Maailma ei vajaks tsirkust, kui teaks, mis komejant on taani keelt õppida.
Mu vihikus on taanikeelsed sõnad eesti keelse kirjaviisiga, siis õpetaja ütleb, et selles ülesandes kirjutada ei tohi ja kui siis vastamisring jõuab minuni, olen nii üllatunud, et suudan vaid möh öelda, mille peale teisest lauanurgast kostab toetuslause: sa pole sellega üksi. No igatahes sai jälle nalja selle imeasjaga. Õpetaja küsib vahel, kas meil küsimusi on. Ma siis üks kord küsisin. Küsisin, kus siin loogika on? Teised peaaegu aplodeerisid. Õpetaja jäi vastuse võlgu. Ainuke, mis öelda oskas, oli, et taanlaste õigekiri ei ole just kõige parem. Ei tea küll miks?
Pausi ajal läks kogu seltskond lähedal olevasse kioskisse turgutust muretsema, tagasi saabudes avastasime lukustatud välisukse. Jagasin oma kaks paari kindaid lõunamaallastele, siin on nii soe, et enda jaoks on need nagunii kohati liig. Mõtlesime siis, et mis saab. Leidsime lõpuks õige aknarea, mille all õpetaja, kes pidavat klassis olema, nime hõikasime. Kuna reageeringut ei paistnud, arvasin, et ju ta ei saanud nime hääldusest meie puhul aru. Natukese aja pärast aga selgus, et tundis ära küll, nii et tuli alla ust avama.
Müstilisel kombel kaotasin lehekese, millel oli mu kodune töö. Seda pole ka kodus, nii et müstika.
Ja tsirkust pole vajagi.
Lõunase konsultatsiooni võib edukaks lugeda. Isegi mu graafika sobis, ei arvatutki, et see fanki või mingi muu taoline moodne sõna on, mida kodused arvustajad tavatsesid minu stiili kohta kasutada. Aga võib-olla olen arenenud? Mõtlesin, et kaks päeva enne tähtaeg on kõigil enamasti asi suhteliselt valmis, aga esitati hoopis selline rahulikus toonis küsimus, kas olen ka juba seletuskirjaga alustanud. Jäi mulje, et tavaliselt vist inimesed seda nii vara ei alustagi mitte. Ikka eriti rahulikult võtavad asju siin. Koridoris vestlesin ühe kursavennaga, kes ajas nädalad sassi ja arvas, et esitada tuleb projekt järgmisel nädalal, nii et läks natuke mööda tal see ajaarvamine. Jõudvat siiski ka selleks nädalaks valmis. Ootan põnevusega, millal see valmis saab. Lubasin kolmapäevast jälle sotsiaalseks hakata, mis tähendaks lõpuks nina urust välja pistmist üle pika aja. Mõtlen vaba aja veetmise eesmärgil, mitte kooliasju ajades.
Pesuruumis sain jällegi targemaks rääkivate kuivatusmasinate hingeelust, kellel ei olevatki hinge, hoopis seinal oleval kastil olevat see olemas, nii et edaspidi suhtlen sellega ainult. Mürisevate kastide vaimse emaga.
Loen siin kodumail toimuvast ja oi kuidas näpud sügelevad. Jälle kutsutakse kuhugi kedagi, jälle vaja kedagi kuhugi saata või kellegagi mingeid maid jagada. Kas te siis ei näe, et mul on käsi püsti? Ainuke jama, et kaugjuhtimine sellistel puhkudel ei toimi. Hmhh. Rahutuhing.
Külmapoisile õnnestus imelikul kombel üsna kiiresti kere peale anda, nii et olemine on üsna kohev, lendan rattaga ringi nii et kõrvad lopendaksid, kui nad roosade klappide alla peitu poleks pandud.
Eile küpsetasin suure pitsa ja hunniku saiakesi. Nüüd ägan nende all.
Ahja, ja juhtmed teavad väga hästi, kus riigis nad on. Kipuvad ikka taanikeelsteks mu leheküljed siin masinas muutma.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment