Iseenesestmõistetav

Külmapoisist ikkagi nii lihtsalt mööda hiilida ei õnnestunud. Tänaseks oli okastavale kurgule lisandunud umbes nina ja vatine pea. Õhtu on natuke küll selgust andnud, kuid jah, eks igaüks ise teab, mis tunne on korralikus nohus olla. Vähemalt on lohutus see, et hommikuti pressitakse kohe värske apelsinimahl minu jaoks valmis ja hoolitsetakse sooja õhtusöögi eest, kui on näha, et ma liiga kaua arvuti taga olen istunud kui mõni tähtaeg kuskilt kukkuma hakkab või siis praegusel juhul kaks ühes- tähtaeg ja ninakollide võidukäik. Elame üle ja näeme…
Paari päeva jooksul olen kohtunud päris mitme pimeda inimesega ning neid intervjueerinud oma projekti tarvis. Nemad ka reisivad. Uued maitse, lõhnad, helid. Miskipärast käivad nad koguaeg Tallinnas. Üks, kes oli eelmisel aastal käinud, imestas, kui hoolimatud on inimesed Tallinnas, kuna need olid valge kepiga liikujaid pidevalt riivanud. Pole ka ime, kui võrrelda siinset spetsiaalset teedeehitus üle kogu maa, nii palju kui näinud olen, ja Eesti teedevõrku, kus puudub igasugune mõtlemine puuetega inimeste peale ja isegi jalgratturite peale. Ühel neist oli tore labrador, kellele ma ilmselt väga meeldisin, kuna ta ei suutnud must eemale hoida ja nurus väga kratsimist. Väga huvitav on kõnelda pimedatega, nende maailm on hoopis teine, aga sama nii tavaliselt sarnane. Nende kodudest polnud küll aru saada, et tegemist oleks teistsuguse inimesega, lihtsalt väga korras ja kenad kodud. Vanaproua, kellele too ülisõbralik koer kuulus, pani mõtlema, kui kõbus ikka mu oma vanaema on, kelle kohta küll ei ütleks, et ta sama vana on kui too proua, keda oli vahest ehk hale kuulatagi. Hämmastav, kui erinevates seisundites ollakse samas vanuses. Ühe erksa naisterahvaga oli väga soe jutelda, tema nägi ka natuke, aga näitena tõi, et näiteks minust nägi ta korraga ainult ühte silma või suud, ehk siis justkui läbi toru väikest täpikest, nii et tänaval kasutab ikkagi valget keppi. Tema sõidab suvel pimedatega Tallinna. Pimedatele ei meeldigi tuulekellad. Ühelegi neist ei meeldinud. Ei tea, mida ma küll mõtlesin, kui tore võiks neile aeda tuulekelli riputada. Rumal mina. Samuti igasugune stressivärk, mida igasugustele vaimuhaigetele paigutatakse. Pimedad on lihtsalt pimedad, mitte muul viisil alaarenenud.
Eilne päev kuluski intervjuude tegemiseks elektrirongidega ühest kohast teise sõitmiseks, kuigi need ise ei kestnud teab kui kaua. Korra sai ka õppejõu juures konsultatsioonis käidud, kuid kuna mul oli ainult üks küsimus, siis võttis sinna sõitmine viis korda kauem aega, kui vastuse saamine. Ta arvas, et ma olen cool. Kuna olin selle päeval eelviimane, siis oletan, et terve päeva, ja ka eelmise, oli ta veetnud koos mu kursakaaslastega, kellel oli hunnikute viisi keerulisi küsimusi. No mida ma küsin, kui pole mingeid küsimusi?
Kolmapäeval sai seegi pull ära nähtud ja esimeses taani keele tunnis käidud. Üsna intensiivsed neli tundi järjest kohe. Lihtsalt vaatad, kuulad ja imestad. See on ikka ülearu hämmastav, kuidas tüübid on tulnud selle peale, kuidas kirjutada ühte moodi ja hääldada totaalselt teist moodi. Ütleks, et pool tinti kulutavad nad lihtsalt eimillegi peale. No on ju eimidagi, kui sa pooled tähed häälduses välja jätad ja neid, mida ütled, hääldad ka hoopis kolmandat moodi. Väike näide- selvfolgelig, millest pärast häälduse jaoks maha tõmmatud tähti jääb alles ainult se’fo’li. Asja irooniaks on selle sõna tähendus selline- iseenesestmõistetav.
Ahjaa, ja mõned uued pildid Eestis viibitud ajast on üleval: http://picasaweb.google.com/kerdaa