Suusaäss ja mulapada

Kuidas kõlaks haige taguotsaga suusaäss, uperkuuti mägede vallutaja või värske suusaprintsess? Tunnen ennast igast neist natuke juba puudutatuna. Lõpuks veeti ka talvepealinna sugemetega mittelaudur mäele, sedapuhku hoopiski Rootsi.
Otsus tehti vähem kui kaheksa tundi enne väljasõitu. Larsi vend pidi järgmisel päeval väikese pojaga Rootsi suusatama minema ja siis kui ta seda ütles, jäi mõttesse ning järgmisena öeldi, et me läheme ka. Mina olin jahmunud ja küsisin, kas ta tõsiselt räägib. Rääkis küll.
Hommikul vara heliseski uksekell, Golf oli ukse ees ja pärast kaartide välja printimist asusimegi neljakesi teele. Kaks jõmmi, pisike punapäine tedretähniline poisike ja mina. Sõit võttis aega tubli kolm tundi mööda kiirteid. Ilmaga vedas nii palju, et minnes ja tulles sadas vihma ja muud kahtlast sodi, kuid kohapeal oli isegi natuke päris lund maas ja peale metsiku udu, mis ümbruse täielikult endasse mähkis, ei seganud ilmaolud küll kedagi. Võib-olla tänu udule julgesingi nii mõnestki kohast alla tulla, kuna nähtavus oli vaid loetud paarkümmend meetrit, mis tähendas, et nõlvade alumist või ülemist otsa polnud näha. Kõik lõppes justkui lõpmatuses.
Saingi siis lõpuks oma suusajopet õigel eesmärgil kasutada ja selleks otstarbeks siia nii taskus tühjalt tilbendava lulla otsa mäepileti kinnitada. Hiigelsuurte saabastega liikumine oli omamoodi kunst, nii et kõik see rahvamurd seal kõndis nagu vigased pingviinid. Mäesuusad olid kaalult palju raksemad kui arvanud olin. Isegi kui suusad juba jala otsas, ei uskunud, et olengi päriselt mäe peal. Teadsin, et üks päev see juhtub nii kui nii, aga nüüd oligi käes. Esialgu viidi mind ülevaatuseks lastenõlvale, et näha, kas ma püsti ka ikka püsin. Pärast seda otsustas Lars, et edaspidi proovib mind lihtsalt ära tappa, kuna tema arvates oli mul suusasoont sees küll. Suundusime suuremate nõlvade poole, mis kihas inimestest, kellest kujunes mu suurim hirm, kuna tuli ju nende siblivate kogude vahel laveerida. Õudselt raske on mäesuuskadega horisontaalsel maal edasi liikuda. Jalgu on ju võimatu sirgu ajada. Vaatasin enda ümber ja nägin üllatuseks, kui meeletult palju rahvast seal oli ja kui uskumatult värviline. Selles mõttes, et vaevalt kõndima hakanud pisikesed mutukad, kellede jaoks olid välja mõeldud spetsiaalsed rakmed nende väikeste tegelaste ellujäämiseks nagu mina mõtlesin. Lihtsalt uskumatu, kui pisikesed need lapsed seal olid, kõigil suusad all, kiiver peas ja nii hakkamist täis, et iga kord, kui hirm peale tuli, vaatasid, kuidas mõni pisike põnn, ise nii kerge, et lund justkui ei puudutanudki, sust mööda tuhises, siis ikka julguse kokku võtsid ja isegi pärast kukkumisi end kiiresti püsti ajasid ja jälle lendama hakkasid. Teine äärmus olid vanaprouad…imelik, et ei märganud vanahärrasid…. Ja nad kõik ukerdasid vähem või rohkem julgelt neil hirmsatel nõlvadel, mida nähes mul südame alt külmaks võttis, kas tõesti pean neist alla minema koos nende asjadega jalgade otsas, mis alati mu sõnagi veel ei kuula. Aga nagu juba öeldud, siis oli kokkulepe, et Lars üritab mind siiski ära tappa. Nii siis saigi kohe esimestel kordadel üsna hirmsatest kohtadest esimese ropsuga alla tuldud ja loomulikult korduvalt pikali lennatud, mis mind aga eriti ei häirinudki, valus see ju polnud, alles nüüd saan sinikad üle lugeda ja potile istudes tõdeda, jah, olin mäel algaja. Paari tunni pärast nõustusin minema kõige kõrgema raja otsa, sinna jõudes küsisin endalt aga korduvalt, mis hea pärast ma küll sellega nõus olin. Ilmselt üles viivad liftid on liiga atraktiivsed. Kuna aga muud võimalust alla saamiseks polnud, siis tuli ikkagi omal jalal seda teha. Korra õnnestus nii korralikult ja nii suure hoo pealt jalge alune kaotada, et lendasin uperpallitades suusagi jalast ja libisesin sellest inertsist väga kaugele. Lars, kes mind alati kuskil järgi ootas ja silma peal hoidis, oli seekord ka ise kuskil korra kummuli käinud ning tuli mu suusaga mulle jahmunud näoga järgi ja uuris, kas veel elus olen, olevat üsna hirmuäratav kukkumine olnud, sest ta nägi seda pealt. Mina naersin ja üritasin pika pusimise peale suuski jälle jalga saada, kuna poole mäe peal seda teha on üsna ebameeldiv, kui riistapuud koos sinuga või sinuta minema libiseda tahavad. Ainult kahest kohast polnud ma lõpuni nõus alla laskma, lõpus oli ka lumi nii valli aetud, et ka kogenud laskujatel oli probleeme tasakaalu hoidmisega. Terve päeva jooksul nägin vaid ühte, kes poole mäe pealt puraaniga minema toimetati, hiljem nägin seda vaest tüüpi suusakeppide najal keskusest minema komberdamas, näost võis välja lugeda ilmselget valu.
Naersin korduvalt, et kõige ohtlikum osa mägedel suusatamise juures on liftidega üles saamine, kuna teatud kohtades olid sageli otseses mõttes inimeste hunnikud ees, kes pinkidelt polnud korralikult maha saanud ja vahetult pärast jalgade maa puudutust pikali lennanud ning järgmised nende otsa. Naersin alati neid hunnikuid ja ootasin, millal see endaga juhtub. Seda aga ei juhtunudki, ainult päris alguses juhtus koomiline situatsioon, kui pidin väravat läbima, aga tegin seda liiga aeglaselt, mille tulemus oli, et üks jalg oli ühel pool väravapulka ja teine teisel pool. Ega midagi teha ei olnud, pidin lihtsalt ootama, millal see jälle automaatselt avaneb, mis käib seal üsna kiiresti. Ja korra olin poolenisti süüdlane vähemalt ühe inimese kukkumises liftilt maabumisel. Olime kolmekesi pingil ning üles jõudes jäi meiega olnud proua kuidagi kohmitsema ning kukkus. Kui mina taha vaatasin, nägin teda pikali, järgmisel hetkel tundsin midagi oma suuskadel, mis olid Larsi suusad, kes oli samuti taha vaatamas, mille peale ta ise samuti tädikese kõrvale prantsatas. Mina jäin aga püsti ja nägin vaeva naeru tagasi hoidmisega, kuna ei teadnud veel, kas kumbki neist ka haiget sai, kuid nende mõlema näod ja situatsioon, kuidas nad seal maas rabelesid ja üks teist viisakalt püsti aitasid, oli lihtsalt nii väga koomiline. Haiget keegi ei saanud, nii et sain tagantjärele ära naerda.
Üsna pea tundsin ennast juba kõigi nende erinevate üles vinnavate aparaatide ja enda all olevate libisevate elementidega üsna sina peal ja ikka veel ei uskunud, et päriselt olengi nüüd seda teinud ja läheb aina paremaks. Fotokat muidugi ei julgenud ikka veel taskusse panna, kuna lumeolud olid õhtu lähenedes halvenenud, mis siiski tegi kukkumised sagedamaks. Korduvalt pidin mainima, et see on palju keerulisem ja ohtlikum kui langevarjuga hüppamine, kui vaatamata sellele olengi nüüd mäesuusataja valmis ja täiesti elus ja terve selle juures. Olime suuskadel tervelt kuus tundi, nii et lõpuks olin justkui keedetud makaron. Tagasiteel Kopenhaageni koju ei suvatsenud isegi magama keerata nagu hommikul tulles, kuna teeolud olid üsna kehvad ja otsustasin roolis olevat Larsi aidata väsimusest kergemini eemal püsida, kuna teised magasid. Hea kui pikematel sõitudel roolis olles kellegagi muliseda on, seda tean juba ise, mis ka ajendas vaatamata suurele väsimusele ärkvel olema.
Nii sündiski uus mägede hirm, suusaäss Kerda.
Nädal ise on läinud kooli tähe all. Juba on olnud esimene vaheesitlus uuritavatele teemadele. Koostasime powerpointi, mille sain lõpuks ise ära dekoreerida, nii et asi kukkus väga kenasti välja nii sisu kui visuaali poolest ja pealegi oli see minu rahvusvärvides pärast seda kui olin kogemata ühte tausta näinud ja maininud, et need ju minu lipuvärvid, mispeale pandigi slaididele vastav taust. Minu grupis on kaks taanlannat ja üks bangladeshi noormees, kes nagu tõestades taoliste rahvuste esindajate nägemust minu jaoks, võib lihtsalt lõputult seletada ja seletada ja seletada. Oleks, et lihtsalt palju rääkida, aga ei, ta oleks justkui päriselu subtiiter. See tähendab, et kui midagi teed, siis käib sellele tegevusele kirjeldus juurde, nad justkui arvaks, et nii nad näitavad, kui meeletult targad nad on kommenteerides ka kõige lihtsamaid tegemisi. Märkasin, et kui ta arvuti taga midagi teeb, siis tal ka suu käib ja ta mõtleb kõva häälega. Küll see rahvas on ikka hämmastav. Pilusilmad nende alla ei käi, nemad on juba omaette rühm, neil on omapärane aktsent, millest on lihtne aru saada ja mille järgi võib juba sirmi tagant saada aru, millise kujuga silmad tal on. Aga jah, see pisike bangladeshi tüüp on ikka mulapada, millest on tema tugeva aktsendi tõttu ka üliraske aru saada. Taani tüdrukud on väga toredad. Kolmapäeva õhtul oli ka ühine koosistumine kõigi Kambodžasse minejatega. Jõudsin sinna pärast taani keele tundi. Nende inimestega võib kolmeks nädalaks pärapõrgusse minna küll. Samuti pidin lõpuks ikkagi minema arutama oma viisa asja, kuna interneti teel seda teha ei õnnestunudki. Saadeti siis mu pass otse Londonisse Kambodža suursaatkonda ja peaks lähiajal selle templitega varustatult jälle tagasi saama. Vähemalt on kindel, et saab asja korda ja lubatakse riiki siseneda. Jeah, juba vähem kui kuu aja pärast olen teisel pool maakera.