Tants rongi ümber

Tsirkus Taani moodi- tants rongipiletite ümber. See lõputu väikekodanlus ja kitsarinnalisus, arusaamatu passiivsus kedagi ära kuulata ja sõbralikult asju seletada endast rumalamatele. Sellistel hetkedel on ikka hea isiklikku seljatagust omada. Või siis natuke ohtlik endast temperamentsemaid sõpru kaasa vedada.
Omada Taani elanikukaarti (edaspidi kollane kaart) on õnn ja nagu eile selgus, siis ka õnnetus. Ilma selleta ei saa raamatukogudest laenutada ja isegi mitte filmilaenustes pole ilma selleta midagi peale hakata. Aga see kaart on jällegi ka tõestuseks, et oled kuidagi tugevamini Taaniga seotud, mis omakorda tähendab, et pead paljude asjade eest kordades rohkem maksma. Nüüdsest hakkan seda ilmselt heaga igasuguste ametnike ja värkide eest varjama, nii on lihtsalt palju lihtsam.
Läksime meie eile kenasti rongijaama, et soetada rongipiletid, millega saaksime kolme päeva jooksul terves riigis vabalt ringi liikuda. Noh, läks siis üks sõbranna ees, sai oma pileti, mille järgi läksin mina, küsisin sama piletit ja ulatasin oma juhiload dokumendiks. Tädi teisel pool klaasi küsis üle igaks juhuks kumb on mu eesnimi ning pärast päritolu riiki jäi kuidagi segadusse. Mina mõtlesin, et noh, Estland, mis seal ikka imelikku. Tahtsin abiks olla ning võtsin välja oma kollase kaardi, mis oli suur viga. Sellest hakkas asi arenema. Selgus, et rohkem kui pool aastat Taanis elanud isikud ei saa seda piletit sellise hinna eest osta. Nad muidugi olid enam vähem sellise olekuga, et ma ei saa üldse ühtegi piletit osta. Tädi küsis minu taga olevalt inimeselt, kust too pärit on. Ütles, et Itaaliast, mille peale öeldi mulle, et ma kõrvalkassasse läheksin ja müüs siis mu sõbrannale piletit ise hoopiski. Kõrvalt üritasin küsida, et kuidas ma ei saa piletit osta, ma pole siin ju veel poolt aastat elanud ja pealegi mu elanikukaardil on kuupäev hoopiski oktoobris, seega ei saaks nad nagunii tõestada, et ma oleksin siin kauem olnud. Kuna selle peale mingit seletust ei järgnenud ja ma esimesest jahmatusest üle sain, küsisin, mis piletit ma siis üldse osta saan. Põhimõtteliselt oleks see asi ligi viis korda kallimaks läinud, minule kui Taani kodanikule. Mitte, et enamikul vahetusüliõpilastel see neetud kaart olemas oleks. Mõtlesin, et nojah siis, aga ma ei saa ikkagi aru, mis jama selle poole aastaga on, mul pole see aeg veel täis siin nii või teisiti. Meesterahvas ütles, et ma läheksin leti number 16 juurde. Põhimõte oli selles, et kuna tema juba nägi mu kollast kaarti, siis ta ei saanud mulle seda piletit enam müüa. Tahtsingi siis minna number kuueteistkümnesse, aga jama selles, et sinna polnud võimalik pääseda, kuna lint oli ees ja palegi polnud seal hingelistki. Ootasin hetke, lootuses, et keegi ilmub sinna.
Selle aja peale läksid ka mu lõunamaalastest kaaslased väheke ärevusse. Kuna suunatud putka oli kinni, siis läksin tagasi esimesse, kust palusin siiski seletada, seda kuue kuu asja. Tädi saatis mu jälle selle kõrval oleva onu jutule ja see onu nüüd juba nähvas, kas sa siis ei kuulnud, mis ma ütlesin, mine number kuueteistkümnesse. Olin hämmingus ja läksin nõutult siis antud kohta vaatama, mis asus posti taga, kuid seal polnud endiselt kedagi. Nüüd oli juba üks mu kaaslastest ekstaasis, kuna keegi ei saanud enam aru, mis jama on ning keegi ei olnud nõus ka seletama, meil polnud ju õrna aimugi. Siis võttis üks sõpradest mu käekõrvale ja läks elavalt seletades jällegi eelnevate kassade juurde ning palus viisakalt, et palun seletage meile, miks ei saa seda piletit osta. Selle peale kõndisid aga nii onu kui tädi lihtsalt leti tagant minema. Onu nähvas jälle järgmise leti juurde, kuid nüüd kuueteistkümne asemel viisteist. Seekord ilmus sinna matsakas meesterahvas, kes juba kaugelt meid põlgas. Istus ülbelt toolile, mis tema kere kohta oleks ilmselgelt pidanud paar korda suurem olema. Ulatasin oma juhiload, varjasin kollast kaarti, käskisin erutunud kaaslasel kuss olla, ja lootsin, et nüüd siis saab lõpuks pileti kätte. Tekkis segadus sihtkohtadega, kuna oleksin pidanud lihtsalt kolme päeva passi küsima, kuid enne jõuti juba targalt Taani kaart paberile kriitseldada, et näidata, kui lollid me ikka oleme. Siis aga järsku tõdeti, et juhiload ei ole ikkagi mingi dokument ja on vaja midagi paremat. Tudengikaart ei tulnud muidugi kõne allagi, ühtäkki sobis ainult pass, mida siiras usus, et lähen vaid rongipiletit ostma, polnud ma kaasa võtnud. Ja kuna olen ka omamoodi kiviaja elanik, siis pole mul ID-kaarti, mille ilmselt nüüd lõpuks ära teen. Saab vähemalt rahakoti vahel kenasti hoida. Selle peale ei osanud ma küll enam midagi teha. Tirisin kaasaelajad minema ja otsustasin järgmisel päeval siis passiga tagasi tulla. Tahtsin sellest kohast kiiresti minema saada, millega pidin ka vaeva nägema, sest nagu teada, siis näiteks itaallastel ja teistel lõunamaalastel võtab liikumine vahel natuke kauem aega. Olime kõik üsna tuld täis ja tahtsime kuskile kohvikusse minna, aga laupäeva ja õhtuse aja tõttu olid needki enamasti suletud. Jäime jällegi pika ninaga. Koju minnes seda lugu taanlasest elukaaslasele kõneldes sai ta väga pahaseks ja turtsus ringi. Tegi siis mingi kõne, kus aru nõudis ning sai teada, et see kõik oli päriselt ka liiga imelik. Lubas siis järgmisel päeval igaks juhuks ise kaasa tulla.
Nii siis ka tegime, läksime täna uuesti, tema tuli turvamehena kaasa. Ja seda kõike rongipileti pärast. Ei usuks nagu ise ka veel. Astusin siis oma passiga letti ja palusin jällegi kolmepäevast reisipassi, mille peale tehti kohe selgeks, et ei, te ju olite eile siin, ei saa te midagi. Selle peale võttis Lars asja enda peale, seletas midagi, küsis siis ülemuse järele, mille peale mu passiga üheskoos kuskile kapi taha mindi, kuhu jäädi ca kümneks minutiks, nii et me olime jällegi hämmingus ning Lars muutus juba üha närvilisemaks, kuna ei suutnud oma kaasmaalaste nõmedust uskuda. Lõpuks tuli see sama tädi, kes eelmisel päeval minu pärast oli leti tagant lihtsalt minema kõndinud, ning olid otsustanud, et saavad ikka müüa mulle selle pileti. Kui oleksin üksi olnud, ilma taanlaseta, siis poleks mingil juhul seda mulle müüdud. Maksin selle ära, ütlesin viisakusest isegi aitäh ja läksime endiselt olukorra üle imestades minema. Soovitati enne veel, et ma oma kollast kaarti seda piletit kasutades välja ei võtaks. Olevat omal vastutusel. Olin veel päris mitu aega üsna sõnatu ja Lars oli üsna ärritatud. Tsirkus Taani moodi. Ausalt öeldes oli ta enne hoiatanud, et seda piletit ostes ära oma kollast kaarti näita. Mina aga ei teadnud, et olengi seda sama piletit ostmas, mille kohta ta seda ütles, mistõttu ikkagi selle rumalusega hakkama sain.
Ja endiselt ma ei tea, mis jama selle kuue kuuga oli….ja läheb vaja ihukaitsjat, et osta rongipilet.
Nii palju siis tsirkusest. Eile õhtul oli üks pidu, kuhu viitsisin end vedada, kuna polnud neid rahvusvahelisi tuttavaid ammu näinud. Stiiliks oli hipid. Kohalolijad nägidki väga kirevad välja. Ainuke jama, et nüüd üle pika aja paljusid neist nähes, selgust, et samas sõidavad nad enamikus ka minema järgmisest nädalast. Kaadri vahetus vahetuüliõpilaste ridades. Semestri lõpp, nii et vähemalt pooled neist naasevad jälle oma kodumaadesse.