Sikk, tee klaas, soo ja hobusesoov.

Seletaksin siis lahti, mida mõtlen nende märksõnadega.
Kui tavaliselt kodudes putukat nähes hakatakse kiljuma, ahhetama või ilma sõnagi lausumata litsutakse keegi laiaks, siis vähemalt Lannussaare soekollases majas pälvib putuka leidmine hoolitsuspuhangu. Eriti veel, kui tegelane näeb välja väheke efektsem nagu seekord pikkade sarvedega helepruun siklane- üks kena mardikas, kes saab uhkeldada oma imetlusväärsete tundlatega. Meil elab selline praegu puuvilja kausis, mille tõttu oli mandariini õngitsemine raskendatud, kuna ei tahtnud mutukat ju ometigi lömastada. Korra ta eemaldati sealt, kuid õige pea oli ta tagasi, nii et jõudsin järeldusele, et äkki tal ka kõht tühi. Lõpuks eraldasin talle päris oma mandariini, millega tüüp ka rahule jäi, sest nüüd ta elab vähemalt selle ühe peal ja ei lähe tagasi kaussi, kus on oht oranžide pallide vahele kinni jääda.
Taolist efekti olen ka suvel aias kohanud, kui lillepeenrast leiti tigu (olgem ausad, sel niiskel suvel oli neid kõikjal tuhandeid), kuid selle asemel, et sellega midagi õõvastavat ette võtta, toimetati see teisele poole teed muruplatsile, pandi maha ja lausuti manitsevad sõnad, mis kõlasid enam vähem nii: „mine nüüd ära tobu“. Nii palju siin putukatest selle saarekese peal.
Tee klaasi käisin vaatamas Pühajärve ümbruses, kui kodu poole sõitsin. Otsustasin teha väikese ringi ja talvist maastikku ning autosõitu nautida. Väiksemaid sõiduteid katab ühtlane jääkiht, mis eredas päikeses klaasjalt silma peegeldas. Võite arvata, mismoodi seal pidurdamine välja nägi. Eks ikka tasa ja targu. Kahju, et autodele pole suuski välja mõeldud.
Eile käisin metsas oma vanu radu üle vaatamas ja nagu ikka, siis mõistus pole oma teha ja vahel mõtled ikka, et noh, äkki nüüd on midagi teisiti. Aga loll võib ju ka ikka vahel olla. Üle metsa soo on minu lapsepõlve ekstreemsuspaik, kus ennast ikka vahepeal „uputamas“ sai käidud, mistõttu tean ka paari kohta, kus isegi käredamate ilmadega võib ees oodata lahtine jääkülm vesi pehme lumemütsi all. Sedapuhku otsustasingi soo peale just ühest taolisest kandist suunduda, mille tulemuseks oli põlvini sisse vajumine. Kiire reaktsiooni ja mõningase enesekirumise tulemuseks jäi vaid üks märg jalg, kuna kummikusäär polnudki nii pikk, kui loota oleks võinud. Pärast väikest olukorra analüüsi otsustasin siiski läbi soo minna, kuna vesi soojenes kummisaapas kiiresti ja ega seda polnudki nii palju, isegi mitte ei loksunud, ainult natuke märg, nii et võisin rahumeeli veel sooja kiirustamata lumisel maal edasi tosserdada. Rohkem kuhugi sisse ka ei vajunud, keerulisemates kohtades on heaks abiks mahalangenud puud, kus õrreharjutusi teha saab ning libeduse korral keset vett hõljudes kiruda, mis hea pärast oli küll vaja sinna ronida. Varjuna kaasaskäiv Pätu silkas endiselt silmaulatuses vaatamata kohati paksule lumele, kust läbi kooriku vajumise tõttu oli üsna raske liikuda.
Hobusesoov ajas hobusetalitaja naerma. Helistasin paar päeva ette, et ühineda ratsatrenniga ning palusin samas ka oma sealset lemmikhobust enda jaoks hoida, mille peale kõnetatud treener naerma hakkas, kuid siis ma põhjusele veel päris pihta ei saanud, kuid täna kohapeale jõudes jõudis seegi kohale. Hobu hirnatas juba varakult, kuna ülejäänud sõbrad olid juba välja viidud ja tema üksi tallis. Minu lemmikuks on saanud suurt kasvu karvaste jalgade ja uhke lakapahmakaga Eviita, kuna vaatamata oma näiliselt robakale kehale on ta paljudest teistest tunduvalt energilisem. Enamike teiste hobuste kõrval paistab ta hiiglasena. Seekord oli ta aga eriliselt energiline. Kuna väljas oli miinuskraade enam kui kaheksa eest, siis galopp päevakorras ei olnud ning kui trennides seda tehaksegi, siis ainult treeningu lõpuosas. Mina sain aga kõigele vaatamata oma kiirendused kätte juba esimestel ringidel, kui ette oli nähtud hobuste ja enda soojendamine rahuliku kõnnaku näol. Eks teised tegidki seda, kuid mina oma perul ratsul tuiskasin ühtepuhku paari hüppega ühest platsiservast teise, ilma et midagi oleksin suutnud ette võtta. Maadlesin oma tulise suksuga päris korralikult ennast soojaks enne kui ta treeneri juhtnööride abiga taltsamaks suutsin muuta, nii et ülejäänud treening möödus suhteliselt rahumeelselt vaid mõningate katsetustega minu tahtmisele vastu punnida. Vähemalt oli põnev ja külm ka ei hakanud ning sain proovile panna oma sadulaspüsimise oskuse, kui isegi jalutsist välja libisenud jalg galopi ajal ja ülijärsu pidurdusega aia ees ei suutnud mind maha raputada. Oli mõnes mõttes uhke tunnegi, kuigi mingi hetk aja ahastusse, et kas tõesti ma ei oska enam ratsutada. Õnneks polnudki asi eriti palju minus ja vaatamata sellele, et selga ronimine võttis tubli paar kolm korda katsetamist aega, et ennast selle tanki selga vinnata ja mõningast perutamist saime siiski mõistlikult trenni lõpuni toredalt ilma probleemideta läbi saadud. Ja mulle ikkagi meeldivad need pujäänidest ratsud väheke rohkem, kui loiud jalutaja, vähemalt liiguvad nad edasi oma vabast tahtest, tuleb lihtsalt seljas püsida.