Seebikarp

Täna on kevad, eile oli talv. Nii kiiresti siin asjad muutuvadki. Eilne lumetorm ja siinsete olude kohta erakordselt paks lumi on justkui õhku haihtunud, vajunud hetkega unustusehõlma kõigile, kes suverehvidega just hunnikusse ei pannud või muud moodi lumega ennast ei vigastanud.

Ise käisin eile itaallaste, leeduka ja sakslannaga lumememmi ehitamas. Neli tuli neid kokku viie peale. Ütleks, et meil, põhjamaa rahval, on ikka sarnane lumepalli veeretamise traditsioon memmede meisterdamisel, soojema maa inimesed ei tea sellest midagi. Aga hakkama said nad siiski suurepäraselt, kui raske see ikka on lumest midagi kokku käkkida ja ära dekoreerida. Saime hakkama piisavalt atraktiivsete kunstiteostega, et enda ümber uudistajaid koguda ja mõnega isegi vestlust arendada. Lumesõda käis ka loomulikult asja juurde ning pärast varvaste, näppude sulatamine soojas toas kuuma kakaoga.

Õhtul koju jõudes küsis Lars, kas kelgutasime ka. Vastasin, et jah, vähemalt üritasime seda teha ühe panniga, mis ühika eest leidsime, aga see oli liiga väike, vaevalt mahtus tagumik peale ära. Ei saa just kelgutamiseks nimetada. Kuna kamorkas ootas uhke rooliga kelk, siis panime selle autosse ja asusime põhja poole teele, Kuradimäeks kutsutakse seda kohta, kuhu lõpuks jõudsime. Mingi hetk ei tundunud asi üldse päris olevat. Oli tunne nagu kõnniks kuskil müstilises filmis ja vaataks kõike kuskilt eemalt. Lumi tuiskas näkku, tänavavalgustuspostide rida jooksmas sirgelt läbi kummituslike suurte puude, teadsin, et kuskil meie ümber on palju hirvi, sest olime hirvepargis, kus päevasel ajal olen hordide kaupa neid sarvilisi kaunitare näinud. Sammusime läbi vaikse lõbustuspargi, mis läbi udu näis kui mõne vesterni väljasurnud linnake, üksik silt või uks kriiksumas, tuul tuuste sasimas…seekord lund keerutamas. Mitmed ameerikamäed kõrgusid puude vahel. Tegu oli maailma vanima lõbustuspargiga, mis endiselt tegutseb veel. Endiselt on seal kasutusel puitkonstruktsioonid. Üritasin asja ette kujutada suvisel ajal, mil inimesed hordidena nende onnide ja kiirgavate tulede vahel suhkruvatikuhilate ja jäätisetornidega ringi askeldavad, lapsed kilgates ringi jooksmas. Totaalselt teine maailma hetkel nähtud pimedusse ja lumme mattunud üksiku justkui igavikku põlema unustatud tulukesega keset eikellegilinna. Olin hämmingus, ehk isegi lummatud sellest kummituslikust kohast, nii surnud nägi see välja, ootamas elu.
Edasi viis tee läbi tammiku, lumesadu tugevnes iga hetkega. Leidsime künkakese kus sai kelku proovida. Mul oli kaasas ka kilekott pehmendusega, mis osutus palju mugavamaks sõiduriistaks kui plastikkelk oma ülearuste vidinatega. Ümberringi oli laius lõputu vaikus, lõpuks ometi hetk siin maal olles, kui sain tunda hetke, kus ümberringi pole tõesti enam ühtegi ülearust inimhinge. Normaalsed inimesed ju ka ei lähe sellise ilmaga kuskile metsa künkakest otsima kust alla lasta. Suurepärane. Sai ennast lumes ringi veeretada ja teha mis iganes pähe tuli. Tagasi suundumise hetkeks oli märkimisväärne hulk valget vatti taevast alla sadanud ning suverehvidega liikuv minibuss pakkus lisaelamust vaatamata oma alla 40km/h kiirusele. Ise tundsin end ülimalt koduselt ja ei mõelnudki millegi pärast muretseda vaid lihtsalt nautida tuiskavat lund, naerda liikluse üle selliste ilmaoludega, mis kodumail üsnagi tavalised on, kuid siin pole talvevarustus ju kohustuslik, seega päris uhkelt ukerdavad oma masinatega. Neil on siin omamoodi rahvatarkus, mille ise nende jaoks välja mõtlesin: „ Kus näpuotsaga lund näed, seal viska peoga soola peale!“ Seekord oli aga üsna rumal vaadata, kuidas jällegi soolapuisturid ringi sõitsid, aga neist ei olnud sellise koguse lume puhul mingit tolku, sahkasid neil siin ilmselt eriti palju pole, lumi sulab lihtsalt nii kiiresti jälle ära, nagunii, ilma soolatagi. Nii juhtuski, et tänaseks õhtuks oli kõik kadunud, isegi see lumi, mis imekombel juba terve nädala maas oli olnud.

Tegin uhke prae. Ahjukartulid ja marinaadi liha, mille olin paar päeva tagasi marinaadi pannud. Ülihea kukkus välja, raske oli pidama saada, nagu jõulud juba, kus ennast kurguni head paremat täis puugid.

Üritasin teha reisikindlustust, firmas, kus seda tegema läksin, käis asi niit, et valvelauas anti sulle telefonitoru pihku ja siis niimoodi läbi telefoni pididki kõik asjad ära seletama, kaasaarvatud oma ülikeeruline nimi, mille juures lõpuks küsitakse, kas Kübarsepp on su eesnimi. Sain siiski seletustega hakkama, isegi oma siinse kodu tänava nime suutsin nii kenasti ära hääldada, et lõpuks paberit nähes oli see täiesti õigesti kirjutatud.

Samuti otsisin kohta, kus oma fotoaparaati parandada, kuid kuna tegemist on ikkagi seebikarbiga, siis pole sellega siin suurt midagi peale hakata kui katki on. Juba ainuüksi lihtsalt vaatamine, mis sellel viga võib olla, maksab pool uue aparaadi hinnast, nii et kui tahaks veel asja parandada, siis läheks see kallimaks, kui uue seebikarbi soetamine. Nüüd seisangi siis fakti ees, et tuleb uus fotokas ka veel kõigile muudele reisikulutustele lisaks välja käia, kui just mitte minna sinna kaugele maale ilma mingi salvestusvahendita.