Vihmamatk

Laupäeval oli ette nähtud nn metsik matk loodusesse. Eks ta eesti keeles kõlab natuke metsikult tõesti, tunduvalt rohkem, kui see Taani oludes võimalik. Saime kõik ühes rongijaamas kokku, kust liikusime edasi teadjamate teejuhtimisel, teekonna pikkuseks olevat olnud ca 15 kilomeetrit. Nägin üle pika aja osasid sõpru, kellega polnud vahepeal olnud enam aega kohtuda ning juba ainuüksi see kujundas meeleolu. Vaatamata ähvardavatele pilvedele leiti neist üks auguke, kus päike end läbi pressida üritas ning asuti seljakottide välkudes jaamast ja tsivilisatsioonist kaugemale. Nii kaugele, kui võimalik, aga see on tegelikult üsna võimatu, eriti veel nii lähedal Kopenhaagenile. Õige pea pressisid ennast pilvedest lahti esimesed veepisarad ning nii jätkus terve päev, matk vihmasajus. Osadel olid isegi vihmakeebid olemas. Ise olin õnneks hommikul oma üsnagi veekindla talvejope kasuks otsustanud ning märga eriti ei kartnud.

Tosserdasin ühe sakslannaga viimastena, kuna otsustasime siiski loodust nautida ning pilte teha, samas hoidsime silmad kõrvad lahti, et teed ei kaotaks ja teised silmist ei kaoks. See aga pahandas väga üht neiukest, kes hiljem selgus üks korraldajatest olevat. Ühtäkki tundsime end ärritunud lasteaialastena, keda tõmmatakse ja lükatakse. Lihtsalt mõte selles, et sellises piirkonnas on võimatu ära eksida, suured inimesed, küll ikka saab suu lahti tehtud, helistatud või teed küsitud, aga ei, ikka võime ju ära eksida. Lõpuks jõudsin kahtlema hakata oma inglise keele oskuses, kuna viisakad seletused meie pildiseeriast ja loodusenautlemise püüdlustest läksid ilmselt tummadele kõrvadele, sest meid ei lastudki silmist. Eks me siis leppisime lõpuks olukorraga ja tõdesime, et püüame ikka täiskasvanuks jääda ning ka ebaviisakaks muutunud käitumise peale ise viisakaks jääda.

Leidsin ühel järverannalt „kookospähkli“, mis osutus hoopiski pall olevat. Minu iseloomulikult lippasin kohale ja üritasin leidu jalgpallina kasutada. Katkine mahajäetud pallike oli aga vett täis, mille kõik oma saapasse sain. See mind aga ei heidutanud, sain edukalt jalgpalli mängida järgmised päris mitu kilomeetrit, kui sellega ringi hüppasin ja teepervelt teepervele jooksin, terve aeg ikka mu matkakott seljas ning kaaslased ümber imestamas. Eks teised said vahel paar jalaharjutust teha. tulemus oli see, et hiljem laagripaika jõudes arvas nii mõnigi vist, et olen mingi korraldaja või midagi, kuna vähemalt üks noormees küsis seda minult ning küsimusele, miks ta nii arvab andis vastuseks, aga sa ju jooksid koguaeg ringi ja ma mõtlesin üritasid teisi motiveerida vaatamata ilmale ja väsimusele edasi liikuma. Armas iseenesest.

Lõpuks laagripaika jõudes oli mingi telgitaoline asi püsti pandud, kuid selle alune ujus äsjasadanud veest. Õnneks leidsime tühja metsamajakese, mis ilma tõttu seekord ilmselt tühjaks oli jäetud. Tehti lõke ja üritati läbi vettinud varustust kuidagigi kuivatada ja sooja saada, kuigi pidevalt kallava vihmaga oli see üsna võimatu. Pärast pimenemist otsustasime siiski paari inimesega lähima rongijaama kasuks ning tagasi soojadesse kodudesse pöörduda, et tervist säilitada koolitööde tarbeks. Enamik inimesi jäi küll ööseks, aga ise ei leidnud nii väga eksootilise olevat kolmekümne inimesega nn ellujäämist „metsikus looduses“ harrastada, mis üsna võltsi tunde tekitas, isegi, kui seltskond hea oli, oli inimesi liiga palju, et looduses olekut nautida. Seega lõpetasime matka juba samal õhtul jättes magamiskoti ja ülejäänud soojemad asjad sõpradele, kes otsustasid Taanimaa märga kevadööd kogema jääda hunniku inimeste keskel.

Kolmapäeval sai aga siinne koolipäeva rekord püstitatud. Olime koolimajas töötades tervelt 15 tundi, millest esimene veerand kulus loengutele ja teine vahetähtaja tarbeks raporti valmistamiseks. Kuigi aega oli ka järgmisel päeval, otsustasime asja kohe ära lõpetada, mida ka tegime. Koju jõudsin öösel kaheteistkümneks, lahkunud olin hommikul enne üheksat. Eks see ole siinsetelgi maastikuarhitektidel kombeks, et kui on tähtaeg, siis rabamine tuleb vahetult enne viimasel minutil, kuna muidu on ikka kiirete asjadega aega küll.

Ahja, ja üleeile astusin jälle õue, pea pulki täis, mõtlesin pingsalt keeksiretseptile, mida plaanitsesin õhtul teha. Ukse sulgemise hetkel mõtlesin, et pidin vist midagi tegema, kui järgmisel hetkel meenus tõsiasi, et olin jällegi võtmed tuppa unustanud. Nüüd polnud enam midagi teha, vähemalt oli sel korral telefon kaasas ning päevane aeg, et külm ei hakka, samuti olin nagunii teel poodi, millega sai aega parajaks teha. Jalgratast muidugi kasutada ei saanud, kuna võti on ju ka toavõtmete kimbus, nii et saigi natuke jalutada. Lars oli tööl ja teadsin, et hiljemalt kolme tunni pärast on ta kodus nagunii, nii et võtsin asja rahulikult. Täpselt siis, kui olingi mõelnud, et nüüd olen viimase asja muretsenud, mida retsepti jaoks vaja, helistaski, et on kohe, kohe kodus. Läks õnnelikult seekord. Tegelikult õpetati mulle ka trikki, kuidas siseõue poolset akent lahti muukida, kui võti maha ununeb, aga see mõte mind eriti ei eruta, kuna see moodus pole just eriti vaiksete killast, kuigi korterielanikud on sellega harjunud, kuna Lars ise unustab ka pidevalt võtmeid koju, nii et hiljem siseneb lihtsalt akna kaudu. Loodan, et mul seda vaja ei lähe. Häda nende ise sulguvate ustega….

Keeks tuli hästi välja. Mehed tegid naabri juures mingi koosistumise, meesteka, nii et küpsetasin neile piimatoodete vaba keeksi, kuna naabril on piimaallergia. Pärast panin selle säraküünaldega neile ukse taha ja helistasin uksekella, naaber olevat poolsurnuks ehmunud ja ukse juurest minema hüpanud, kui tuld nägi, pärast tuli aga Lars ja ütles, et naaber olevat väga hõivatud olnud koogiga, kuna kui tihti sa ikka küpsetist saad süüa, kui sul piimaallergia on. Lõpp hea kõik hea.


http://picasaweb.google.com/kerdaa/VihmamatkKoolisLambad#