Stiilne kukerpall

Mmmm, lagritsajäätis. Nii juhtub, kui elad taanlasega, et hakkad lagritsat loomuliku elu osana võtma. Pärast pikka ajuragistamist on see ikkagi kosutav. Koolipäevad on juba teist nädalat väga pikaks ja intensiivseks veninud. No hea küll, vahest vajuvad ära kui grupikaaslased on samuti juba nii väsinud, et hakkame elulugusid ja muud segast rääkima, mis õppetööga kuidagi ei seostu. Tunne on selline, et tahaks magada, aga und ei ole.

Mis kõige rõõmustavam ja ühtlasi kõige kurvem asja juures, on see, et ilmad on viimastel päevadel imelised olnud ning lumi on päriselt maas olnud juba päris mitu päeva. Lagedatel aladel koguni ligi viis sentimeetrit. Juhuu, minu unistus läks täide vaatamata kohalike noomitustele, et ära sa isegi unista, et Kopenhaagenis päris lumi maha tuleks, ehk siis oleks piisavalt külm, et asi lörtsist etemani jõuaks. Ainuke mure, et kõik need päevad oleme klassiruumis või raamatukogus istunud. Oleme muutunud täielikeks raamatukogu rottideks.

Eelmine nädal peeti loengute vahel väike lumesõda, kui lumi veel päris polnud vaid soojaga käkki sai teha. Ise jäin lahingule hiljaks, nii et enamik kambast olid juba tagasi kõnniteele oma kotte üles korjama jõudnud, et loengusse minna. Mina siis tormasin viimaste sekka, hüppasin, tegin stiilse kukerpalli, kargasin püsti, haarasin lund, tegin kiire käki ja tulistasin. Teel olnute suud vajusid lahti ja kuskilt kostus imestav ohhetus: „Kerda!“. No eks see õpitud kukerpall avaldas ikkagi muljet. Mindi värsketena tagasi klassi, kus üksteisele head und sooviti, kardinad ette tõmmati ning lektorit kuulama asuti.

Aeg lendab imekiiresti ja selle nägemiseks pole vaja isegi kella aknast välja visata, et aja lendu näha. vahel kaheteist-tunnised päevad mööduvad koolimullis- grupitööd, arutelud, loengud, esitlused. Lahkud pimedas ja saabud pimedas, kuid väike päike särab isegi pimeduses. Asi ise on üsna põnev, kursakad vahvad, töörühm, kuhu kuulun, mõistlik ning tore ja alati on mõnus lõpuks koju jõuda teadmisega, et ind juba oodatakse.

Tegin esialgu lõpparve keelekursustega, kuna muu kooli kõrvalt pole aega enam sellega tegeleda, kuna nende tundide tõttu venisidki päevad veel pikemaks kui na juba nagunii on. Oli natuke kurb seda teha, klassikaaslastega oli läbisaamine juba väga hea ning nendega oli lausa lust selle keerulise keele kallal pusida. Viimane kord tundi minnes olin nii „andekas“, et enne kohale jõudmist jõudsin järeldusele, et vahepeal võib olla ohtlik olla cool. Ehk siis komistasin omaenda saabaste otsa ning käisin nii korralikult käpuli, et püksid lõhki ja peopesad, põlved marraskil. Lihtsalt nii sama kõndimise pealt. Üks noormees tuli uurima, kas ikka kõik korras. Olin nii segaduses sellest „uhkest“ koperdamisest omaenda saabaste külge, nii et ainult mühatasin, et arvan, et olen okei küll. Vaatamata minu inglise keelsele vastusele ei taibanud tüüp ikka veel, et tema keelest ei saa ma midagi aru, kuni lõpuks küsis, kas olen ikka kindel, et kõik korras. Vastasin jah, tänasin muretsemast, ning suundusin sisse, kus oma marrastused üle lugesin. Püksipõlv on nüüd eriti stiilselt lõhki, mitte et need enne juna üsa ribadeks polnud. Klassi sisenedes olid seesolijad süvenenud asjade kordamisse, kuna meil oli siis test, kuid minu pidevad naerupahvakud mu enda üle ajas neil pead sassi ja nad ei saanudki enam edasi tuupida. Lohutasin siis neid, et selle kümne minutiga nagunii keegi enam palju targemaks ei saa.

Reede õhtul sai üle pika aja jälle naeruteraapias käidud. Nimetan nii itaallaste, leeduka, sakslase ja korealasega õhtupoolikuid. Nagu traditsiooniks saanud sain ka seekord tavapärase tervituse osaliseks, mis mulle isiklikult alati edastatakse: „Kerda, sina veel elus! Kus sa olnud oled terve aeg?“ Võite isegi välja lugeda sellest kui „sotsiaalne“ ma pidude koha pealt viimasel ajal olnud olen. Seekord oli ühel itaallasel sünnipäev, nii et meil oli palju õhupalle, mille ümber mingi hetk kogu tegevus keerles. Õpetasin juuste elektri abil õhupalle lakke kinnitama, millest sai väga populaarne ajaviide, eriti atraktiivseks osutusid mu oma juuksed, kuna need olid teiste omadest kõige pikemalt kõike elektrilisemad. Samuti suutsime sakslannaga istuda üle poole tunni praktiliselt liikumatult üksteise vastas, mina olin pantomiim. Kuna ülejäänud ei olnud märganud, miks me äkki kangestusime, siis mingi aja pärast üritati igasuguste meetoditega meid „üles äratada“. Loomulikult alustati minust, kuna veidrates asjades olen teadupärast mina ju alati süüdi. Seega sain käsivarrele ohtralt tatoveeringuid, pidin nuusutama tšillipipart ning üle elama kõditamised. Ei olnudki nii hull, suudan pool tundi liikumatult paigal püsida küll. Seekord ei varastatud isegi ratast ära, viimane kord samas ühikas aega veetes see igatahes juhtus.

Laupäeval oli jällegi üks neist imeilusatest päikeselistest päevadest. Istusime autosse ja sõitsime linnast välja lõunarannikule klinte vaatama. Ühe koha peal nägi see välja täpselt nagu mingi muu maa koht, ainult mitte Taani. Pean ilmselt silmas, et koht nägi välja nagu üks neist kümnetest Kreeta randadest, kus eelmisel aastal peatusin. Tuli kodune tunne peale kohe. Tegin ka paar pilti, aga neid ma nüüd näha ei saa. Fotokas lakkas lihtsalt töötamast. Olen selle aparaadiga kõik võimalikud ja võimatud kohad läbi käinud, see on korra ära varastatud ja siis jälle tagasi saadud, kuid nüüd äkki see lihtsalt enam ei käivitu. Nii see käiski. Ja just enne suurt reisi. Eriliselt hea ajastus….

Eelmise nädalavahetuse suusatamisest sai paar pilti üles laaditud, eks ikka picassasse.

Üks õhtu vaatasime ühe kursaõe juures Kambodža teemalist filmi. Oli üsna Hollywoodi hõnguline suurejoonelise muusikamaterjaliga sõjafilm. Umbes nagu meile näidatakse filme küüditamistest ja asjadest. Päris huvitav oli, ainuke asi oligi, et liiga hollywoodilik.

Mis seal ikka, eks näis, mis edasi saab. Elame ja näeme.
Kalli kõigile!