Tupsud loomaaias

Jaanuar on kohe, kohe lõppemas ja kevad ongi juba käes. Üleeile toodi mulle esimene helesinine õieke otse õuest, igihali oli ennast õitsema sättinud. Ei tea, kas nüüd siis vara või hilja, jaanuar ju ikkagi….

Koputati uksele. Lars läks avama, kuna tavaliselt minuga nagunii keegi koputanutest rääkida ei soovi. Kuulsin kõlamas tavapäraselt konarlikku hääldust, mis siinmail minu nime tähendab. Tekkis siis uudishimu ning läksin vaatama, mis minuga pistmist on. Post oli tulnud, kuid kuna pakk oli liiga suur ukseavast sisse sokutamiseks, koputas postiljon uksele. Mulle ulatati hiigelsuur markidehunnikuga kaunistatud ümbrik. Olin põnevil ja üllatunud, kuna sünnipäev oli ju juba ära ja nüüd ema saadab jälle paki. Avades ajas naerma juba tavapärane šokolaadileid. Pakist koorus välja Eesti kaarti kujutav pusle. See leid naelutas mu mõneks ajaks põrandale, kus asja ilma suurema vaevata kokku sain. Natuke ikka kodumaast tean, et ilma pilti kasutamata asi pildiks valmistada. Väga armas.

Täna vaaritasin suure potitäie seljankat. Enda lemmiksuppi, enda tehtud kujul, sest vastasel juhul on sellest suurepärasest söögiimest võimalik sibulamürgitus saada. Magustoiduks üleeile tehtus šokolaaditrühvleid (kaasaarvatud tšilliga ülikanged pommid), nii et hetkel olen topelt täis söönud, aga jällegi mitte liiga palju, nii et liigutada ikka veel lubab. Eile tehti kängurupraadi. Alguses tegin küll nägusid ja kujutasin ette neid tupsusid loomaaias. Liha nägi toorelt välja nagu toores maks, aga tegelikult oli väga hea maitsega, kui lõpuks seda sööma nõustusin. Kastmega tehti ettevaatuse mõttes tünga. Tegemist oli veinikastmega ning teades minu suhtumist ükskõik millesse, mis sisaldab mingil hetkel alkoholi, siis seda mulle kohe ei öeldud. Alles pärast, kui avaldasin arvamust, et asi maitses väga hästi, muiati, et nüüd sulle siis meeldib veinikaste. Pärast minu sõbralikku seletust, et nii teha pole üldse ilus, isegi, kui ma tean, et alkohol on minema auranud, jõuti õhtu jooksul vähemalt kolmel korral jälle vabandada. Ma ei olnud nii väga pahane. Mina ja minu söömis/joomisharjumused- peavalu kõigile teistele ja vahel endale, kuna ei suuda teiste peavalu selle üle seletada.

Larsi vend käis külas ning nüüd on nad Rootsis suusatamas, selleks oligi selline eriskummaline õhtusöök valmistatud. Arutasime Eesti ajalugu (okupatsioone), rahvuslust, tarbimisühiskonda ja rinnahoidjate tõstevõimet. Automaatselt üritasin leida vendade sarnasusi.

Nädala alguses sai turistina Taanimaad avastamas käidud. Kolm päeva ja kolm linna ja hunnik ronge. Selle reisi pärast jamasingi nende rongipiletitega.
Neli itaallast, leedukas, sakslane ja mina. Mis te arvate, kellel külm oli? Selleks ongi hea, kui mitu paari kindaid ja sooje asju varuga kaasa võtad, kui tead, mis maalastega välja lähed. Ööbisime kahes hostelis. Üllatavalt väsitav oli. Sõitsime välja esmaspäeva varahommikul teisele poole Taanimaad. Sõit võttis aega ca viis tundi. Esimeses linnas ootas meid juba üks kohalik, sakslanna tuttav. Nii oli meil siis olemas giid, nii et ei pidanud ise mõtlema selle peale mida või kus vaadata. Üritasime küll Viikingite muuseumi minna, aga nagu paljudes toredates heaoluriikides, siis on ka siin sellised kultuuriasutused esmaspäeviti suletud. Piirdusime naljaka fotosessiooniga muuseumi ees oleval kivipõllul. Nii ei läinud vähemalt bussisõit raisku. Õhtul õnnestus leida tantsplatsiga pubi, kus saime viimase bussi, mis meid hostelisse viis, väljumiseni jalga keerutada.
Järgmise hommiku varajane äratus oli selle võrra raskem. Rongis suikus enamik rahvast. Jälle päris mitu tundi rööbastel roomamist ning ees ootas Taani vanim linn Ribe. Tegemist oli pisikese linnakesega, nii et peale ühe metsikute treppiderägastikuga tornikülastuse ja nukumajalike hoonetega linnatänavatel kooserdamise polnud seal suurt midagi peale hakata. Ka õhtu möödus selle tõttu seekord hostelis lauamänge mängides. Mingi onu suutis enne sinna sisenemist meile mingid imelikud koomiksid näppu susata, mis olid inglise keeles ja rääkisid mingit väga, väga imelikku usumula. Selgus, et üle tee on kirik.

Kolmandal hommikul suundusime viimasesse linna. Pooled külastasid raudtee muuseumi, pooled Anderseni oma. Ise käisin esimeses. Millised hiiglasliku elukad need rongid ikka olid. Uskumatu. Jalutasime veel linnas ringi, kuni kõik olid parajalt külmunud, et tagasi koju suunduda. Viimane rongisõit läks kuidagi kiiresti. Kui selle üle omavahel imestasime, siin üks meie lähedal istuv proua mainis, et muidugi läks see kiiresti, te ju magasite terve tee maha. Ta oleks veel meiega vestelda tahtnud, aga oli aeg lõpuks rongist väljuda. Hea oli jälle koju jõuda pärast neid sadu kilomeetreid rööpaid ja kilomeetreid nukumajadega palistatud tänavatel vantsimist. Taani on armas maa tegelikult.

Neljapäeval sõitsin linnaäärele Eesti saatkonda, et endale ID-kaart lõpuks teha. Sinna jõudes selgus, et sellel päeval vastuvõttu ei toimugi. Läksin järgmine päev uuesti ja sain lõpuks avalduse sisse anda. Nalja tegi see, et sinna saabus ka kaks vene keelt rääkivat meesterahvast. Point selles, et sa ei saa isegi mitte Kopenhaageni Eeeeeesti saatkonda minna ilma, et vene keelt ei kuuleks. Aga seal ei rääkinud keegi nendega vene keeles, mis mind muigama pani. Ainult eesti, inglise või taani keeles oli võimalik seal suhelda. Muideks, kes veel ei tea, siis Eesti ca 1,4 miljonilisest populatsioonist tervelt 26% moodustavad vene rahvusest kodanikud. Mõelgem siis ise, kui vähe on neid inimesi, kes meie keelt mõistavad kõnelda….

Üritasin teha interneti teel viisat Kambodža jaoks. Selliste asjade kohta võiks teadustöö kirjutada, nii keeruliseks suudetakse nii lihtsad asjad ajada. Olen märganud, et igasuguste lihtsate paberite muretsemine on suudetud ära susserdada lõputute ankeetidega, millest isegi emakeeles aru ei saa, mida nad jälle tahavad, mis kuupäev mis lahtris olema peab. Ja pealegi pole mu suurepärasel pangakaardil mingit koodi, mille pärast pidevalt jamasid ette tuleb. Aga kuidagi on õnnestunud ikka ära siluda need konarused. Ja pealegi tekib mul pidevalt küsimus, mis aadressi ma kuhugi panema pean, või kumma riigi? See küsimus tekitab pidevalt segadust, isegi see, kumba ülikooli peaksin mainima mõnes kohas, kui mõlemas korraga see olen. Kas see, kus olen hetkel, kus olen sündinud või kus sisse kirjutatud või kus kodakondne või kus elamisluba jne??? Võta nüüd kinni, mida keegi kuskil tahab jälle.

Ahja, pilte üleval: http://picasaweb.google.com/kerdaa