Kaks päeva

Ahoi!
Jajah, olen kauaks selle lehe unarusse jätnud. Mis seal ikka seletada. Kool, kool, kool. Vähemalt sain lõpuks kõigega ühele poole ja saan hetkeks hinge tõmmata. Et midagi lugeda oleks, lisan siia paar lugu kummalisematest päevadest.

Lugu 1
Õhtl tundsin end energiat täis ja tuju oli hea. Lars läks sulgpalli mängima ning saatsin teda natuke maad kuna tahtsin nagunii jooksma minna. Ilmselgelt alustasin liiga kiiresti, kuna mu keha tahtis liikuda ja ringi lennelda, kuid nagu sellistel puhkudel juhtub, siis mu hingamine ei jõudnud liikumisele järgi. Nii juhtus ka nüüd. Tegin kolm staadioniringi ning pärast oli ikka päris keel vesti peal. Tahtsin veel poest hakkliha osta õhtusöögi jaoks, kuid nurgapoes polnud sellist asja.

Lippasin siis korraks koju seljakotti võtma, et suuremasse poodi minna. Ostsin piima, mahla, apelsini marmelaadi ja igasugust asja, mis vaja oli ning hakkasin tagasi koju minema kui avastasin, et olin võtmed tuppa unustanud, ehk siis ei saagi praegu koju minna. Mõtlesin siis, et hea küll, õnneks tean, kus Lars hetkel on ning seadsin sammud spordikeskuse poole, mis pole eriti kaugel kodust. Sinna jõudes aga ei õnnestunud teda leida. Tulin tagasi koju ja mõtlesin, et kui ta pole kodus, siis helistan naabri kella ja saan ehk helistada, sest loomulikult polnud mul ka telefoni minuga kaasas. Naabrit polnud samuti kodus. Seadsin sammud jällegi spordikeskuse poole, kuna õhtu oli käes ja päris jahe juba ning mul olid seljas vaid õhukesed trenniriided ning nüüd seljas ka raske seljakott päris mitmete liitrite piima ja mahlaga. Olin väljunud poodi minekuks ca 18.30, nüüd oli kell veidike üle kaheksa. Jällegi ei leidnud teda üles. Arvasin, et ju ta siis on selle aja peale ikka kodus juba. Loivasin tagasi kodu poole, kuid ikka polnud kedagi kodus, ka naabrit mitte. Jalutasin väikese tiiru ümber kvartali. Lähiümbruses ühtegi tuttavat ei ela ning ilma telefonita ponud võimalik ka kellelegi helistada. Kuna ma ka Larsi telefoninumbrit peast ei teadnud polnud ka telefoniaparaatidest kasu, kuid kuna mul oli ikkagi rahakott koos ühistranspordipiletitega, siis istusin lõpuks lihtsalt elektrirongi ja veetsin mõnda aega lihtsalt rongiga sõites ja sellega tagasi tulles. Lars polnud ikka veel kodus, ma ei teadnud, mis kell on. Külm oli. Naaber oli kodus. Helistasin kella ja küsisin kas võiksin helistada ja seletasin, et unustasin nii telefoni kui ka võtme tuppa. Tundsin end väga jaburalt, kodu lihtsalt teisel pool seina, aga ma ei saa sinna sisse. Tuli välja, et tal polnudki õiget Larsi numbrit. Kutsus siis sisse ja üritasime internetist numbrit leida. See oli mõttetu, mingit infot ei leidnud. Ta arvas, et Lars vaatab sõprade juures jalgpalli, mis hiljem selgus ka tõsi olevat. Istusin elutuppa, naaber tegi teed. Küsisin, kas ta äkki teab kedagi, kellel on Larsi number. Lõpuks saigi õige numbri. Ainuke mure, et keegi ei vastanud. Tegin siis järjest kolm vastamata kõnet, et kui ta ükskord telefoni vaatab, siis kindlasti tagasi helistaks. Mõne aja pärast tegime ka neljanda. Ikka midagi. Lõpuks, mõned minutid peale jalgpalli (Taani Albaania vastu, 3:0) matsi lõppu ta helistaski. Lubas viie minuti pärast kodus olla, mida ka oli. Tänasin naabrit ja läksin koju, kaks sammu ja olingi kohal. Pärast neid tunde ringi susserdamist. Lars tegi mulle lohutuseks kotletti ajal mil sooja dušši võtsin, kuna ütlesin, et olen väsinud, külmunud, näljane ja enda peale pahane, et selline tuulepea olen.

Lugu 2
Oleme kätte saanud uued projektalad. Teemaks õhk, vesi ja päike. Peame projekteerima keskkonnasäästliku jätkusuutliku maastiku. Projektala on väga suur, poole päevaga rattaga läbi ei sõitnud, et kõike näha.
Eks siis hommikul sõitsimegi välja, igaüks oma grupiga. Mina sain omadega kokku projektalale kõige lähemas metroojaamas. Olin eelmisel õhtul ühe sõbranna käest ratta laenanud, kuna endale polnud ikka veel sobivat leidnud. Laenurattaks osutus soliidses eas pisike tumeroheline logisev naistekas. Mis seal ikka, oli see ju eelmisel õhtul kenasti vastu pidanud, kui õhtul sellel kahekesi ringi vänderdasime, kuna nii oli ikkagi kiirem liikuda kodu poole, mis muidu liigapika maana näis, et jalgsi minna sel hilisel õhtutunnil.
Päev oli päikeseline ja soe ning olime üsna suure ringi juba maha sõitnud, fotokad käes klõpsumas samal ajal sõtkudes ja edasi vuhisedes. Pidime kogu kursusega lõuna ajal ühes kohas kokku saama ning selleni oli jäänu pooltunnike ja viimane kilomeeter vahepeatuseni. Ühtäkki, kui olin ülejäänud neljast grupiliikmest natuke maha jäänud oma pildistamismaania tõttu, käis kile piuuuu (tegelikult päris armas hääl oli) ning minu romu ratta kumm oli puru. Kogu see vägi minu ees oli ühtäkki peatunud ning uuris hämminguga, mis juhtus. Mis seal ikka, vastasin naerdes, et ega midagi head see ei tähendanud. Lähima metroojaamani, mis oli ainuke võimalus sellest paigast tagasi nn päris tsivilisatsiooni saada, oli 18 kilomeetrit. Muigasin, et siiski parem kui 80. ega seal midagi, eks siis kõik tulid sadulast maha ning asusime jalgsi ettenähtud vahepeatuseni ja ei vaevunud veel mõtlema, mis pärast edasi saab. Silkasin endiselt ühelt teepervelt teisele püüdes tabada kenasid fotosid sest kaunist kevadpäevast, kui ühtäkki peatus eesolevate kaaslaste juures auto, kust voolasid inimesed välja, minu sinna jõudes teatati, et päästekomitee on kohale jõudnud. Autol oli isegi rattahoidja taga, kus rippus kena sportratas, mida hakati sealt maha harutama. Lootsin siis, et see vahetatakse lihtsalt minu omaga välja ning saan tolle tunduvalt parema sõiduriistaga edasi seigelda, kuid asi oli hoopis selles, et rattaomanik, kes enne autos oli istunud, pidi nüüd sellega hambaarstile minema, nii et minu logu tõsteti lihtsalt tolle asemele ja ise istusin hoopiski autosse, mis polnud ka halb lahendus antud olukorras. Ikkagi õnnelik õnnetus võiks öelda. Muidu oleks ilmselt terve päev läinud metrooni jõudmiseks, kuid sain veel autoga oma ekskursiooni lõpetada.
Pärast lõunapausi ühes hobusetallis, kus ühel kursaõel oma hobune kasvandikuks oli ning mõningaid tiire auto ja fotokatega küla vahel pandi mind ühe metroojaama ette maha, et seal teises suunas edasi kodu poole minna saaksin. Metroojaamas suundusin kohe piletit muretsema. Ratta puhul on selleks spetsiaalset vaja ning kui piletiaparaadi juures askeldasin, tuli mingi onu ja küsis, kas oskan sellega ümber käia. Olin hämmingus, märkasin, et mingit sorti mundrimees ikkagi, kes tahab ilmselt lihtsalt aidata ning vastasin, et omaarust tean küll, kuidas piletit osta sellest masinast ja tänasin siiski abi pakkumise eest. Saabus rong, istusin sisse, sama onu, kes osutus piletikontrolöriks, asus pileteid kontrollima. Minuni jõudes naeratas ja hakkas juba minema astuma, kuna nägi ju, kuidas pileti ostsin, kuid siis astus tagasi ja küsis, aga kus siis on enda pilet? Olin segaduses, küsisin, mis mõttes endale. Tuli välja, et kui oled rattaga, siis ei sisalda see pilet, mille rattale ostad, ka ennast, vaid pead veel enda pileti ka ära augustama. Aga vot, mina siis ei teadnud. Seletasingi siis talle, et oi kui rumal lugu, mina seda ei teadnud. Arvas siis, et mul on imelik loogika, kuna rattapilet on ju odavam ja miks ma siis arvan, et see on veel kaks ühes. Võtsin siis välja oma kümne korra pileti seletamaks, et ma tavaliselt ostan selle alati ning ei mõtle, kui palju see ühe korra eest teeb, mis peale onu sai lõpuks aru, et ma olengi nii blond, samal ajal oligi käes järgmine peatus, kus ta siis lõpuks lihtsalt palus, et ma läheksin ja augustaksin enda pileti ka ära. Nii ta siis loobus mulle trahvi tegemisest. Juba teine õnnelik äpardus samal päeval.
Õhtu kulus rattakummi parandamisele, et see ikkagi normaalses olekus omanikule tagastada. Tema juurde sõites palusin omaette ratast, et see ikka enne katki ei läheks kui tagasi omanikuni jõuab. Nii logu tundus see olevat eriti pärast lähemat tutvumist remondi teel. Lõpp hea kõik hea. Jõudsin õnnelikult pärale ja hoiatasin rattaomanikku, et vanake võib otsad anda. Eks ta teadis seda isegi.


Aga üldiselt on elu lill! Kõige ebatervislikum asi on elamine. Kes elab see sureb! Tuli lihtsalt selline mõte, kui lugesin, et Taanimaal tahetakse järjekordset maksu tõsta, sedakorda suhkrumaksu, muidu elatavat liiga ebatervislikult.

Aga ilmad on imelised, päike sirab taevas iga päev.