Unine antisotsiaalsus

Vaatlen unise pilguga igasuguse nahavärviga päkapikke. Muigan. Olen täna eriliselt antisotsiaalne, selleks piirdungi vaid vaatlusandmetega.

Üle pika aja sai jälle päriselt koolis käidud. Et ikka loengud ja asjad. Harjumatult varajane tõusmine tingis kujutletava padja mu pähe terveks päevaks (isegi sokk oli tagurpidi jalas- suur varvas väikese varba augus). Põnev oli jälgida erinevate kultuuride esindajaid, keda nüüdses kursuses saab mitme käe sõrmedel üles lugeda, vahest tuleb varbadki appi võtta. Need pisikesed tõmmud šokolaadipoisid näivad kohati abitud, süütukesed ja siirad välja. Nende liigutustes kajab graatsilisus, siirast häbelikkust, mitte nagu põhjamaistel karudel. Hoidsin mitmel korral naeru tagasi jälgides loengusse hilinejaid, kes muutusid ääretult kohmakaks, kui nad oleks valged, siis punastaksid kõige lõõmavamal moel kuklani välja. Kuhu siis lõunamaine temperament on jäänud? Ilmselt unustasid selle Aafrikasse, Aasiasse ja kuhu kõik veel. Kõike ei mahu ju pikal reisil kohvrisse pakkida.

Loengud olid hoogsad ja kohati koomilised. Näiteks üks lektor nimetas oma graafikuid seksikateks. Sellel kursust vedaval õppejõudude pandel on toredad juhtmõtted. Näiteks: improviseeri, improviseeri ja improviseeri! Ole avatud muutustele ja uutele ideedele! Tunnen oma naisest puudust, aga just sellepärast ma oma tööd armastangi! Ära ürita tark olla vaid ürita õppida!

Peaaegu ainuke vestlus nägi välja selline:
* „ Tere, mina olen…… (sugri mugri, mul pole enam aimugi, mis selle noormehe nimi oli) ja tulen….. (Aafrikast, kui lihtsamini öelda).“
’ „ Kerda, olen pärit Eestist.“
* „Aaa, mina mõtlesin, et Venemaalt!“
’ „….? Päris lähedal, aga kaugeltki mitte!“
* „Aga sa lähed ju Kambodžasse, ma Taisse.“
Ja läinud ta oligi. Nojah siis…

Pausi ajal lippasin raamatukokku, kus on kohviaparaat, kust saab joodavat kuuma kakaod odava raha eest. Olin juba hommikul sealt sooja joogi järel käinud. Libistasin mündid sisse ja jäin topsi alla potsatamist ootama, kuid see kiilus hoopiski kinni. Pool põiki. Üritasin seda kätte saada, aga masin hakkas kuuma soga välja ajama, mistõttu näpud eemale pidin võtma. Kakao jooksiski kõik aparaati endasse tagasi. Mõtlesin siis, et olen tore ja lähen ütlen mõnele asjapulgale, et asi kiilus kinni. Selle mõtte peale tegi masin ploks ja sülitas tühja topsi välja. Ei no aitäh siis! Ma ei kurvastanudki muu üle, kui et polnud tervet rahakotti kaasa võtnud, nii et polnud võimalik uut jooki muretseda ja vaheaeg oli liiga lühike tagasi tulekuks. Liiga naljakas oli joogimeisterdise käitumine ebaõnnestunud topsiku eemaldamisel.

Magasin ilmselt ebaharilikult kuidagi. Igatahes oli hommikuks õlg ära magatud. Pärast kooli kangutati see jälle paika. Ega mina mingi tähetark ole, et läbi une maailma näeksin ja teaksin, kuidas ma magan. Üritasime õhupallidest loomakesi teha. Nii põhimõtteliselt unise päeva jätkuks ja minu hetkeks kodus oleku täiteks.

Väntasin jälle hoolega allapoole kallakut (ei saa öelda allamäge, kui siin ei ole mägesid, isegi küngastest võib unistada). Ratas ei tahtnud sugugi liikuda. Mõtlesin siis kui lihtne oleks ots ringi pöörata ja kallakust üles sõites pole üldse vändata vajagi. Suunda muutes väänasin mehiselt lenksu, et külgtuules minema ei lendaks. Jah, väga tuuline oli täna jälle.

Eile pidin imestusest pikali kukkuma, kui nägin aknast näpuotsaga lund sadamas. Nii oligi. Ilm oli üldse kena, päike näitas ennast kiuslike pilvede vahelt üsna sageli. Käisin jalutamaski ja nägin albiino parti. Samuti leidsin mänguväljaku, kus sai trossi mööda künkast alla lasta, millega siis ka järgmised kümme minutit üksi väljaku peal tegelesingi. Vahest on ju ikkagi vaja maa ja taeva vahel kõlkumise isu täis saada.

Eelmisel nädala reisi pärast jäi kaks taani keele tundi vahele, tänu millele olin täna rohkem lauajalg kui adekvaatne vastaja. Inimesed olid üleüldse kuidagi uimased. Imestasid, mis siis minu põhjendus on, et ma nägu ei näidanud tervelt kahel korral, mil neil kloun puudu oli. Enne tunni algust oli ratta parkimisega probleeme olnud, kõik kohad olid kinni juba. Pitsitasin siis ühe auto ja jalgrataste vahele. Pärast järgi tulles avastasin selle hoopiski paar meetrit eemalt keerdtrepilt. Suur ratas, ega selle vinnamine lihtne töö ei ole, selleks olingi tänulik, et ei oldud peale paari astme kõrgemale tiritud. Siiski koomiline vaatepilt.