Jääkuningas

Käisime eile poes suuremal ostmisretkel kuna olime teinud külmiku puhastust, ehk siis mõnda aega peaaegu midagi külmikusse mitte juurde ostnud, et midagi minema viskama ei peaks. Pesin isegi riiulid puhtaks enne uue toidu sisse panekut. Lars muretses sügavkülmutatud merivähke ja pani need ahju. Mingi hetke pärast käis väike pauk. Muigasin siis, et vähemalt üks neist sügavalt külmunutest tahab ahjust jalga lasta. Polnudki aga asi mereelukas vaid hoopiski savivormi oli mõra sisse tulnud.
Nädala alguses sai isegi eurovalimas juba ära käidud. Need, kes väljaspool kodumaad resideeruvad, peavad selliseid asju saatkondades või interneti teel varem tegema. Ise olin juba kuupäevad unustanud, kuid üks mu eestlannast kursaõde tuletas meelde, kellega siis õhtul pärast kooli end hääletama seadsime. Tee peal kohtasime veel üht eestlannat, kes meid kinni püüdis, nii et saime kohe järjekorra moodustada, mida senini vähese aktiivsuse tõttu ette polnud tulnud. Siiski polnud põhjust muretsemiseks, kuna sel aastal on võimalik ka interneti teel hääletada, meie otsustasime lihtsalt vanamoodsad olla. Sain ka teada, et Eesti rahvastikuregistris on mu sissekirjutuses kirjaviga, talu nimest on üks s puudu. Lannussaare tähendab vanas eesti keeles soosaart, aga seda lihtsalt enam ei teata, mistõttu ka kirjapilt on valesti läinud.

Täna olin hommikupoolikul eriti uimane. Mingi hetk tuli Lars ja ütles, et nüüd maast lahti, paki kott kokku, võta see ja see asi kaasa ning lähme. Seda muidugi ei öeldud, kuhu me lähme. Eks siis kuulasin sõna, istusime rongi ja mõne aja pärast olime järvede vahel, kus kanuu laenutasime ja pool päeva ringi aerutasime. Muidugi on siin ikka see sama probleem nagu ikka Taanis, et kuskil pole võimalik leida kohta, kus poleks inimesi näha, seega ei saaks väita, et looduses olime, kuid kaunis oli ikkagi, mõnes kohas võis juba peaaegu arvata, et oleme tsivilisatsioonist kaugemal. Ühel laisemal hetke keset järve lebotades otsustas üks luigepere meid uudistama tulla, kuid kuna meil neile midagi anda polnud siis ilmselt pereisa oli see, kes meie poole sisistas ja end ülikuninglikuna näitas, mispeale linnamehest Lars vargsi aeru poole sirutas, et end vajadusel kaitsma hakata, kuna suur lind ikkagi üsna hirmutav näis, eriti veel, kui istud vaid pisikese kanuus ning valge jääkuningas sulle näkku sisistab. Minu vaikse rahustuse peale, et parem oleks vaikselt looma ignoreerida rahunes nii mees kui ka lind maha ning luigepere kaotas meie vastu huvi. Lõpuks tegime vee sõda, nii et teised kanuutajad ja paaditajad jahmunult pealt vaatasid, kas kumbki meist abi ei vaja või kas peretüli või midagi. Meie aga naersime ilmselt nii palju, et ega ei arvatud vajadust appi tulla. Randudes olime läbimärjad ja naljatasime, et küsime rendiraha tagasi, kuna kanuu lekkis. Seda me siiski ei teinud. Koju sõites leotasime nii mõnegi transpordivahendi istmed märjaks. Pärast natuke kuivemasse konditsiooni saamist sõime sushit, üks hiinapärane riisisöök mereandidega. Sinna juurde käib maitseaine, vasapi, mille kohta ma imestan, et see pole uimastite nimekirja kantud. Maitse on päris vastik, aga kui see välja kannata võid vähemalt viieks sekundiks laksu saada, nii et pärast imestad, mis juhtus. Midagi väga tugeva piparmündi taolist, kui oskaks seda tunnet kuidagi kirjeldada. Pärast seda on tunne justkui poleks midagi juhtunud.

Laupäeval külastasime botaanikaaeda ja üritasime leida mingisugust karnevali, kuid peale tehnomuusikast täidetud pargi, kus rahvast murdu aega veetmas, ei leidnud me küll kedagi kostümeeritult. Botaanikaaias oli tore märgata palju tuttavaid lilli ja taimi, ühes kohas märkasin isegi viga nimetahvlil, milles olen päris kindel, sest pole just raske vahet teha bergeenial ja rododendronil.

Reede õhtul külastasime siinset mainekat muuseumi Lousiana, kus olen ka varem käinud tegelikult, kuid seekord avati seal rohelise arhitektuuri väljapanek, mis minu praeguse koolitöö teemaga tugevalt kokku läheb, mistõttu oli seal ka erialane suunitlus mängus.