Pimedad pealinnad- pettis ära küll.

Veeredes pühapäeval lõunast põhja ja hõljudes sealt edasi jälle lõunasse, siis nägin lumeulatuse alad kenasti ära. Härmatis kardab suuri linnu, isegi nii pisikesi kui Tartu. Kodust lõuna paiku lahkudes hakkas langema laia lund, mistõttu oli eriti raske sealt minema minna. Enamik Eestis oli kauni härmatiskatte all, mille all loojuva päikese käes kõik teede äärsed puud särasid. Pealinn Tallinn oli muidugi täiesti must ning vaid pimedus kattis maad, kuid selle kohale õhku tõustes selgus, et linn on hoopis kollane, mitte must. Imeline vaade avanes öistele tuledesäras tänavaterägastikele. Tundes lennukit maandumist ette võtmas sai kohe ka pilk ajakirjalt õue visatud, kus avanes jällegi kollane tuledemeri oma põnevate mustritega. Loomulikult ei olnud seal ka lund näha, mispeale oli juba mõte, et ega see üks pealinnade jama ole. Mingi hetk aga hakkas kahtlust äratama asjaolu, et linna nii näha on, kuna tavaliselt ei saabu lennuk ju kaugeltki mitte üle Kopenhaageni, eriti veel kui põhjapoolt läheneda. Väikese kaalutlemise järel jõudiski kätte selgushetk, kui suhteliselt madalal lendava lennuki kõrval hakkas jooksma peenike valgusjada keset tühjust. Selleks oli muidugi Rootsit ja Taanit ühendav sild, mis tähendas ka seda, et ennatlikult Kopenhaageniks tembeldatud linn osutus hoopiski teiselpool väina olevaks Malmöks Rootsimaal. No igatahes pettis ära. Kuigi lõpuks maandunult oli selge, et ka selles pealinnas kübetki valget rõõmu näha ei saa.
Lend ise hilines juba terve tunni jagu, isegi väheke rohkem. Hiljem maandudes tuli päris pikalt ka pagasit oodata, kuna ainuke sõnum teadeteekraanil oli pidevalt vaid hilinemise kohta. Vahepeal jõudsin isegi kõrvalasuvas Ülemiste keskuses ostutuuril käia, kust lõpuks matkapoest õnnestus normaalsed sportsandaalid osta, mida kevadiseks reisiks vaja läheb. Nende reisiasjadega oligi see jama, et mina, ullike, üritasin oma suvist kraami praegusel talvisel ajal muretseda, kuid tõdesin, et kuna hooaega ikkagi pole, siis on ka valik üliväike. Kuid lõpuks leidsin ikkagi kõik vajaliku.
Pärast ootamiste jada lennukiterminalist valjudes ootas korterinaaber Lars juba seal, haaras paar mu sumadani, mille peale paar Eesti tuttavat, kellega koos lendasin, said muiata, et noh, oled Taanist juba mehe leidnud jah? Muigasin, ei, veel hullem, me lihtsalt elame koos, samas korteris. Taani kodus ootas ees juba soe söök ja kuna uusaasta ilutulestik oli nii suur, siis oli sellestki paar pauku kõrvale pandud, mille õues õhku lasime.
Udule kohaselt olen muidugi oma siinse kõnekaardi ära kaotanud, kuid see korraldati ka ühe telefonikõnega ära, nii et paari päeva pärast peaksin jälle siinse numbri tagasi saama. Sõitsin täna natuke metrooga ringi, päris vahva on juba nende liigelda siin, kui süsteemile pihta saad. Metrooga on ka see eriti lahe, et kuna nendel masinatel puuduvad juhid, siis on võimalik kohe päris ette istuda ja sõitu tunnelites ja maa pealgi nautida juhipositsioonilt. Sain kätte oma taani keele õpiku, mis tuletab meelde kolmandat klassi, mil inglise keelt samasugustest töövihikutaolistest asjadest õppima sai hakatud. Ilm on siin nagu ilm ikka, õhuniiskuse tõttu tundub külmem, kui kraadiklaas näitab. Üldiselt on siin ikkagi kordades soojem kui kodumaal praegu.
Kodusoleku viimastel päevadel sain ilmselt ka külmapoisi kätte, mis nüüd lõpuks minuni jõudis. Olingi juba imestunud, et tervelt kaks nädalat vähem või rohkem tõbiste inimeste keskel ei õnnestunud endal haigestuda. Täna on natuke imelik olla, kurk kratsib, aga see pole õnneks väga hull, nii et loodan kiiresti sellest vabaneda.