....päev

Kakskümmend kolm roosi. Kümme valget olevat kümme esimest eluaastat, kümme oranži pubekaiga ja kolm roosat viimased aastad. Ja selle sületäie keskel on üks gerberapuhmas, mis pidavat tulevik olema. Väike šokolaadikoogike säraküünlaga. Suuremad koogid olevat kõik rummi või muu taolise sodiga olnud, nii et need välistati. Vaatamata sellele, et keelasin midagi korraldada. Õhupallid purunevad siin ilma mingi välise põhjuseta, nii et hetkel on mul hunnik paukuvaid pomme ümberringi. Ütleks, et üsna kenasti alanud päevake, kui välja arvata hommikune kummaline vaktsineerimine.
Seekord ei pidanud vähemalt tunde ootama, et oma suts kätte saada. Seekord oli süstijaks praktikant. Tema stiil oli väga naljakas mu jaoks. Pitsitas veidi käsivart ja siis põmaki, enne hoogu võttes, lõi nõela õlga. Tohoooo pele, mõtlesin mina. No mis seal ikka, kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Aga siis äkki tundsin kuidas midagi käe peal nirisema hakkas ja veel päris kiiresti. Mul pole kunagi süstimisest nii palju verd jooksnud. Praktikant hõiskas laulva ohhetusega, et ohhhh, sa ju veritsed ja andis vatitupsu. Tundsin, kuidas see mulle eriti hästi ei mõjunud, aga õnneks mitte piisavalt hullusti, et pilt oleks tahtnud eest minna, nii et hoidsin lihtsalt hambad risti ja tahtsin talle öelda, et kõik pole nii arstitüüpi verekartmatud kui tema on, et meloodiliselt verest teatada. Sain veel ka ühe salvi jaoks retsepti, mida siin on isegi sama, mis meil, ning lasin kiiresti jalga, et õhku saada. Lõpp hea kõik hea, üks rahasüst jälle kätte saadud.
Tore oli postiga ka kaarte saada, naersime, et Lars küll paari päeva jooksul ühtegi saada ei saa, lihtsalt vale päev teiste kirjade jaoks. Armas.
Kolmapäeva hommikul oma disainprojekti ära viies kohtasin hunniku vähem või rohkem närvilisi kursakaid, kes printimisega maadlesid ja viimaseid lihvimisi tegid. Endal oli hea rahulik, kodus sai kõik ilma mingi vahejuhtumita välja prinditud, isegi kõik värvilised joonised, ning siis oli ainuke mure see lihtsalt õppejõu kätte toimetada. Olen vist igasuguste tähtaegade ja eksamite suhtes nii tuimaks muutunud, et miski enam eriti ei ärritaks ka. Kui juhtub, siis juhtub, küll kuidagi ikka saab asi aetud ja kui ei saagi, siis leiab teise lahenduse. Õhtune keeletund möödus suhteliselt udus. Ajasin oma australlannast paarilisele segast, nii et mõlemad ainult naersime ja mingi hetk hakkas ka teisel pool kõrval olev venelanna kihistama oma paarilisega, nii et me siis kõik neljakesi ei suutnud kuidagi olla.
Käisime kartidega sõitmas. Sellised pisikesed ralliautod, mida tõmmatakse käima nagu murutraktorit, ise istud põhimõtteliselt põrandal. Väga naljakas oli. Samas jäin pärast esimest korralikult piirdesse põrutamist mõtlema, et ikka päris ohtlik värk. Rihmu polnud neil masinatel ette nähtud, mida peale tõmmata, seega kõvema paugu korral oli üsna tõenäoline sealt välja lennata, kuigi kuna rool oli üsna lähedal ja masin ise pisike, siis polnud hullu. Rajal, milleks oli telekast paljunähtud sisehalli sigrimigri (kurv kurvis kinni) ja sirgel jäid mõtlema, et mis siis saab, kui rool rikki läheb ja sa kõige selle hooga seina paned, olin mina ja viis tüüpi. Ehk siis mis te arvate, kes oli lõpuks teistest kolm ringi taga? Kuigi võin kokkuvõtteks tõdeda, et kui lõpuks igaüks oma keskmise ringi läbimise aja sai, siis mul häbi küll ei olnud, päris hea ikkagi sellise hullumeelsuse esmakordsuse kohta. Paar sinikat sain ka, see käib asja juurde. Üle poole tunni kimasime ringi, arvasin, et oleme viisteist minutit, aga selgus, et hoopiski kauem. Lõpuks käed surisesid ja ikka üsna väsinud ning arvates, et rajal hakkab külm, eksisin ikka korralikult. Eks see võimenduseta rooli käänamine ja kurvide väänamine võttis ikka võhmale. Seljas olid meil sõjaväerohelised tunked ja stiilne must kiiver. Kes teab, sinnakanti võib hiljem uuesti asja olla, seal oli teisigi taolisi põnevaid atraktsioone.
Nüüd aga, kallis lugeja, Kerda ampsab midagi ja läheb itaallastega maffiat mängima.