Pelmeen

Sain kirja. Taani postilt. Sees oli justkui kriminaalfoto ühest kirjast, mille olin nädal tagasi ühele sõbrale saatnud. Naljakas oli see, et nad tegid sellest foto, printisid välja ja saatsid mulle. Kirja sisuks oli, et nad usuvad, et ma ei teinud meelega, et vähem marke peale panin kui kiri tegelikult kaalus. Mõne päeva pärast tuli antud kiri ka ukseaugust tagasi koju. Seekord valesse koju, ma oleksin ikkagi eelistanud, et see jõuaks adressaadini. Mis muud kui üks mark juurde ja jälle teele. Isiku sünnipäev, mis puhuks see mõeldud oli, on muidugi juba ammu möödas.

Üldiselt on nädal möödunud põdemise tähe all. Pärast nädala tagust vihmamatka köhin nagu katkine grammofon ning palavik teeb kuuma ja külma. Tänaseks oli väheke parem, kuigi kaks koolipäeva jäi sellepärast vahele, isegi kui ühel neist üritasin kooli minna, kust kursakad mu aga uuesti koju saatsid kuna ma ei nägevat nii tervislik välja. Paar päeva varem olin ühel nendest külas olnud, et erialakirjandust sirvida ning tuli välja, et ka tema koer ei salli Teletupse.

Ühel õhtul laenutasime paar filmi, et haigeolekut vähekenegi lõbusamaks muuta. Tulemus oli see, et suutsin masinasse pandud DVD sinna nii ära uputada, et Lars pidi selle kättesaamiseks plaadimängija lahti monteerima. Nali selles, et isegi siis oli seda keeruline kätte saada. Tegelikult oli DVD uputamine meie ühistöö, kuna mina panin selle valesti lugejasse, mis oli palju kiirem tagasi masinasse minekus, kui ootasin, ning pärastine meesterahvapärane jõuga asja lahendamine kaotas plaadi täiesti aparaadi õnarustesse. Lõpuks saime selle õnneks ikkagi kätte ning kõik töötas jällegi endiselt.

Täna õhtul otsustasin juba pikemat aega sügavkülmikus vedelenud pelmeenid ära teha. Need olid kunagi kohalikust Moskva poest ostetud ning tavapärasest väheke suuremamõõdulised, mis juba esmapilgul natuke mõtlema panid. Mis seal ikka, panin potti ja jäin ootama. Hiljem aga selgus, et pelmeenid sisaldasid hoopiski kohupiima, mitte oodatud hakkliha tükikest. Jama ka selles, et nagu teada, siis aeg teeb oma töö ning ilmselgelt polnud need käkid just värskemate killast. Ei maitsenud just nii hästi, eriti veel, kui olin oodanud mingisugust soolast rooga. Andsin ka Larsile maitsta, kes esimest korda toidu vastikuse üle hädaldas, mis ei ole talle eriti omane. Kui aga teada sai, et need Vene päritolu, siis enam ei imestanud. Käkerdused lendasid prügikasti teed. Järgnes köögikappide läbiotsimine, et eemaldada kõik sama maa päritolu ohtlikud toiduained, kuna meil on ka varem nendega halbu kogemusi olnud. Nii leidsid oma lõpu ka viimased pelmeenid sügavkülmast. Ega ma ei kurvastanud, naersin vaid, et ta saab läbi minu ikka eriliselt „hea“ mulje Venemaast.