. Tagasi suundumise hetkeks oli märkimisväärne hulk valget vatti taevast alla sadanud ning suverehvidega liikuv minibuss pakkus lisaelamust vaatamata oma alla 40km/h kiirusele. Ise tundsin end ülimalt koduselt ja ei mõelnudki millegi pärast muretseda vaid lihtsalt nautida tuiskavat lund, naerda liikluse üle selliste ilmaoludega, mis kodumail üsnagi tavalised on, kuid siin pole talvevarustus ju kohustuslik, seega päris uhkelt ukerdavad oma masinatega. Neil on siin omamoodi rahvatarkus, mille ise nende jaoks välja mõtlesin: „ Kus näpuotsaga lund näed, seal viska peoga soola peale!“ Seekord oli aga üsna rumal vaadata, kuidas jällegi soolapuisturid ringi sõitsid, aga neist ei olnud sellise koguse lume puhul mingit tolku, sahkasid neil siin ilmselt eriti palju pole, lumi sulab lihtsalt nii kiiresti jälle ära, nagunii, ilma soolatagi. Nii juhtuski, et tänaseks õhtuks oli kõik kadunud, isegi see lumi, mis imekombel juba terve nädala maas oli olnud.

Tegin uhke prae. Ahjukartulid ja marinaadi liha, mille olin paar päeva tagasi marinaadi pannud. Ülihea kukkus välja, raske oli pidama saada, nagu jõulud juba, kus ennast kurguni head paremat täis puugid.

Üritasin teha reisikindlustust, firmas, kus seda tegema läksin, käis asi niit, et valvelauas anti sulle telefonitoru pihku ja siis niimoodi läbi telefoni pididki kõik asjad ära seletama, kaasaarvatud oma ülikeeruline nimi, mille juures lõpuks küsitakse, kas Kübarsepp on su eesnimi. Sain siiski seletustega hakkama, isegi oma siinse kodu tänava nime suutsin nii kenasti ära hääldada, et lõpuks paberit nähes oli see täiesti õigesti kirjutatud.

Samuti otsisin kohta, kus oma fotoaparaati parandada, kuid kuna tegemist on ikkagi seebikarbiga, siis pole sellega siin suurt midagi peale hakata kui katki on. Juba ainuüksi lihtsalt vaatamine, mis sellel viga võib olla, maksab pool uue aparaadi hinnast, nii et kui tahaks veel asja parandada, siis läheks see kallimaks, kui uue seebikarbi soetamine. Nüüd seisangi siis fakti ees, et tuleb uus fotokas ka veel kõigile muudele reisikulutustele lisaks välja käia, kui just mitte minna sinna kaugele maale ilma mingi salvestusvahendita.

Stiilne kukerpall

Mmmm, lagritsajäätis. Nii juhtub, kui elad taanlasega, et hakkad lagritsat loomuliku elu osana võtma. Pärast pikka ajuragistamist on see ikkagi kosutav. Koolipäevad on juba teist nädalat väga pikaks ja intensiivseks veninud. No hea küll, vahest vajuvad ära kui grupikaaslased on samuti juba nii väsinud, et hakkame elulugusid ja muud segast rääkima, mis õppetööga kuidagi ei seostu. Tunne on selline, et tahaks magada, aga und ei ole.

Mis kõige rõõmustavam ja ühtlasi kõige kurvem asja juures, on see, et ilmad on viimastel päevadel imelised olnud ning lumi on päriselt maas olnud juba päris mitu päeva. Lagedatel aladel koguni ligi viis sentimeetrit. Juhuu, minu unistus läks täide vaatamata kohalike noomitustele, et ära sa isegi unista, et Kopenhaagenis päris lumi maha tuleks, ehk siis oleks piisavalt külm, et asi lörtsist etemani jõuaks. Ainuke mure, et kõik need päevad oleme klassiruumis või raamatukogus istunud. Oleme muutunud täielikeks raamatukogu rottideks.

Eelmine nädal peeti loengute vahel väike lumesõda, kui lumi veel päris polnud vaid soojaga käkki sai teha. Ise jäin lahingule hiljaks, nii et enamik kambast olid juba tagasi kõnniteele oma kotte üles korjama jõudnud, et loengusse minna. Mina siis tormasin viimaste sekka, hüppasin, tegin stiilse kukerpalli, kargasin püsti, haarasin lund, tegin kiire käki ja tulistasin. Teel olnute suud vajusid lahti ja kuskilt kostus imestav ohhetus: „Kerda!“. No eks see õpitud kukerpall avaldas ikkagi muljet. Mindi värsketena tagasi klassi, kus üksteisele head und sooviti, kardinad ette tõmmati ning lektorit kuulama asuti.

Aeg lendab imekiiresti ja selle nägemiseks pole vaja isegi kella aknast välja visata, et aja lendu näha. vahel kaheteist-tunnised päevad mööduvad koolimullis- grupitööd, arutelud, loengud, esitlused. Lahkud pimedas ja saabud pimedas, kuid väike päike särab isegi pimeduses. Asi ise on üsna põnev, kursakad vahvad, töörühm, kuhu kuulun, mõistlik ning tore ja alati on mõnus lõpuks koju jõuda teadmisega, et ind juba oodatakse.

Tegin esialgu lõpparve keelekursustega, kuna muu kooli kõrvalt pole aega enam sellega tegeleda, kuna nende tundide tõttu venisidki päevad veel pikemaks kui na juba nagunii on. Oli natuke kurb seda teha, klassikaaslastega oli läbisaamine juba väga hea ning nendega oli lausa lust selle keerulise keele kallal pusida. Viimane kord tundi minnes olin nii „andekas“, et enne kohale jõudmist jõudsin järeldusele, et vahepeal võib olla ohtlik olla cool. Ehk siis komistasin omaenda saabaste otsa ning käisin nii korralikult käpuli, et püksid lõhki ja peopesad, põlved marraskil. Lihtsalt nii sama kõndimise pealt. Üks noormees tuli uurima, kas ikka kõik korras. Olin nii segaduses sellest „uhkest“ koperdamisest omaenda saabaste külge, nii et ainult mühatasin, et arvan, et olen okei küll. Vaatamata minu inglise keelsele vastusele ei taibanud tüüp ikka veel, et tema keelest ei saa ma midagi aru, kuni lõpuks küsis, kas olen ikka kindel, et kõik korras. Vastasin jah, tänasin muretsemast, ning suundusin sisse, kus oma marrastused üle lugesin. Püksipõlv on nüüd eriti stiilselt lõhki, mitte et need enne juna üsa ribadeks polnud. Klassi sisenedes olid seesolijad süvenenud asjade kordamisse, kuna meil oli siis test, kuid minu pidevad naerupahvakud mu enda üle ajas neil pead sassi ja nad ei saanudki enam edasi tuupida. Lohutasin siis neid, et selle kümne minutiga nagunii keegi enam palju targemaks ei saa.

Reede õhtul sai üle pika aja jälle naeruteraapias käidud. Nimetan nii itaallaste, leeduka, sakslase ja korealasega õhtupoolikuid. Nagu traditsiooniks saanud sain ka seekord tavapärase tervituse osaliseks, mis mulle isiklikult alati edastatakse: „Kerda, sina veel elus! Kus sa olnud oled terve aeg?“ Võite isegi välja lugeda sellest kui „sotsiaalne“ ma pidude koha pealt viimasel ajal olnud olen. Seekord oli ühel itaallasel sünnipäev, nii et meil oli palju õhupalle, mille ümber mingi hetk kogu tegevus keerles. Õpetasin juuste elektri abil õhupalle lakke kinnitama, millest sai väga populaarne ajaviide, eriti atraktiivseks osutusid mu oma juuksed, kuna need olid teiste omadest kõige pikemalt kõike elektrilisemad. Samuti suutsime sakslannaga istuda üle poole tunni praktiliselt liikumatult üksteise vastas, mina olin pantomiim. Kuna ülejäänud ei olnud märganud, miks me äkki kangestusime, siis mingi aja pärast üritati igasuguste meetoditega meid „üles äratada“. Loomulikult alustati minust, kuna veidrates asjades olen teadupärast mina ju alati süüdi. Seega sain käsivarrele ohtralt tatoveeringuid, pidin nuusutama tšillipipart ning üle elama kõditamised. Ei olnudki nii hull, suudan pool tundi liikumatult paigal püsida küll. Seekord ei varastatud isegi ratast ära, viimane kord samas ühikas aega veetes see igatahes juhtus.

Laupäeval oli jällegi üks neist imeilusatest päikeselistest päevadest. Istusime autosse ja sõitsime linnast välja lõunarannikule klinte vaatama. Ühe koha peal nägi see välja täpselt nagu mingi muu maa koht, ainult mitte Taani. Pean ilmselt silmas, et koht nägi välja nagu üks neist kümnetest Kreeta randadest, kus eelmisel aastal peatusin. Tuli kodune tunne peale kohe. Tegin ka paar pilti, aga neid ma nüüd näha ei saa. Fotokas lakkas lihtsalt töötamast. Olen selle aparaadiga kõik võimalikud ja võimatud kohad läbi käinud, see on korra ära varastatud ja siis jälle tagasi saadud, kuid nüüd äkki see lihtsalt enam ei käivitu. Nii see käiski. Ja just enne suurt reisi. Eriliselt hea ajastus….

Eelmise nädalavahetuse suusatamisest sai paar pilti üles laaditud, eks ikka picassasse.

Üks õhtu vaatasime ühe kursaõe juures Kambodža teemalist filmi. Oli üsna Hollywoodi hõnguline suurejoonelise muusikamaterjaliga sõjafilm. Umbes nagu meile näidatakse filme küüditamistest ja asjadest. Päris huvitav oli, ainuke asi oligi, et liiga hollywoodilik.

Mis seal ikka, eks näis, mis edasi saab. Elame ja näeme.
Kalli kõigile!

Suusaäss ja mulapada

Kuidas kõlaks haige taguotsaga suusaäss, uperkuuti mägede vallutaja või värske suusaprintsess? Tunnen ennast igast neist natuke juba puudutatuna. Lõpuks veeti ka talvepealinna sugemetega mittelaudur mäele, sedapuhku hoopiski Rootsi.
Otsus tehti vähem kui kaheksa tundi enne väljasõitu. Larsi vend pidi järgmisel päeval väikese pojaga Rootsi suusatama minema ja siis kui ta seda ütles, jäi mõttesse ning järgmisena öeldi, et me läheme ka. Mina olin jahmunud ja küsisin, kas ta tõsiselt räägib. Rääkis küll.
Hommikul vara heliseski uksekell, Golf oli ukse ees ja pärast kaartide välja printimist asusimegi neljakesi teele. Kaks jõmmi, pisike punapäine tedretähniline poisike ja mina. Sõit võttis aega tubli kolm tundi mööda kiirteid. Ilmaga vedas nii palju, et minnes ja tulles sadas vihma ja muud kahtlast sodi, kuid kohapeal oli isegi natuke päris lund maas ja peale metsiku udu, mis ümbruse täielikult endasse mähkis, ei seganud ilmaolud küll kedagi. Võib-olla tänu udule julgesingi nii mõnestki kohast alla tulla, kuna nähtavus oli vaid loetud paarkümmend meetrit, mis tähendas, et nõlvade alumist või ülemist otsa polnud näha. Kõik lõppes justkui lõpmatuses.
Saingi siis lõpuks oma suusajopet õigel eesmärgil kasutada ja selleks otstarbeks siia nii taskus tühjalt tilbendava lulla otsa mäepileti kinnitada. Hiigelsuurte saabastega liikumine oli omamoodi kunst, nii et kõik see rahvamurd seal kõndis nagu vigased pingviinid. Mäesuusad olid kaalult palju raksemad kui arvanud olin. Isegi kui suusad juba jala otsas, ei uskunud, et olengi päriselt mäe peal. Teadsin, et üks päev see juhtub nii kui nii, aga nüüd oligi käes. Esialgu viidi mind ülevaatuseks lastenõlvale, et näha, kas ma püsti ka ikka püsin. Pärast seda otsustas Lars, et edaspidi proovib mind lihtsalt ära tappa, kuna tema arvates oli mul suusasoont sees küll. Suundusime suuremate nõlvade poole, mis kihas inimestest, kellest kujunes mu suurim hirm, kuna tuli ju nende siblivate kogude vahel laveerida. Õudselt raske on mäesuuskadega horisontaalsel maal edasi liikuda. Jalgu on ju võimatu sirgu ajada. Vaatasin enda ümber ja nägin üllatuseks, kui meeletult palju rahvast seal oli ja kui uskumatult värviline. Selles mõttes, et vaevalt kõndima hakanud pisikesed mutukad, kellede jaoks olid välja mõeldud spetsiaalsed rakmed nende väikeste tegelaste ellujäämiseks nagu mina mõtlesin. Lihtsalt uskumatu, kui pisikesed need lapsed seal olid, kõigil suusad all, kiiver peas ja nii hakkamist täis, et iga kord, kui hirm peale tuli, vaatasid, kuidas mõni pisike põnn, ise nii kerge, et lund justkui ei puudutanudki, sust mööda tuhises, siis ikka julguse kokku võtsid ja isegi pärast kukkumisi end kiiresti püsti ajasid ja jälle lendama hakkasid. Teine äärmus olid vanaprouad…imelik, et ei märganud vanahärrasid…. Ja nad kõik ukerdasid vähem või rohkem julgelt neil hirmsatel nõlvadel, mida nähes mul südame alt külmaks võttis, kas tõesti pean neist alla minema koos nende asjadega jalgade otsas, mis alati mu sõnagi veel ei kuula. Aga nagu juba öeldud, siis oli kokkulepe, et Lars üritab mind siiski ära tappa. Nii siis saigi kohe esimestel kordadel üsna hirmsatest kohtadest esimese ropsuga alla tuldud ja loomulikult korduvalt pikali lennatud, mis mind aga eriti ei häirinudki, valus see ju polnud, alles nüüd saan sinikad üle lugeda ja potile istudes tõdeda, jah, olin mäel algaja. Paari tunni pärast nõustusin minema kõige kõrgema raja otsa, sinna jõudes küsisin endalt aga korduvalt, mis hea pärast ma küll sellega nõus olin. Ilmselt üles viivad liftid on liiga atraktiivsed. Kuna aga muud võimalust alla saamiseks polnud, siis tuli ikkagi omal jalal seda teha. Korra õnnestus nii korralikult ja nii suure hoo pealt jalge alune kaotada, et lendasin uperpallitades suusagi jalast ja libisesin sellest inertsist väga kaugele. Lars, kes mind alati kuskil järgi ootas ja silma peal hoidis, oli seekord ka ise kuskil korra kummuli käinud ning tuli mu suusaga mulle jahmunud näoga järgi ja uuris, kas veel elus olen, olevat üsna hirmuäratav kukkumine olnud, sest ta nägi seda pealt. Mina naersin ja üritasin pika pusimise peale suuski jälle jalga saada, kuna poole mäe peal seda teha on üsna ebameeldiv, kui riistapuud koos sinuga või sinuta minema libiseda tahavad. Ainult kahest kohast polnud ma lõpuni nõus alla laskma, lõpus oli ka lumi nii valli aetud, et ka kogenud laskujatel oli probleeme tasakaalu hoidmisega. Terve päeva jooksul nägin vaid ühte, kes poole mäe pealt puraaniga minema toimetati, hiljem nägin seda vaest tüüpi suusakeppide najal keskusest minema komberdamas, näost võis välja lugeda ilmselget valu.
Naersin korduvalt, et kõige ohtlikum osa mägedel suusatamise juures on liftidega üles saamine, kuna teatud kohtades olid sageli otseses mõttes inimeste hunnikud ees, kes pinkidelt polnud korralikult maha saanud ja vahetult pärast jalgade maa puudutust pikali lennanud ning järgmised nende otsa. Naersin alati neid hunnikuid ja ootasin, millal see endaga juhtub. Seda aga ei juhtunudki, ainult päris alguses juhtus koomiline situatsioon, kui pidin väravat läbima, aga tegin seda liiga aeglaselt, mille tulemus oli, et üks jalg oli ühel pool väravapulka ja teine teisel pool. Ega midagi teha ei olnud, pidin lihtsalt ootama, millal see jälle automaatselt avaneb, mis käib seal üsna kiiresti. Ja korra olin poolenisti süüdlane vähemalt ühe inimese kukkumises liftilt maabumisel. Olime kolmekesi pingil ning üles jõudes jäi meiega olnud proua kuidagi kohmitsema ning kukkus. Kui mina taha vaatasin, nägin teda pikali, järgmisel hetkel tundsin midagi oma suuskadel, mis olid Larsi suusad, kes oli samuti taha vaatamas, mille peale ta ise samuti tädikese kõrvale prantsatas. Mina jäin aga püsti ja nägin vaeva naeru tagasi hoidmisega, kuna ei teadnud veel, kas kumbki neist ka haiget sai, kuid nende mõlema näod ja situatsioon, kuidas nad seal maas rabelesid ja üks teist viisakalt püsti aitasid, oli lihtsalt nii väga koomiline. Haiget keegi ei saanud, nii et sain tagantjärele ära naerda.
Üsna pea tundsin ennast juba kõigi nende erinevate üles vinnavate aparaatide ja enda all olevate libisevate elementidega üsna sina peal ja ikka veel ei uskunud, et päriselt olengi nüüd seda teinud ja läheb aina paremaks. Fotokat muidugi ei julgenud ikka veel taskusse panna, kuna lumeolud olid õhtu lähenedes halvenenud, mis siiski tegi kukkumised sagedamaks. Korduvalt pidin mainima, et see on palju keerulisem ja ohtlikum kui langevarjuga hüppamine, kui vaatamata sellele olengi nüüd mäesuusataja valmis ja täiesti elus ja terve selle juures. Olime suuskadel tervelt kuus tundi, nii et lõpuks olin justkui keedetud makaron. Tagasiteel Kopenhaageni koju ei suvatsenud isegi magama keerata nagu hommikul tulles, kuna teeolud olid üsna kehvad ja otsustasin roolis olevat Larsi aidata väsimusest kergemini eemal püsida, kuna teised magasid. Hea kui pikematel sõitudel roolis olles kellegagi muliseda on, seda tean juba ise, mis ka ajendas vaatamata suurele väsimusele ärkvel olema.
Nii sündiski uus mägede hirm, suusaäss Kerda.
Nädal ise on läinud kooli tähe all. Juba on olnud esimene vaheesitlus uuritavatele teemadele. Koostasime powerpointi, mille sain lõpuks ise ära dekoreerida, nii et asi kukkus väga kenasti välja nii sisu kui visuaali poolest ja pealegi oli see minu rahvusvärvides pärast seda kui olin kogemata ühte tausta näinud ja maininud, et need ju minu lipuvärvid, mispeale pandigi slaididele vastav taust. Minu grupis on kaks taanlannat ja üks bangladeshi noormees, kes nagu tõestades taoliste rahvuste esindajate nägemust minu jaoks, võib lihtsalt lõputult seletada ja seletada ja seletada. Oleks, et lihtsalt palju rääkida, aga ei, ta oleks justkui päriselu subtiiter. See tähendab, et kui midagi teed, siis käib sellele tegevusele kirjeldus juurde, nad justkui arvaks, et nii nad näitavad, kui meeletult targad nad on kommenteerides ka kõige lihtsamaid tegemisi. Märkasin, et kui ta arvuti taga midagi teeb, siis tal ka suu käib ja ta mõtleb kõva häälega. Küll see rahvas on ikka hämmastav. Pilusilmad nende alla ei käi, nemad on juba omaette rühm, neil on omapärane aktsent, millest on lihtne aru saada ja mille järgi võib juba sirmi tagant saada aru, millise kujuga silmad tal on. Aga jah, see pisike bangladeshi tüüp on ikka mulapada, millest on tema tugeva aktsendi tõttu ka üliraske aru saada. Taani tüdrukud on väga toredad. Kolmapäeva õhtul oli ka ühine koosistumine kõigi Kambodžasse minejatega. Jõudsin sinna pärast taani keele tundi. Nende inimestega võib kolmeks nädalaks pärapõrgusse minna küll. Samuti pidin lõpuks ikkagi minema arutama oma viisa asja, kuna interneti teel seda teha ei õnnestunudki. Saadeti siis mu pass otse Londonisse Kambodža suursaatkonda ja peaks lähiajal selle templitega varustatult jälle tagasi saama. Vähemalt on kindel, et saab asja korda ja lubatakse riiki siseneda. Jeah, juba vähem kui kuu aja pärast olen teisel pool maakera.

Unine antisotsiaalsus

Vaatlen unise pilguga igasuguse nahavärviga päkapikke. Muigan. Olen täna eriliselt antisotsiaalne, selleks piirdungi vaid vaatlusandmetega.

Üle pika aja sai jälle päriselt koolis käidud. Et ikka loengud ja asjad. Harjumatult varajane tõusmine tingis kujutletava padja mu pähe terveks päevaks (isegi sokk oli tagurpidi jalas- suur varvas väikese varba augus). Põnev oli jälgida erinevate kultuuride esindajaid, keda nüüdses kursuses saab mitme käe sõrmedel üles lugeda, vahest tuleb varbadki appi võtta. Need pisikesed tõmmud šokolaadipoisid näivad kohati abitud, süütukesed ja siirad välja. Nende liigutustes kajab graatsilisus, siirast häbelikkust, mitte nagu põhjamaistel karudel. Hoidsin mitmel korral naeru tagasi jälgides loengusse hilinejaid, kes muutusid ääretult kohmakaks, kui nad oleks valged, siis punastaksid kõige lõõmavamal moel kuklani välja. Kuhu siis lõunamaine temperament on jäänud? Ilmselt unustasid selle Aafrikasse, Aasiasse ja kuhu kõik veel. Kõike ei mahu ju pikal reisil kohvrisse pakkida.

Loengud olid hoogsad ja kohati koomilised. Näiteks üks lektor nimetas oma graafikuid seksikateks. Sellel kursust vedaval õppejõudude pandel on toredad juhtmõtted. Näiteks: improviseeri, improviseeri ja improviseeri! Ole avatud muutustele ja uutele ideedele! Tunnen oma naisest puudust, aga just sellepärast ma oma tööd armastangi! Ära ürita tark olla vaid ürita õppida!

Peaaegu ainuke vestlus nägi välja selline:
* „ Tere, mina olen…… (sugri mugri, mul pole enam aimugi, mis selle noormehe nimi oli) ja tulen….. (Aafrikast, kui lihtsamini öelda).“
’ „ Kerda, olen pärit Eestist.“
* „Aaa, mina mõtlesin, et Venemaalt!“
’ „….? Päris lähedal, aga kaugeltki mitte!“
* „Aga sa lähed ju Kambodžasse, ma Taisse.“
Ja läinud ta oligi. Nojah siis…

Pausi ajal lippasin raamatukokku, kus on kohviaparaat, kust saab joodavat kuuma kakaod odava raha eest. Olin juba hommikul sealt sooja joogi järel käinud. Libistasin mündid sisse ja jäin topsi alla potsatamist ootama, kuid see kiilus hoopiski kinni. Pool põiki. Üritasin seda kätte saada, aga masin hakkas kuuma soga välja ajama, mistõttu näpud eemale pidin võtma. Kakao jooksiski kõik aparaati endasse tagasi. Mõtlesin siis, et olen tore ja lähen ütlen mõnele asjapulgale, et asi kiilus kinni. Selle mõtte peale tegi masin ploks ja sülitas tühja topsi välja. Ei no aitäh siis! Ma ei kurvastanudki muu üle, kui et polnud tervet rahakotti kaasa võtnud, nii et polnud võimalik uut jooki muretseda ja vaheaeg oli liiga lühike tagasi tulekuks. Liiga naljakas oli joogimeisterdise käitumine ebaõnnestunud topsiku eemaldamisel.

Magasin ilmselt ebaharilikult kuidagi. Igatahes oli hommikuks õlg ära magatud. Pärast kooli kangutati see jälle paika. Ega mina mingi tähetark ole, et läbi une maailma näeksin ja teaksin, kuidas ma magan. Üritasime õhupallidest loomakesi teha. Nii põhimõtteliselt unise päeva jätkuks ja minu hetkeks kodus oleku täiteks.

Väntasin jälle hoolega allapoole kallakut (ei saa öelda allamäge, kui siin ei ole mägesid, isegi küngastest võib unistada). Ratas ei tahtnud sugugi liikuda. Mõtlesin siis kui lihtne oleks ots ringi pöörata ja kallakust üles sõites pole üldse vändata vajagi. Suunda muutes väänasin mehiselt lenksu, et külgtuules minema ei lendaks. Jah, väga tuuline oli täna jälle.

Eile pidin imestusest pikali kukkuma, kui nägin aknast näpuotsaga lund sadamas. Nii oligi. Ilm oli üldse kena, päike näitas ennast kiuslike pilvede vahelt üsna sageli. Käisin jalutamaski ja nägin albiino parti. Samuti leidsin mänguväljaku, kus sai trossi mööda künkast alla lasta, millega siis ka järgmised kümme minutit üksi väljaku peal tegelesingi. Vahest on ju ikkagi vaja maa ja taeva vahel kõlkumise isu täis saada.

Eelmisel nädala reisi pärast jäi kaks taani keele tundi vahele, tänu millele olin täna rohkem lauajalg kui adekvaatne vastaja. Inimesed olid üleüldse kuidagi uimased. Imestasid, mis siis minu põhjendus on, et ma nägu ei näidanud tervelt kahel korral, mil neil kloun puudu oli. Enne tunni algust oli ratta parkimisega probleeme olnud, kõik kohad olid kinni juba. Pitsitasin siis ühe auto ja jalgrataste vahele. Pärast järgi tulles avastasin selle hoopiski paar meetrit eemalt keerdtrepilt. Suur ratas, ega selle vinnamine lihtne töö ei ole, selleks olingi tänulik, et ei oldud peale paari astme kõrgemale tiritud. Siiski koomiline vaatepilt.

Tupsud loomaaias

Jaanuar on kohe, kohe lõppemas ja kevad ongi juba käes. Üleeile toodi mulle esimene helesinine õieke otse õuest, igihali oli ennast õitsema sättinud. Ei tea, kas nüüd siis vara või hilja, jaanuar ju ikkagi….

Koputati uksele. Lars läks avama, kuna tavaliselt minuga nagunii keegi koputanutest rääkida ei soovi. Kuulsin kõlamas tavapäraselt konarlikku hääldust, mis siinmail minu nime tähendab. Tekkis siis uudishimu ning läksin vaatama, mis minuga pistmist on. Post oli tulnud, kuid kuna pakk oli liiga suur ukseavast sisse sokutamiseks, koputas postiljon uksele. Mulle ulatati hiigelsuur markidehunnikuga kaunistatud ümbrik. Olin põnevil ja üllatunud, kuna sünnipäev oli ju juba ära ja nüüd ema saadab jälle paki. Avades ajas naerma juba tavapärane šokolaadileid. Pakist koorus välja Eesti kaarti kujutav pusle. See leid naelutas mu mõneks ajaks põrandale, kus asja ilma suurema vaevata kokku sain. Natuke ikka kodumaast tean, et ilma pilti kasutamata asi pildiks valmistada. Väga armas.

Täna vaaritasin suure potitäie seljankat. Enda lemmiksuppi, enda tehtud kujul, sest vastasel juhul on sellest suurepärasest söögiimest võimalik sibulamürgitus saada. Magustoiduks üleeile tehtus šokolaaditrühvleid (kaasaarvatud tšilliga ülikanged pommid), nii et hetkel olen topelt täis söönud, aga jällegi mitte liiga palju, nii et liigutada ikka veel lubab. Eile tehti kängurupraadi. Alguses tegin küll nägusid ja kujutasin ette neid tupsusid loomaaias. Liha nägi toorelt välja nagu toores maks, aga tegelikult oli väga hea maitsega, kui lõpuks seda sööma nõustusin. Kastmega tehti ettevaatuse mõttes tünga. Tegemist oli veinikastmega ning teades minu suhtumist ükskõik millesse, mis sisaldab mingil hetkel alkoholi, siis seda mulle kohe ei öeldud. Alles pärast, kui avaldasin arvamust, et asi maitses väga hästi, muiati, et nüüd sulle siis meeldib veinikaste. Pärast minu sõbralikku seletust, et nii teha pole üldse ilus, isegi, kui ma tean, et alkohol on minema auranud, jõuti õhtu jooksul vähemalt kolmel korral jälle vabandada. Ma ei olnud nii väga pahane. Mina ja minu söömis/joomisharjumused- peavalu kõigile teistele ja vahel endale, kuna ei suuda teiste peavalu selle üle seletada.

Larsi vend käis külas ning nüüd on nad Rootsis suusatamas, selleks oligi selline eriskummaline õhtusöök valmistatud. Arutasime Eesti ajalugu (okupatsioone), rahvuslust, tarbimisühiskonda ja rinnahoidjate tõstevõimet. Automaatselt üritasin leida vendade sarnasusi.

Nädala alguses sai turistina Taanimaad avastamas käidud. Kolm päeva ja kolm linna ja hunnik ronge. Selle reisi pärast jamasingi nende rongipiletitega.
Neli itaallast, leedukas, sakslane ja mina. Mis te arvate, kellel külm oli? Selleks ongi hea, kui mitu paari kindaid ja sooje asju varuga kaasa võtad, kui tead, mis maalastega välja lähed. Ööbisime kahes hostelis. Üllatavalt väsitav oli. Sõitsime välja esmaspäeva varahommikul teisele poole Taanimaad. Sõit võttis aega ca viis tundi. Esimeses linnas ootas meid juba üks kohalik, sakslanna tuttav. Nii oli meil siis olemas giid, nii et ei pidanud ise mõtlema selle peale mida või kus vaadata. Üritasime küll Viikingite muuseumi minna, aga nagu paljudes toredates heaoluriikides, siis on ka siin sellised kultuuriasutused esmaspäeviti suletud. Piirdusime naljaka fotosessiooniga muuseumi ees oleval kivipõllul. Nii ei läinud vähemalt bussisõit raisku. Õhtul õnnestus leida tantsplatsiga pubi, kus saime viimase bussi, mis meid hostelisse viis, väljumiseni jalga keerutada.
Järgmise hommiku varajane äratus oli selle võrra raskem. Rongis suikus enamik rahvast. Jälle päris mitu tundi rööbastel roomamist ning ees ootas Taani vanim linn Ribe. Tegemist oli pisikese linnakesega, nii et peale ühe metsikute treppiderägastikuga tornikülastuse ja nukumajalike hoonetega linnatänavatel kooserdamise polnud seal suurt midagi peale hakata. Ka õhtu möödus selle tõttu seekord hostelis lauamänge mängides. Mingi onu suutis enne sinna sisenemist meile mingid imelikud koomiksid näppu susata, mis olid inglise keeles ja rääkisid mingit väga, väga imelikku usumula. Selgus, et üle tee on kirik.

Kolmandal hommikul suundusime viimasesse linna. Pooled külastasid raudtee muuseumi, pooled Anderseni oma. Ise käisin esimeses. Millised hiiglasliku elukad need rongid ikka olid. Uskumatu. Jalutasime veel linnas ringi, kuni kõik olid parajalt külmunud, et tagasi koju suunduda. Viimane rongisõit läks kuidagi kiiresti. Kui selle üle omavahel imestasime, siin üks meie lähedal istuv proua mainis, et muidugi läks see kiiresti, te ju magasite terve tee maha. Ta oleks veel meiega vestelda tahtnud, aga oli aeg lõpuks rongist väljuda. Hea oli jälle koju jõuda pärast neid sadu kilomeetreid rööpaid ja kilomeetreid nukumajadega palistatud tänavatel vantsimist. Taani on armas maa tegelikult.

Neljapäeval sõitsin linnaäärele Eesti saatkonda, et endale ID-kaart lõpuks teha. Sinna jõudes selgus, et sellel päeval vastuvõttu ei toimugi. Läksin järgmine päev uuesti ja sain lõpuks avalduse sisse anda. Nalja tegi see, et sinna saabus ka kaks vene keelt rääkivat meesterahvast. Point selles, et sa ei saa isegi mitte Kopenhaageni Eeeeeesti saatkonda minna ilma, et vene keelt ei kuuleks. Aga seal ei rääkinud keegi nendega vene keeles, mis mind muigama pani. Ainult eesti, inglise või taani keeles oli võimalik seal suhelda. Muideks, kes veel ei tea, siis Eesti ca 1,4 miljonilisest populatsioonist tervelt 26% moodustavad vene rahvusest kodanikud. Mõelgem siis ise, kui vähe on neid inimesi, kes meie keelt mõistavad kõnelda….

Üritasin teha interneti teel viisat Kambodža jaoks. Selliste asjade kohta võiks teadustöö kirjutada, nii keeruliseks suudetakse nii lihtsad asjad ajada. Olen märganud, et igasuguste lihtsate paberite muretsemine on suudetud ära susserdada lõputute ankeetidega, millest isegi emakeeles aru ei saa, mida nad jälle tahavad, mis kuupäev mis lahtris olema peab. Ja pealegi pole mu suurepärasel pangakaardil mingit koodi, mille pärast pidevalt jamasid ette tuleb. Aga kuidagi on õnnestunud ikka ära siluda need konarused. Ja pealegi tekib mul pidevalt küsimus, mis aadressi ma kuhugi panema pean, või kumma riigi? See küsimus tekitab pidevalt segadust, isegi see, kumba ülikooli peaksin mainima mõnes kohas, kui mõlemas korraga see olen. Kas see, kus olen hetkel, kus olen sündinud või kus sisse kirjutatud või kus kodakondne või kus elamisluba jne??? Võta nüüd kinni, mida keegi kuskil tahab jälle.

Ahja, pilte üleval: http://picasaweb.google.com/kerdaa

Tants rongi ümber

Tsirkus Taani moodi- tants rongipiletite ümber. See lõputu väikekodanlus ja kitsarinnalisus, arusaamatu passiivsus kedagi ära kuulata ja sõbralikult asju seletada endast rumalamatele. Sellistel hetkedel on ikka hea isiklikku seljatagust omada. Või siis natuke ohtlik endast temperamentsemaid sõpru kaasa vedada.
Omada Taani elanikukaarti (edaspidi kollane kaart) on õnn ja nagu eile selgus, siis ka õnnetus. Ilma selleta ei saa raamatukogudest laenutada ja isegi mitte filmilaenustes pole ilma selleta midagi peale hakata. Aga see kaart on jällegi ka tõestuseks, et oled kuidagi tugevamini Taaniga seotud, mis omakorda tähendab, et pead paljude asjade eest kordades rohkem maksma. Nüüdsest hakkan seda ilmselt heaga igasuguste ametnike ja värkide eest varjama, nii on lihtsalt palju lihtsam.
Läksime meie eile kenasti rongijaama, et soetada rongipiletid, millega saaksime kolme päeva jooksul terves riigis vabalt ringi liikuda. Noh, läks siis üks sõbranna ees, sai oma pileti, mille järgi läksin mina, küsisin sama piletit ja ulatasin oma juhiload dokumendiks. Tädi teisel pool klaasi küsis üle igaks juhuks kumb on mu eesnimi ning pärast päritolu riiki jäi kuidagi segadusse. Mina mõtlesin, et noh, Estland, mis seal ikka imelikku. Tahtsin abiks olla ning võtsin välja oma kollase kaardi, mis oli suur viga. Sellest hakkas asi arenema. Selgus, et rohkem kui pool aastat Taanis elanud isikud ei saa seda piletit sellise hinna eest osta. Nad muidugi olid enam vähem sellise olekuga, et ma ei saa üldse ühtegi piletit osta. Tädi küsis minu taga olevalt inimeselt, kust too pärit on. Ütles, et Itaaliast, mille peale öeldi mulle, et ma kõrvalkassasse läheksin ja müüs siis mu sõbrannale piletit ise hoopiski. Kõrvalt üritasin küsida, et kuidas ma ei saa piletit osta, ma pole siin ju veel poolt aastat elanud ja pealegi mu elanikukaardil on kuupäev hoopiski oktoobris, seega ei saaks nad nagunii tõestada, et ma oleksin siin kauem olnud. Kuna selle peale mingit seletust ei järgnenud ja ma esimesest jahmatusest üle sain, küsisin, mis piletit ma siis üldse osta saan. Põhimõtteliselt oleks see asi ligi viis korda kallimaks läinud, minule kui Taani kodanikule. Mitte, et enamikul vahetusüliõpilastel see neetud kaart olemas oleks. Mõtlesin, et nojah siis, aga ma ei saa ikkagi aru, mis jama selle poole aastaga on, mul pole see aeg veel täis siin nii või teisiti. Meesterahvas ütles, et ma läheksin leti number 16 juurde. Põhimõte oli selles, et kuna tema juba nägi mu kollast kaarti, siis ta ei saanud mulle seda piletit enam müüa. Tahtsingi siis minna number kuueteistkümnesse, aga jama selles, et sinna polnud võimalik pääseda, kuna lint oli ees ja palegi polnud seal hingelistki. Ootasin hetke, lootuses, et keegi ilmub sinna.
Selle aja peale läksid ka mu lõunamaalastest kaaslased väheke ärevusse. Kuna suunatud putka oli kinni, siis läksin tagasi esimesse, kust palusin siiski seletada, seda kuue kuu asja. Tädi saatis mu jälle selle kõrval oleva onu jutule ja see onu nüüd juba nähvas, kas sa siis ei kuulnud, mis ma ütlesin, mine number kuueteistkümnesse. Olin hämmingus ja läksin nõutult siis antud kohta vaatama, mis asus posti taga, kuid seal polnud endiselt kedagi. Nüüd oli juba üks mu kaaslastest ekstaasis, kuna keegi ei saanud enam aru, mis jama on ning keegi ei olnud nõus ka seletama, meil polnud ju õrna aimugi. Siis võttis üks sõpradest mu käekõrvale ja läks elavalt seletades jällegi eelnevate kassade juurde ning palus viisakalt, et palun seletage meile, miks ei saa seda piletit osta. Selle peale kõndisid aga nii onu kui tädi lihtsalt leti tagant minema. Onu nähvas jälle järgmise leti juurde, kuid nüüd kuueteistkümne asemel viisteist. Seekord ilmus sinna matsakas meesterahvas, kes juba kaugelt meid põlgas. Istus ülbelt toolile, mis tema kere kohta oleks ilmselgelt pidanud paar korda suurem olema. Ulatasin oma juhiload, varjasin kollast kaarti, käskisin erutunud kaaslasel kuss olla, ja lootsin, et nüüd siis saab lõpuks pileti kätte. Tekkis segadus sihtkohtadega, kuna oleksin pidanud lihtsalt kolme päeva passi küsima, kuid enne jõuti juba targalt Taani kaart paberile kriitseldada, et näidata, kui lollid me ikka oleme. Siis aga järsku tõdeti, et juhiload ei ole ikkagi mingi dokument ja on vaja midagi paremat. Tudengikaart ei tulnud muidugi kõne allagi, ühtäkki sobis ainult pass, mida siiras usus, et lähen vaid rongipiletit ostma, polnud ma kaasa võtnud. Ja kuna olen ka omamoodi kiviaja elanik, siis pole mul ID-kaarti, mille ilmselt nüüd lõpuks ära teen. Saab vähemalt rahakoti vahel kenasti hoida. Selle peale ei osanud ma küll enam midagi teha. Tirisin kaasaelajad minema ja otsustasin järgmisel päeval siis passiga tagasi tulla. Tahtsin sellest kohast kiiresti minema saada, millega pidin ka vaeva nägema, sest nagu teada, siis näiteks itaallastel ja teistel lõunamaalastel võtab liikumine vahel natuke kauem aega. Olime kõik üsna tuld täis ja tahtsime kuskile kohvikusse minna, aga laupäeva ja õhtuse aja tõttu olid needki enamasti suletud. Jäime jällegi pika ninaga. Koju minnes seda lugu taanlasest elukaaslasele kõneldes sai ta väga pahaseks ja turtsus ringi. Tegi siis mingi kõne, kus aru nõudis ning sai teada, et see kõik oli päriselt ka liiga imelik. Lubas siis järgmisel päeval igaks juhuks ise kaasa tulla.
Nii siis ka tegime, läksime täna uuesti, tema tuli turvamehena kaasa. Ja seda kõike rongipileti pärast. Ei usuks nagu ise ka veel. Astusin siis oma passiga letti ja palusin jällegi kolmepäevast reisipassi, mille peale tehti kohe selgeks, et ei, te ju olite eile siin, ei saa te midagi. Selle peale võttis Lars asja enda peale, seletas midagi, küsis siis ülemuse järele, mille peale mu passiga üheskoos kuskile kapi taha mindi, kuhu jäädi ca kümneks minutiks, nii et me olime jällegi hämmingus ning Lars muutus juba üha närvilisemaks, kuna ei suutnud oma kaasmaalaste nõmedust uskuda. Lõpuks tuli see sama tädi, kes eelmisel päeval minu pärast oli leti tagant lihtsalt minema kõndinud, ning olid otsustanud, et saavad ikka müüa mulle selle pileti. Kui oleksin üksi olnud, ilma taanlaseta, siis poleks mingil juhul seda mulle müüdud. Maksin selle ära, ütlesin viisakusest isegi aitäh ja läksime endiselt olukorra üle imestades minema. Soovitati enne veel, et ma oma kollast kaarti seda piletit kasutades välja ei võtaks. Olevat omal vastutusel. Olin veel päris mitu aega üsna sõnatu ja Lars oli üsna ärritatud. Tsirkus Taani moodi. Ausalt öeldes oli ta enne hoiatanud, et seda piletit ostes ära oma kollast kaarti näita. Mina aga ei teadnud, et olengi seda sama piletit ostmas, mille kohta ta seda ütles, mistõttu ikkagi selle rumalusega hakkama sain.
Ja endiselt ma ei tea, mis jama selle kuue kuuga oli….ja läheb vaja ihukaitsjat, et osta rongipilet.
Nii palju siis tsirkusest. Eile õhtul oli üks pidu, kuhu viitsisin end vedada, kuna polnud neid rahvusvahelisi tuttavaid ammu näinud. Stiiliks oli hipid. Kohalolijad nägidki väga kirevad välja. Ainuke jama, et nüüd üle pika aja paljusid neist nähes, selgust, et samas sõidavad nad enamikus ka minema järgmisest nädalast. Kaadri vahetus vahetuüliõpilaste ridades. Semestri lõpp, nii et vähemalt pooled neist naasevad jälle oma kodumaadesse.

valesti-uuesti

Läks natuke nihu. Mis valesti see uuesti. Suutsin oma projektiga haledalt alt lennata ja saada šoki osaliseks kui retsendendid ühiselt arvasid, et olen kursuse mõttest valesti aru saanud, mille tulemusena olen sunnitud enda omaarust suurepärase aiaprojekti ümber tegema ja neile selle kevadel uuesti esitama. Olin eelmisel päeval kaasmaalasest kursaõde rahustanud enne tema kaitsmist, et noh, töö on ju tehtud ja nii mööda ikka ei saa panna, et päris läbi kukus. Nentisime koos, et ju see nii on, mille järel sai ta rahulikuma südamega oma projekti ära esitatud. Ka hinne tuli suurepärane. Järgmisel päeval kukkusin ise aga sisse. Isegi veel hästi ei usu, et nii mööda läks, kõik paistis justkui korras olevat ja ka konsultatsioonidelt sain julgustust juurde, aga näed, mis välja tuli. Neile ei sobinudki enam. Keeruline lugu, aga eks tuleb siis asi uuesti käsile võtta ja see neile meelepäraseks teha. Vähemalt oli neil hea meel kuulda, et olen suveni selles linnas, nii et neil on aega mind piinata veel väheke. Eks on löödud tunne, kuid võtan seda kui läbikukkumise õppetundi, mille parandamine võtab lihtsalt kauem aega, nii et katki pole veel sellepärast midagi. Saabki targemaks, milleks lõppude lõpuks siin ka ju olen.
Kevad, sügis, kevad….talv? Kesasi see talv on? Ühel päeval märkad pea kohal punguvaid puuoksi, millel kevadised linnukesed üksmeelselt päikesesiras siristavad. Teisel päeval puhub tuul su pikali ja imetled keeristena lendlevaid pruune puulehti. Ja siis mõtled, et praegu on jaanuar. Vähemalt idee poolest. Aga noh, kes see tänapäeval ikka nii väga reglemendireeglitest kinni peab. Kui ennast „mäest“ alla veeremise asemel märjaks väntad, siis järeldad lihtsalt, et elad mere ääres ja see ajab viimsegi lumelootuse minema, nii et hüvasti talv sel maal.
Üldiselt on aeg põhiliselt läinud viimastel päevadel raamatute lugemisele ja keelekursustele, kus paari erksama kujuga sai koostatud taaniräpp, mis koosneb taanikeelsetest sõnadest, mille põhiosa moodustab loomulikult jou, jou, jou, mis tähendab ei midagi muud kui jah. Igatahes ilkusime viimane kord selle lauluga ringi kui oli paus ja läksime alla poodi näksi hankima. Mis te arvate, mis pilkudega meid jälgiti? Oma klassi tagasihoidlikumad ei suutnud lihtsalt muiet varjata ning suu kippus valgeid klahve paljastavalt pikale venima.
Jaanuar tähendab paljude vahetusüliõpilaste jaoks kojupöördumist, mis tähendab, et igasuguseid lahkumisüritusi ja lihtsalt koosistumisi tekib pidevalt hunnikutena, nii et lihtsam on lihtsalt koju jääda kui üritada välja mõelda, millise seltskonnaga seekord ühineda.

mull

Loen raamatuid, maalin, üritan taani keele viguritest sotti saada ja tegelen muude loovate kunstidega. Roose nuusutan ka vahepeal.
Eilne päev möödus eksperimentaariumis, kus oli kõik võimalikke ja võimatuid atraktsioone, mille ainuke viga oli see, et neid oli liiga palju. Peateemaks olid seebimullid, mille kohaseid loenguid erinevates saalides peeti, millest suurt midagi aru ei saanud, kuid põnev oli vaadata, kuid hunnikute viisi mulle tehti. Ei jõudnudki kõiki asju ära vaadata ja katsetada, liiga palju asju oli seal koos. Tulemuseks oli nälg ja väsimus ja positiivne elamus. Mulle sai küll kõvasti tehtud ja igasuguseid vidinaid katsetatud. Kahjuks ei olnud eriti mingeid keerlevaid, pöörlevaid, raputavaid asju, millesse sisse istuda ja asja põnevaks teha. Ainult üks pealtnäha ülisüütu armas kollane toolike suutis imekiiresti südame pahaks ajada. Väga mugav oli munakoorekujulisse lohku potsatada, aga pärast seda hakkas riistapuu hämmastava kiirusega ringi pöörlema, nii et endal jäi ka imestusest suu lahti, sest ei suutnud enam kuidagi pidama saada. Ülesandeks oli tasakaalu hoidmine, mis mul aga ei õnnestunud. Vähemalt mullipuhumise sai selgeks ja sain ise ka mullis sees hetkeks olla. Seekord siis päris mulli sees kohe. Kogu keskus oli kleepuv kõigest sellest seebiveest, mis kõikjal võimust võttis ja end kätel kanda lasi.
Reede õhtu sai veedetud jälle ülinaljakate itaallastega ühes tohutusuures korteris. Olin täiesti hämmingus, kui hakkasin ruume vaatama, siis need ei tahtnudki lõppeda. Kokku sain neid koos koridori ja köögiga üheksa. Uskumatu, see oli juba pigem nagu maja, mitte lihtsalt korter kuskil viiendal korrusel. Õhtu jooksul sai korralikku kõhulihaste trenni tehtud naeruteraapia läbi ning pannkooke ja küpsiseid pugitud. Palju parem kui kuskil pubis laua ääres soiuda. Ainuke asi, millest kahju oli, et seal kuskil ruumiderägastikus olevat ka üks kass olnud, kui isegi vaatamata tiigrijahile ei õnnestunud mul isegi tema sabaotsa näha, mis pidavat hall olema.
Inimesed tahavad taevast kuud alla tuua, aga pooled neist oskaks sellega midagi peale hakata, kui see neile sülle kukuks. Panin selle lause lõpetuseks, tegelikult varastasin selle lause, aga ikkagi, las ta jääb.
Paar uut pilti ikka vanas kohas üleval: http://picasaweb.google.com/kerdaa

....päev

Kakskümmend kolm roosi. Kümme valget olevat kümme esimest eluaastat, kümme oranži pubekaiga ja kolm roosat viimased aastad. Ja selle sületäie keskel on üks gerberapuhmas, mis pidavat tulevik olema. Väike šokolaadikoogike säraküünlaga. Suuremad koogid olevat kõik rummi või muu taolise sodiga olnud, nii et need välistati. Vaatamata sellele, et keelasin midagi korraldada. Õhupallid purunevad siin ilma mingi välise põhjuseta, nii et hetkel on mul hunnik paukuvaid pomme ümberringi. Ütleks, et üsna kenasti alanud päevake, kui välja arvata hommikune kummaline vaktsineerimine.
Seekord ei pidanud vähemalt tunde ootama, et oma suts kätte saada. Seekord oli süstijaks praktikant. Tema stiil oli väga naljakas mu jaoks. Pitsitas veidi käsivart ja siis põmaki, enne hoogu võttes, lõi nõela õlga. Tohoooo pele, mõtlesin mina. No mis seal ikka, kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Aga siis äkki tundsin kuidas midagi käe peal nirisema hakkas ja veel päris kiiresti. Mul pole kunagi süstimisest nii palju verd jooksnud. Praktikant hõiskas laulva ohhetusega, et ohhhh, sa ju veritsed ja andis vatitupsu. Tundsin, kuidas see mulle eriti hästi ei mõjunud, aga õnneks mitte piisavalt hullusti, et pilt oleks tahtnud eest minna, nii et hoidsin lihtsalt hambad risti ja tahtsin talle öelda, et kõik pole nii arstitüüpi verekartmatud kui tema on, et meloodiliselt verest teatada. Sain veel ka ühe salvi jaoks retsepti, mida siin on isegi sama, mis meil, ning lasin kiiresti jalga, et õhku saada. Lõpp hea kõik hea, üks rahasüst jälle kätte saadud.
Tore oli postiga ka kaarte saada, naersime, et Lars küll paari päeva jooksul ühtegi saada ei saa, lihtsalt vale päev teiste kirjade jaoks. Armas.
Kolmapäeva hommikul oma disainprojekti ära viies kohtasin hunniku vähem või rohkem närvilisi kursakaid, kes printimisega maadlesid ja viimaseid lihvimisi tegid. Endal oli hea rahulik, kodus sai kõik ilma mingi vahejuhtumita välja prinditud, isegi kõik värvilised joonised, ning siis oli ainuke mure see lihtsalt õppejõu kätte toimetada. Olen vist igasuguste tähtaegade ja eksamite suhtes nii tuimaks muutunud, et miski enam eriti ei ärritaks ka. Kui juhtub, siis juhtub, küll kuidagi ikka saab asi aetud ja kui ei saagi, siis leiab teise lahenduse. Õhtune keeletund möödus suhteliselt udus. Ajasin oma australlannast paarilisele segast, nii et mõlemad ainult naersime ja mingi hetk hakkas ka teisel pool kõrval olev venelanna kihistama oma paarilisega, nii et me siis kõik neljakesi ei suutnud kuidagi olla.
Käisime kartidega sõitmas. Sellised pisikesed ralliautod, mida tõmmatakse käima nagu murutraktorit, ise istud põhimõtteliselt põrandal. Väga naljakas oli. Samas jäin pärast esimest korralikult piirdesse põrutamist mõtlema, et ikka päris ohtlik värk. Rihmu polnud neil masinatel ette nähtud, mida peale tõmmata, seega kõvema paugu korral oli üsna tõenäoline sealt välja lennata, kuigi kuna rool oli üsna lähedal ja masin ise pisike, siis polnud hullu. Rajal, milleks oli telekast paljunähtud sisehalli sigrimigri (kurv kurvis kinni) ja sirgel jäid mõtlema, et mis siis saab, kui rool rikki läheb ja sa kõige selle hooga seina paned, olin mina ja viis tüüpi. Ehk siis mis te arvate, kes oli lõpuks teistest kolm ringi taga? Kuigi võin kokkuvõtteks tõdeda, et kui lõpuks igaüks oma keskmise ringi läbimise aja sai, siis mul häbi küll ei olnud, päris hea ikkagi sellise hullumeelsuse esmakordsuse kohta. Paar sinikat sain ka, see käib asja juurde. Üle poole tunni kimasime ringi, arvasin, et oleme viisteist minutit, aga selgus, et hoopiski kauem. Lõpuks käed surisesid ja ikka üsna väsinud ning arvates, et rajal hakkab külm, eksisin ikka korralikult. Eks see võimenduseta rooli käänamine ja kurvide väänamine võttis ikka võhmale. Seljas olid meil sõjaväerohelised tunked ja stiilne must kiiver. Kes teab, sinnakanti võib hiljem uuesti asja olla, seal oli teisigi taolisi põnevaid atraktsioone.
Nüüd aga, kallis lugeja, Kerda ampsab midagi ja läheb itaallastega maffiat mängima.

Aed

Istun endiselt usinasti arvuti taga, lõpp on lähedal. Projektil ma mõtlen. Lars möllab tolmuimeja ja –lapiga ümberringi. Vaatan neid taimi, mis sinna lõhnavasse aeda olen paigutanud ja tahaks kõiki neid reaalsuses nuusutada ja katsuda. Mõtlesin, et võiks endale ka midagi taolist rajada. Lõhnava aia. Ei tea, kas see tähendab siis, et aed on kenasti projekteeritud, kui endale ka sellist tahan?

mürisevate kastide vaimne ema

Maailma ei vajaks tsirkust, kui teaks, mis komejant on taani keelt õppida.
Mu vihikus on taanikeelsed sõnad eesti keelse kirjaviisiga, siis õpetaja ütleb, et selles ülesandes kirjutada ei tohi ja kui siis vastamisring jõuab minuni, olen nii üllatunud, et suudan vaid möh öelda, mille peale teisest lauanurgast kostab toetuslause: sa pole sellega üksi. No igatahes sai jälle nalja selle imeasjaga. Õpetaja küsib vahel, kas meil küsimusi on. Ma siis üks kord küsisin. Küsisin, kus siin loogika on? Teised peaaegu aplodeerisid. Õpetaja jäi vastuse võlgu. Ainuke, mis öelda oskas, oli, et taanlaste õigekiri ei ole just kõige parem. Ei tea küll miks?
Pausi ajal läks kogu seltskond lähedal olevasse kioskisse turgutust muretsema, tagasi saabudes avastasime lukustatud välisukse. Jagasin oma kaks paari kindaid lõunamaallastele, siin on nii soe, et enda jaoks on need nagunii kohati liig. Mõtlesime siis, et mis saab. Leidsime lõpuks õige aknarea, mille all õpetaja, kes pidavat klassis olema, nime hõikasime. Kuna reageeringut ei paistnud, arvasin, et ju ta ei saanud nime hääldusest meie puhul aru. Natukese aja pärast aga selgus, et tundis ära küll, nii et tuli alla ust avama.
Müstilisel kombel kaotasin lehekese, millel oli mu kodune töö. Seda pole ka kodus, nii et müstika.
Ja tsirkust pole vajagi.
Lõunase konsultatsiooni võib edukaks lugeda. Isegi mu graafika sobis, ei arvatutki, et see fanki või mingi muu taoline moodne sõna on, mida kodused arvustajad tavatsesid minu stiili kohta kasutada. Aga võib-olla olen arenenud? Mõtlesin, et kaks päeva enne tähtaeg on kõigil enamasti asi suhteliselt valmis, aga esitati hoopis selline rahulikus toonis küsimus, kas olen ka juba seletuskirjaga alustanud. Jäi mulje, et tavaliselt vist inimesed seda nii vara ei alustagi mitte. Ikka eriti rahulikult võtavad asju siin. Koridoris vestlesin ühe kursavennaga, kes ajas nädalad sassi ja arvas, et esitada tuleb projekt järgmisel nädalal, nii et läks natuke mööda tal see ajaarvamine. Jõudvat siiski ka selleks nädalaks valmis. Ootan põnevusega, millal see valmis saab. Lubasin kolmapäevast jälle sotsiaalseks hakata, mis tähendaks lõpuks nina urust välja pistmist üle pika aja. Mõtlen vaba aja veetmise eesmärgil, mitte kooliasju ajades.
Pesuruumis sain jällegi targemaks rääkivate kuivatusmasinate hingeelust, kellel ei olevatki hinge, hoopis seinal oleval kastil olevat see olemas, nii et edaspidi suhtlen sellega ainult. Mürisevate kastide vaimse emaga.
Loen siin kodumail toimuvast ja oi kuidas näpud sügelevad. Jälle kutsutakse kuhugi kedagi, jälle vaja kedagi kuhugi saata või kellegagi mingeid maid jagada. Kas te siis ei näe, et mul on käsi püsti? Ainuke jama, et kaugjuhtimine sellistel puhkudel ei toimi. Hmhh. Rahutuhing.
Külmapoisile õnnestus imelikul kombel üsna kiiresti kere peale anda, nii et olemine on üsna kohev, lendan rattaga ringi nii et kõrvad lopendaksid, kui nad roosade klappide alla peitu poleks pandud.
Eile küpsetasin suure pitsa ja hunniku saiakesi. Nüüd ägan nende all.
Ahja, ja juhtmed teavad väga hästi, kus riigis nad on. Kipuvad ikka taanikeelsteks mu leheküljed siin masinas muutma.

Iseenesestmõistetav

Külmapoisist ikkagi nii lihtsalt mööda hiilida ei õnnestunud. Tänaseks oli okastavale kurgule lisandunud umbes nina ja vatine pea. Õhtu on natuke küll selgust andnud, kuid jah, eks igaüks ise teab, mis tunne on korralikus nohus olla. Vähemalt on lohutus see, et hommikuti pressitakse kohe värske apelsinimahl minu jaoks valmis ja hoolitsetakse sooja õhtusöögi eest, kui on näha, et ma liiga kaua arvuti taga olen istunud kui mõni tähtaeg kuskilt kukkuma hakkab või siis praegusel juhul kaks ühes- tähtaeg ja ninakollide võidukäik. Elame üle ja näeme…
Paari päeva jooksul olen kohtunud päris mitme pimeda inimesega ning neid intervjueerinud oma projekti tarvis. Nemad ka reisivad. Uued maitse, lõhnad, helid. Miskipärast käivad nad koguaeg Tallinnas. Üks, kes oli eelmisel aastal käinud, imestas, kui hoolimatud on inimesed Tallinnas, kuna need olid valge kepiga liikujaid pidevalt riivanud. Pole ka ime, kui võrrelda siinset spetsiaalset teedeehitus üle kogu maa, nii palju kui näinud olen, ja Eesti teedevõrku, kus puudub igasugune mõtlemine puuetega inimeste peale ja isegi jalgratturite peale. Ühel neist oli tore labrador, kellele ma ilmselt väga meeldisin, kuna ta ei suutnud must eemale hoida ja nurus väga kratsimist. Väga huvitav on kõnelda pimedatega, nende maailm on hoopis teine, aga sama nii tavaliselt sarnane. Nende kodudest polnud küll aru saada, et tegemist oleks teistsuguse inimesega, lihtsalt väga korras ja kenad kodud. Vanaproua, kellele too ülisõbralik koer kuulus, pani mõtlema, kui kõbus ikka mu oma vanaema on, kelle kohta küll ei ütleks, et ta sama vana on kui too proua, keda oli vahest ehk hale kuulatagi. Hämmastav, kui erinevates seisundites ollakse samas vanuses. Ühe erksa naisterahvaga oli väga soe jutelda, tema nägi ka natuke, aga näitena tõi, et näiteks minust nägi ta korraga ainult ühte silma või suud, ehk siis justkui läbi toru väikest täpikest, nii et tänaval kasutab ikkagi valget keppi. Tema sõidab suvel pimedatega Tallinna. Pimedatele ei meeldigi tuulekellad. Ühelegi neist ei meeldinud. Ei tea, mida ma küll mõtlesin, kui tore võiks neile aeda tuulekelli riputada. Rumal mina. Samuti igasugune stressivärk, mida igasugustele vaimuhaigetele paigutatakse. Pimedad on lihtsalt pimedad, mitte muul viisil alaarenenud.
Eilne päev kuluski intervjuude tegemiseks elektrirongidega ühest kohast teise sõitmiseks, kuigi need ise ei kestnud teab kui kaua. Korra sai ka õppejõu juures konsultatsioonis käidud, kuid kuna mul oli ainult üks küsimus, siis võttis sinna sõitmine viis korda kauem aega, kui vastuse saamine. Ta arvas, et ma olen cool. Kuna olin selle päeval eelviimane, siis oletan, et terve päeva, ja ka eelmise, oli ta veetnud koos mu kursakaaslastega, kellel oli hunnikute viisi keerulisi küsimusi. No mida ma küsin, kui pole mingeid küsimusi?
Kolmapäeval sai seegi pull ära nähtud ja esimeses taani keele tunnis käidud. Üsna intensiivsed neli tundi järjest kohe. Lihtsalt vaatad, kuulad ja imestad. See on ikka ülearu hämmastav, kuidas tüübid on tulnud selle peale, kuidas kirjutada ühte moodi ja hääldada totaalselt teist moodi. Ütleks, et pool tinti kulutavad nad lihtsalt eimillegi peale. No on ju eimidagi, kui sa pooled tähed häälduses välja jätad ja neid, mida ütled, hääldad ka hoopis kolmandat moodi. Väike näide- selvfolgelig, millest pärast häälduse jaoks maha tõmmatud tähti jääb alles ainult se’fo’li. Asja irooniaks on selle sõna tähendus selline- iseenesestmõistetav.
Ahjaa, ja mõned uued pildid Eestis viibitud ajast on üleval: http://picasaweb.google.com/kerdaa

Pimedad pealinnad- pettis ära küll.

Veeredes pühapäeval lõunast põhja ja hõljudes sealt edasi jälle lõunasse, siis nägin lumeulatuse alad kenasti ära. Härmatis kardab suuri linnu, isegi nii pisikesi kui Tartu. Kodust lõuna paiku lahkudes hakkas langema laia lund, mistõttu oli eriti raske sealt minema minna. Enamik Eestis oli kauni härmatiskatte all, mille all loojuva päikese käes kõik teede äärsed puud särasid. Pealinn Tallinn oli muidugi täiesti must ning vaid pimedus kattis maad, kuid selle kohale õhku tõustes selgus, et linn on hoopis kollane, mitte must. Imeline vaade avanes öistele tuledesäras tänavaterägastikele. Tundes lennukit maandumist ette võtmas sai kohe ka pilk ajakirjalt õue visatud, kus avanes jällegi kollane tuledemeri oma põnevate mustritega. Loomulikult ei olnud seal ka lund näha, mispeale oli juba mõte, et ega see üks pealinnade jama ole. Mingi hetk aga hakkas kahtlust äratama asjaolu, et linna nii näha on, kuna tavaliselt ei saabu lennuk ju kaugeltki mitte üle Kopenhaageni, eriti veel kui põhjapoolt läheneda. Väikese kaalutlemise järel jõudiski kätte selgushetk, kui suhteliselt madalal lendava lennuki kõrval hakkas jooksma peenike valgusjada keset tühjust. Selleks oli muidugi Rootsit ja Taanit ühendav sild, mis tähendas ka seda, et ennatlikult Kopenhaageniks tembeldatud linn osutus hoopiski teiselpool väina olevaks Malmöks Rootsimaal. No igatahes pettis ära. Kuigi lõpuks maandunult oli selge, et ka selles pealinnas kübetki valget rõõmu näha ei saa.
Lend ise hilines juba terve tunni jagu, isegi väheke rohkem. Hiljem maandudes tuli päris pikalt ka pagasit oodata, kuna ainuke sõnum teadeteekraanil oli pidevalt vaid hilinemise kohta. Vahepeal jõudsin isegi kõrvalasuvas Ülemiste keskuses ostutuuril käia, kust lõpuks matkapoest õnnestus normaalsed sportsandaalid osta, mida kevadiseks reisiks vaja läheb. Nende reisiasjadega oligi see jama, et mina, ullike, üritasin oma suvist kraami praegusel talvisel ajal muretseda, kuid tõdesin, et kuna hooaega ikkagi pole, siis on ka valik üliväike. Kuid lõpuks leidsin ikkagi kõik vajaliku.
Pärast ootamiste jada lennukiterminalist valjudes ootas korterinaaber Lars juba seal, haaras paar mu sumadani, mille peale paar Eesti tuttavat, kellega koos lendasin, said muiata, et noh, oled Taanist juba mehe leidnud jah? Muigasin, ei, veel hullem, me lihtsalt elame koos, samas korteris. Taani kodus ootas ees juba soe söök ja kuna uusaasta ilutulestik oli nii suur, siis oli sellestki paar pauku kõrvale pandud, mille õues õhku lasime.
Udule kohaselt olen muidugi oma siinse kõnekaardi ära kaotanud, kuid see korraldati ka ühe telefonikõnega ära, nii et paari päeva pärast peaksin jälle siinse numbri tagasi saama. Sõitsin täna natuke metrooga ringi, päris vahva on juba nende liigelda siin, kui süsteemile pihta saad. Metrooga on ka see eriti lahe, et kuna nendel masinatel puuduvad juhid, siis on võimalik kohe päris ette istuda ja sõitu tunnelites ja maa pealgi nautida juhipositsioonilt. Sain kätte oma taani keele õpiku, mis tuletab meelde kolmandat klassi, mil inglise keelt samasugustest töövihikutaolistest asjadest õppima sai hakatud. Ilm on siin nagu ilm ikka, õhuniiskuse tõttu tundub külmem, kui kraadiklaas näitab. Üldiselt on siin ikkagi kordades soojem kui kodumaal praegu.
Kodusoleku viimastel päevadel sain ilmselt ka külmapoisi kätte, mis nüüd lõpuks minuni jõudis. Olingi juba imestunud, et tervelt kaks nädalat vähem või rohkem tõbiste inimeste keskel ei õnnestunud endal haigestuda. Täna on natuke imelik olla, kurk kratsib, aga see pole õnneks väga hull, nii et loodan kiiresti sellest vabaneda.

Sikk, tee klaas, soo ja hobusesoov.

Seletaksin siis lahti, mida mõtlen nende märksõnadega.
Kui tavaliselt kodudes putukat nähes hakatakse kiljuma, ahhetama või ilma sõnagi lausumata litsutakse keegi laiaks, siis vähemalt Lannussaare soekollases majas pälvib putuka leidmine hoolitsuspuhangu. Eriti veel, kui tegelane näeb välja väheke efektsem nagu seekord pikkade sarvedega helepruun siklane- üks kena mardikas, kes saab uhkeldada oma imetlusväärsete tundlatega. Meil elab selline praegu puuvilja kausis, mille tõttu oli mandariini õngitsemine raskendatud, kuna ei tahtnud mutukat ju ometigi lömastada. Korra ta eemaldati sealt, kuid õige pea oli ta tagasi, nii et jõudsin järeldusele, et äkki tal ka kõht tühi. Lõpuks eraldasin talle päris oma mandariini, millega tüüp ka rahule jäi, sest nüüd ta elab vähemalt selle ühe peal ja ei lähe tagasi kaussi, kus on oht oranžide pallide vahele kinni jääda.
Taolist efekti olen ka suvel aias kohanud, kui lillepeenrast leiti tigu (olgem ausad, sel niiskel suvel oli neid kõikjal tuhandeid), kuid selle asemel, et sellega midagi õõvastavat ette võtta, toimetati see teisele poole teed muruplatsile, pandi maha ja lausuti manitsevad sõnad, mis kõlasid enam vähem nii: „mine nüüd ära tobu“. Nii palju siin putukatest selle saarekese peal.
Tee klaasi käisin vaatamas Pühajärve ümbruses, kui kodu poole sõitsin. Otsustasin teha väikese ringi ja talvist maastikku ning autosõitu nautida. Väiksemaid sõiduteid katab ühtlane jääkiht, mis eredas päikeses klaasjalt silma peegeldas. Võite arvata, mismoodi seal pidurdamine välja nägi. Eks ikka tasa ja targu. Kahju, et autodele pole suuski välja mõeldud.
Eile käisin metsas oma vanu radu üle vaatamas ja nagu ikka, siis mõistus pole oma teha ja vahel mõtled ikka, et noh, äkki nüüd on midagi teisiti. Aga loll võib ju ka ikka vahel olla. Üle metsa soo on minu lapsepõlve ekstreemsuspaik, kus ennast ikka vahepeal „uputamas“ sai käidud, mistõttu tean ka paari kohta, kus isegi käredamate ilmadega võib ees oodata lahtine jääkülm vesi pehme lumemütsi all. Sedapuhku otsustasingi soo peale just ühest taolisest kandist suunduda, mille tulemuseks oli põlvini sisse vajumine. Kiire reaktsiooni ja mõningase enesekirumise tulemuseks jäi vaid üks märg jalg, kuna kummikusäär polnudki nii pikk, kui loota oleks võinud. Pärast väikest olukorra analüüsi otsustasin siiski läbi soo minna, kuna vesi soojenes kummisaapas kiiresti ja ega seda polnudki nii palju, isegi mitte ei loksunud, ainult natuke märg, nii et võisin rahumeeli veel sooja kiirustamata lumisel maal edasi tosserdada. Rohkem kuhugi sisse ka ei vajunud, keerulisemates kohtades on heaks abiks mahalangenud puud, kus õrreharjutusi teha saab ning libeduse korral keset vett hõljudes kiruda, mis hea pärast oli küll vaja sinna ronida. Varjuna kaasaskäiv Pätu silkas endiselt silmaulatuses vaatamata kohati paksule lumele, kust läbi kooriku vajumise tõttu oli üsna raske liikuda.
Hobusesoov ajas hobusetalitaja naerma. Helistasin paar päeva ette, et ühineda ratsatrenniga ning palusin samas ka oma sealset lemmikhobust enda jaoks hoida, mille peale kõnetatud treener naerma hakkas, kuid siis ma põhjusele veel päris pihta ei saanud, kuid täna kohapeale jõudes jõudis seegi kohale. Hobu hirnatas juba varakult, kuna ülejäänud sõbrad olid juba välja viidud ja tema üksi tallis. Minu lemmikuks on saanud suurt kasvu karvaste jalgade ja uhke lakapahmakaga Eviita, kuna vaatamata oma näiliselt robakale kehale on ta paljudest teistest tunduvalt energilisem. Enamike teiste hobuste kõrval paistab ta hiiglasena. Seekord oli ta aga eriliselt energiline. Kuna väljas oli miinuskraade enam kui kaheksa eest, siis galopp päevakorras ei olnud ning kui trennides seda tehaksegi, siis ainult treeningu lõpuosas. Mina sain aga kõigele vaatamata oma kiirendused kätte juba esimestel ringidel, kui ette oli nähtud hobuste ja enda soojendamine rahuliku kõnnaku näol. Eks teised tegidki seda, kuid mina oma perul ratsul tuiskasin ühtepuhku paari hüppega ühest platsiservast teise, ilma et midagi oleksin suutnud ette võtta. Maadlesin oma tulise suksuga päris korralikult ennast soojaks enne kui ta treeneri juhtnööride abiga taltsamaks suutsin muuta, nii et ülejäänud treening möödus suhteliselt rahumeelselt vaid mõningate katsetustega minu tahtmisele vastu punnida. Vähemalt oli põnev ja külm ka ei hakanud ning sain proovile panna oma sadulaspüsimise oskuse, kui isegi jalutsist välja libisenud jalg galopi ajal ja ülijärsu pidurdusega aia ees ei suutnud mind maha raputada. Oli mõnes mõttes uhke tunnegi, kuigi mingi hetk aja ahastusse, et kas tõesti ma ei oska enam ratsutada. Õnneks polnudki asi eriti palju minus ja vaatamata sellele, et selga ronimine võttis tubli paar kolm korda katsetamist aega, et ennast selle tanki selga vinnata ja mõningast perutamist saime siiski mõistlikult trenni lõpuni toredalt ilma probleemideta läbi saadud. Ja mulle ikkagi meeldivad need pujäänidest ratsud väheke rohkem, kui loiud jalutaja, vähemalt liiguvad nad edasi oma vabast tahtest, tuleb lihtsalt seljas püsida.

Lumi- suure tähega

Uus aasta uue hooga! Eks vaatame seda asja. Tänavune uusaasta sai vastu võetud Otepää jõulukuuse all. Mis ma ikka oskan öelda, järgmistel aastatel ilmselt jätaksin selle koha vahele. Ainuke asi, et vanu sõpru oli tore näha ja nendega oli ikkagi lõbus.
Enne minekut olin pool päeva köögis vaaritanud, nii et terve maja oli magusat koogilõhna, kanapraadi, ja mida kõike veel, täis. See on samuti üks küpsetamise võlu- aroomiteraapia.
Jõulude ajal surnuaial käes lummas lumine maa ja sajad ja sajad küünlad kõikjal kuhu silm pimeduses ulatus. Kaunis vaatepilt. Samas peletavad selle paiga süngust ka lumehangede vahel ukerdavad inimesed, kes enamasti lõbusas pühadetujus lahkunud lähedastele tulukesi läitma olid tulnud. Lumi teeb pühadest pühad, mis siin põhjamaal kaotaks ikka olulise osa oma tähendusest, kui poleks isegi lootust Lund näha. See valge ime annab valgust pimedasse aega.
Üks õhtu jällegi kohalikku jõusaali külastades klobisin poksikotti. Mõne aja pärast otsustas üks neiukene ka poksikindad kätte ajada ja jõudu katsuda, kuid peale paari katsetust kogukat „vaenlast“ klobida võeti kindad jälle sama targalt maha. Muigasin silmanurgast, eks me kõik ole kunagi noored ja rumalad olnud, aga respekt proovimise eest ja selle eest eriti, et nii kiiresti aru sai, et käsi pole mõtet ära tappa, kui ikka ei oska. Mitte, et ma nüüd mingi eriline prof oleks, aga ikkagi.
Aga üldiselt- palju õnne kõigile! Mitte selle uue aasta puhul, vaid üldse, kõiges.