PALJU ÕNNE!

Istun siin Kopenhaagenis ja seletan ikka vahepeal, et mul on täna sünnipäev. Eks ikka Eesti sünnipäev. Vahel järgneb arutelu ajalooküsimuste üle, siis üritan ikka neid okupatsioone ja kõike ära seletada, et miks ikkagi sellel kuupäeval meil sünnipäev on. Ega igal maal „pingviinide“ paraadi ja muid taolisi etteasteid ei korraldata. Oleme patrioodid, olen seda nii mõneski vestluses rohkete võõramaalastega märganud. Armas, võin olla küll patrioot, oodake vaid, kui jälle tagasi olen :)
KÕIKE KAUNIST!

Seebikarp

Täna on kevad, eile oli talv. Nii kiiresti siin asjad muutuvadki. Eilne lumetorm ja siinsete olude kohta erakordselt paks lumi on justkui õhku haihtunud, vajunud hetkega unustusehõlma kõigile, kes suverehvidega just hunnikusse ei pannud või muud moodi lumega ennast ei vigastanud.

Ise käisin eile itaallaste, leeduka ja sakslannaga lumememmi ehitamas. Neli tuli neid kokku viie peale. Ütleks, et meil, põhjamaa rahval, on ikka sarnane lumepalli veeretamise traditsioon memmede meisterdamisel, soojema maa inimesed ei tea sellest midagi. Aga hakkama said nad siiski suurepäraselt, kui raske see ikka on lumest midagi kokku käkkida ja ära dekoreerida. Saime hakkama piisavalt atraktiivsete kunstiteostega, et enda ümber uudistajaid koguda ja mõnega isegi vestlust arendada. Lumesõda käis ka loomulikult asja juurde ning pärast varvaste, näppude sulatamine soojas toas kuuma kakaoga.

Õhtul koju jõudes küsis Lars, kas kelgutasime ka. Vastasin, et jah, vähemalt üritasime seda teha ühe panniga, mis ühika eest leidsime, aga see oli liiga väike, vaevalt mahtus tagumik peale ära. Ei saa just kelgutamiseks nimetada. Kuna kamorkas ootas uhke rooliga kelk, siis panime selle autosse ja asusime põhja poole teele, Kuradimäeks kutsutakse seda kohta, kuhu lõpuks jõudsime. Mingi hetk ei tundunud asi üldse päris olevat. Oli tunne nagu kõnniks kuskil müstilises filmis ja vaataks kõike kuskilt eemalt. Lumi tuiskas näkku, tänavavalgustuspostide rida jooksmas sirgelt läbi kummituslike suurte puude, teadsin, et kuskil meie ümber on palju hirvi, sest olime hirvepargis, kus päevasel ajal olen hordide kaupa neid sarvilisi kaunitare näinud. Sammusime läbi vaikse lõbustuspargi, mis läbi udu näis kui mõne vesterni väljasurnud linnake, üksik silt või uks kriiksumas, tuul tuuste sasimas…seekord lund keerutamas. Mitmed ameerikamäed kõrgusid puude vahel. Tegu oli maailma vanima lõbustuspargiga, mis endiselt tegutseb veel. Endiselt on seal kasutusel puitkonstruktsioonid. Üritasin asja ette kujutada suvisel ajal, mil inimesed hordidena nende onnide ja kiirgavate tulede vahel suhkruvatikuhilate ja jäätisetornidega ringi askeldavad, lapsed kilgates ringi jooksmas. Totaalselt teine maailma hetkel nähtud pimedusse ja lumme mattunud üksiku justkui igavikku põlema unustatud tulukesega keset eikellegilinna. Olin hämmingus, ehk isegi lummatud sellest kummituslikust kohast, nii surnud nägi see välja, ootamas elu.
Edasi viis tee läbi tammiku, lumesadu tugevnes iga hetkega. Leidsime künkakese kus sai kelku proovida. Mul oli kaasas ka kilekott pehmendusega, mis osutus palju mugavamaks sõiduriistaks kui plastikkelk oma ülearuste vidinatega. Ümberringi oli laius lõputu vaikus, lõpuks ometi hetk siin maal olles, kui sain tunda hetke, kus ümberringi pole tõesti enam ühtegi ülearust inimhinge. Normaalsed inimesed ju ka ei lähe sellise ilmaga kuskile metsa künkakest otsima kust alla lasta. Suurepärane. Sai ennast lumes ringi veeretada ja teha mis iganes pähe tuli. Tagasi suundumise hetkeks oli märkimisväärne hulk valget vatti taevast alla sadanud ning suverehvidega liikuv minibuss pakkus lisaelamust vaatamata oma alla 40km/h kiirusele. Ise tundsin end ülimalt koduselt ja ei mõelnudki millegi pärast muretseda vaid lihtsalt nautida tuiskavat lund, naerda liikluse üle selliste ilmaoludega, mis kodumail üsnagi tavalised on, kuid siin pole talvevarustus ju kohustuslik, seega päris uhkelt ukerdavad oma masinatega. Neil on siin omamoodi rahvatarkus, mille ise nende jaoks välja mõtlesin: „ Kus näpuotsaga lund näed, seal viska peoga soola peale!“ Seekord oli aga üsna rumal vaadata, kuidas jällegi soolapuisturid ringi sõitsid, aga neist ei olnud sellise koguse lume puhul mingit tolku, sahkasid neil siin ilmselt eriti palju pole, lumi sulab lihtsalt nii kiiresti jälle ära, nagunii, ilma soolatagi. Nii juhtuski, et tänaseks õhtuks oli kõik kadunud, isegi see lumi, mis imekombel juba terve nädala maas oli olnud.

Tegin uhke prae. Ahjukartulid ja marinaadi liha, mille olin paar päeva tagasi marinaadi pannud. Ülihea kukkus välja, raske oli pidama saada, nagu jõulud juba, kus ennast kurguni head paremat täis puugid.

Üritasin teha reisikindlustust, firmas, kus seda tegema läksin, käis asi niit, et valvelauas anti sulle telefonitoru pihku ja siis niimoodi läbi telefoni pididki kõik asjad ära seletama, kaasaarvatud oma ülikeeruline nimi, mille juures lõpuks küsitakse, kas Kübarsepp on su eesnimi. Sain siiski seletustega hakkama, isegi oma siinse kodu tänava nime suutsin nii kenasti ära hääldada, et lõpuks paberit nähes oli see täiesti õigesti kirjutatud.

Samuti otsisin kohta, kus oma fotoaparaati parandada, kuid kuna tegemist on ikkagi seebikarbiga, siis pole sellega siin suurt midagi peale hakata kui katki on. Juba ainuüksi lihtsalt vaatamine, mis sellel viga võib olla, maksab pool uue aparaadi hinnast, nii et kui tahaks veel asja parandada, siis läheks see kallimaks, kui uue seebikarbi soetamine. Nüüd seisangi siis fakti ees, et tuleb uus fotokas ka veel kõigile muudele reisikulutustele lisaks välja käia, kui just mitte minna sinna kaugele maale ilma mingi salvestusvahendita.

Stiilne kukerpall

Mmmm, lagritsajäätis. Nii juhtub, kui elad taanlasega, et hakkad lagritsat loomuliku elu osana võtma. Pärast pikka ajuragistamist on see ikkagi kosutav. Koolipäevad on juba teist nädalat väga pikaks ja intensiivseks veninud. No hea küll, vahest vajuvad ära kui grupikaaslased on samuti juba nii väsinud, et hakkame elulugusid ja muud segast rääkima, mis õppetööga kuidagi ei seostu. Tunne on selline, et tahaks magada, aga und ei ole.

Mis kõige rõõmustavam ja ühtlasi kõige kurvem asja juures, on see, et ilmad on viimastel päevadel imelised olnud ning lumi on päriselt maas olnud juba päris mitu päeva. Lagedatel aladel koguni ligi viis sentimeetrit. Juhuu, minu unistus läks täide vaatamata kohalike noomitustele, et ära sa isegi unista, et Kopenhaagenis päris lumi maha tuleks, ehk siis oleks piisavalt külm, et asi lörtsist etemani jõuaks. Ainuke mure, et kõik need päevad oleme klassiruumis või raamatukogus istunud. Oleme muutunud täielikeks raamatukogu rottideks.

Eelmine nädal peeti loengute vahel väike lumesõda, kui lumi veel päris polnud vaid soojaga käkki sai teha. Ise jäin lahingule hiljaks, nii et enamik kambast olid juba tagasi kõnniteele oma kotte üles korjama jõudnud, et loengusse minna. Mina siis tormasin viimaste sekka, hüppasin, tegin stiilse kukerpalli, kargasin püsti, haarasin lund, tegin kiire käki ja tulistasin. Teel olnute suud vajusid lahti ja kuskilt kostus imestav ohhetus: „Kerda!“. No eks see õpitud kukerpall avaldas ikkagi muljet. Mindi värsketena tagasi klassi, kus üksteisele head und sooviti, kardinad ette tõmmati ning lektorit kuulama asuti.

Aeg lendab imekiiresti ja selle nägemiseks pole vaja isegi kella aknast välja visata, et aja lendu näha. vahel kaheteist-tunnised päevad mööduvad koolimullis- grupitööd, arutelud, loengud, esitlused. Lahkud pimedas ja saabud pimedas, kuid väike päike särab isegi pimeduses. Asi ise on üsna põnev, kursakad vahvad, töörühm, kuhu kuulun, mõistlik ning tore ja alati on mõnus lõpuks koju jõuda teadmisega, et ind juba oodatakse.

Tegin esialgu lõpparve keelekursustega, kuna muu kooli kõrvalt pole aega enam sellega tegeleda, kuna nende tundide tõttu venisidki päevad veel pikemaks kui na juba nagunii on. Oli natuke kurb seda teha, klassikaaslastega oli läbisaamine juba väga hea ning nendega oli lausa lust selle keerulise keele kallal pusida. Viimane kord tundi minnes olin nii „andekas“, et enne kohale jõudmist jõudsin järeldusele, et vahepeal võib olla ohtlik olla cool. Ehk siis komistasin omaenda saabaste otsa ning käisin nii korralikult käpuli, et püksid lõhki ja peopesad, põlved marraskil. Lihtsalt nii sama kõndimise pealt. Üks noormees tuli uurima, kas ikka kõik korras. Olin nii segaduses sellest „uhkest“ koperdamisest omaenda saabaste külge, nii et ainult mühatasin, et arvan, et olen okei küll. Vaatamata minu inglise keelsele vastusele ei taibanud tüüp ikka veel, et tema keelest ei saa ma midagi aru, kuni lõpuks küsis, kas olen ikka kindel, et kõik korras. Vastasin jah, tänasin muretsemast, ning suundusin sisse, kus oma marrastused üle lugesin. Püksipõlv on nüüd eriti stiilselt lõhki, mitte et need enne juna üsa ribadeks polnud. Klassi sisenedes olid seesolijad süvenenud asjade kordamisse, kuna meil oli siis test, kuid minu pidevad naerupahvakud mu enda üle ajas neil pead sassi ja nad ei saanudki enam edasi tuupida. Lohutasin siis neid, et selle kümne minutiga nagunii keegi enam palju targemaks ei saa.

Reede õhtul sai üle pika aja jälle naeruteraapias käidud. Nimetan nii itaallaste, leeduka, sakslase ja korealasega õhtupoolikuid. Nagu traditsiooniks saanud sain ka seekord tavapärase tervituse osaliseks, mis mulle isiklikult alati edastatakse: „Kerda, sina veel elus! Kus sa olnud oled terve aeg?“ Võite isegi välja lugeda sellest kui „sotsiaalne“ ma pidude koha pealt viimasel ajal olnud olen. Seekord oli ühel itaallasel sünnipäev, nii et meil oli palju õhupalle, mille ümber mingi hetk kogu tegevus keerles. Õpetasin juuste elektri abil õhupalle lakke kinnitama, millest sai väga populaarne ajaviide, eriti atraktiivseks osutusid mu oma juuksed, kuna need olid teiste omadest kõige pikemalt kõike elektrilisemad. Samuti suutsime sakslannaga istuda üle poole tunni praktiliselt liikumatult üksteise vastas, mina olin pantomiim. Kuna ülejäänud ei olnud märganud, miks me äkki kangestusime, siis mingi aja pärast üritati igasuguste meetoditega meid „üles äratada“. Loomulikult alustati minust, kuna veidrates asjades olen teadupärast mina ju alati süüdi. Seega sain käsivarrele ohtralt tatoveeringuid, pidin nuusutama tšillipipart ning üle elama kõditamised. Ei olnudki nii hull, suudan pool tundi liikumatult paigal püsida küll. Seekord ei varastatud isegi ratast ära, viimane kord samas ühikas aega veetes see igatahes juhtus.

Laupäeval oli jällegi üks neist imeilusatest päikeselistest päevadest. Istusime autosse ja sõitsime linnast välja lõunarannikule klinte vaatama. Ühe koha peal nägi see välja täpselt nagu mingi muu maa koht, ainult mitte Taani. Pean ilmselt silmas, et koht nägi välja nagu üks neist kümnetest Kreeta randadest, kus eelmisel aastal peatusin. Tuli kodune tunne peale kohe. Tegin ka paar pilti, aga neid ma nüüd näha ei saa. Fotokas lakkas lihtsalt töötamast. Olen selle aparaadiga kõik võimalikud ja võimatud kohad läbi käinud, see on korra ära varastatud ja siis jälle tagasi saadud, kuid nüüd äkki see lihtsalt enam ei käivitu. Nii see käiski. Ja just enne suurt reisi. Eriliselt hea ajastus….

Eelmise nädalavahetuse suusatamisest sai paar pilti üles laaditud, eks ikka picassasse.

Üks õhtu vaatasime ühe kursaõe juures Kambodža teemalist filmi. Oli üsna Hollywoodi hõnguline suurejoonelise muusikamaterjaliga sõjafilm. Umbes nagu meile näidatakse filme küüditamistest ja asjadest. Päris huvitav oli, ainuke asi oligi, et liiga hollywoodilik.

Mis seal ikka, eks näis, mis edasi saab. Elame ja näeme.
Kalli kõigile!

Suusaäss ja mulapada

Kuidas kõlaks haige taguotsaga suusaäss, uperkuuti mägede vallutaja või värske suusaprintsess? Tunnen ennast igast neist natuke juba puudutatuna. Lõpuks veeti ka talvepealinna sugemetega mittelaudur mäele, sedapuhku hoopiski Rootsi.
Otsus tehti vähem kui kaheksa tundi enne väljasõitu. Larsi vend pidi järgmisel päeval väikese pojaga Rootsi suusatama minema ja siis kui ta seda ütles, jäi mõttesse ning järgmisena öeldi, et me läheme ka. Mina olin jahmunud ja küsisin, kas ta tõsiselt räägib. Rääkis küll.
Hommikul vara heliseski uksekell, Golf oli ukse ees ja pärast kaartide välja printimist asusimegi neljakesi teele. Kaks jõmmi, pisike punapäine tedretähniline poisike ja mina. Sõit võttis aega tubli kolm tundi mööda kiirteid. Ilmaga vedas nii palju, et minnes ja tulles sadas vihma ja muud kahtlast sodi, kuid kohapeal oli isegi natuke päris lund maas ja peale metsiku udu, mis ümbruse täielikult endasse mähkis, ei seganud ilmaolud küll kedagi. Võib-olla tänu udule julgesingi nii mõnestki kohast alla tulla, kuna nähtavus oli vaid loetud paarkümmend meetrit, mis tähendas, et nõlvade alumist või ülemist otsa polnud näha. Kõik lõppes justkui lõpmatuses.
Saingi siis lõpuks oma suusajopet õigel eesmärgil kasutada ja selleks otstarbeks siia nii taskus tühjalt tilbendava lulla otsa mäepileti kinnitada. Hiigelsuurte saabastega liikumine oli omamoodi kunst, nii et kõik see rahvamurd seal kõndis nagu vigased pingviinid. Mäesuusad olid kaalult palju raksemad kui arvanud olin. Isegi kui suusad juba jala otsas, ei uskunud, et olengi päriselt mäe peal. Teadsin, et üks päev see juhtub nii kui nii, aga nüüd oligi käes. Esialgu viidi mind ülevaatuseks lastenõlvale, et näha, kas ma püsti ka ikka püsin. Pärast seda otsustas Lars, et edaspidi proovib mind lihtsalt ära tappa, kuna tema arvates oli mul suusasoont sees küll. Suundusime suuremate nõlvade poole, mis kihas inimestest, kellest kujunes mu suurim hirm, kuna tuli ju nende siblivate kogude vahel laveerida. Õudselt raske on mäesuuskadega horisontaalsel maal edasi liikuda. Jalgu on ju võimatu sirgu ajada. Vaatasin enda ümber ja nägin üllatuseks, kui meeletult palju rahvast seal oli ja kui uskumatult värviline. Selles mõttes, et vaevalt kõndima hakanud pisikesed mutukad, kellede jaoks olid välja mõeldud spetsiaalsed rakmed nende väikeste tegelaste ellujäämiseks nagu mina mõtlesin. Lihtsalt uskumatu, kui pisikesed need lapsed seal olid, kõigil suusad all, kiiver peas ja nii hakkamist täis, et iga kord, kui hirm peale tuli, vaatasid, kuidas mõni pisike põnn, ise nii kerge, et lund justkui ei puudutanudki, sust mööda tuhises, siis ikka julguse kokku võtsid ja isegi pärast kukkumisi end kiiresti püsti ajasid ja jälle lendama hakkasid. Teine äärmus olid vanaprouad…imelik, et ei märganud vanahärrasid…. Ja nad kõik ukerdasid vähem või rohkem julgelt neil hirmsatel nõlvadel, mida nähes mul südame alt külmaks võttis, kas tõesti pean neist alla minema koos nende asjadega jalgade otsas, mis alati mu sõnagi veel ei kuula. Aga nagu juba öeldud, siis oli kokkulepe, et Lars üritab mind siiski ära tappa. Nii siis saigi kohe esimestel kordadel üsna hirmsatest kohtadest esimese ropsuga alla tuldud ja loomulikult korduvalt pikali lennatud, mis mind aga eriti ei häirinudki, valus see ju polnud, alles nüüd saan sinikad üle lugeda ja potile istudes tõdeda, jah, olin mäel algaja. Paari tunni pärast nõustusin minema kõige kõrgema raja otsa, sinna jõudes küsisin endalt aga korduvalt, mis hea pärast ma küll sellega nõus olin. Ilmselt üles viivad liftid on liiga atraktiivsed. Kuna aga muud võimalust alla saamiseks polnud, siis tuli ikkagi omal jalal seda teha. Korra õnnestus nii korralikult ja nii suure hoo pealt jalge alune kaotada, et lendasin uperpallitades suusagi jalast ja libisesin sellest inertsist väga kaugele. Lars, kes mind alati kuskil järgi ootas ja silma peal hoidis, oli seekord ka ise kuskil korra kummuli käinud ning tuli mu suusaga mulle jahmunud näoga järgi ja uuris, kas veel elus olen, olevat üsna hirmuäratav kukkumine olnud, sest ta nägi seda pealt. Mina naersin ja üritasin pika pusimise peale suuski jälle jalga saada, kuna poole mäe peal seda teha on üsna ebameeldiv, kui riistapuud koos sinuga või sinuta minema libiseda tahavad. Ainult kahest kohast polnud ma lõpuni nõus alla laskma, lõpus oli ka lumi nii valli aetud, et ka kogenud laskujatel oli probleeme tasakaalu hoidmisega. Terve päeva jooksul nägin vaid ühte, kes poole mäe pealt puraaniga minema toimetati, hiljem nägin seda vaest tüüpi suusakeppide najal keskusest minema komberdamas, näost võis välja lugeda ilmselget valu.
Naersin korduvalt, et kõige ohtlikum osa mägedel suusatamise juures on liftidega üles saamine, kuna teatud kohtades olid sageli otseses mõttes inimeste hunnikud ees, kes pinkidelt polnud korralikult maha saanud ja vahetult pärast jalgade maa puudutust pikali lennanud ning järgmised nende otsa. Naersin alati neid hunnikuid ja ootasin, millal see endaga juhtub. Seda aga ei juhtunudki, ainult päris alguses juhtus koomiline situatsioon, kui pidin väravat läbima, aga tegin seda liiga aeglaselt, mille tulemus oli, et üks jalg oli ühel pool väravapulka ja teine teisel pool. Ega midagi teha ei olnud, pidin lihtsalt ootama, millal see jälle automaatselt avaneb, mis käib seal üsna kiiresti. Ja korra olin poolenisti süüdlane vähemalt ühe inimese kukkumises liftilt maabumisel. Olime kolmekesi pingil ning üles jõudes jäi meiega olnud proua kuidagi kohmitsema ning kukkus. Kui mina taha vaatasin, nägin teda pikali, järgmisel hetkel tundsin midagi oma suuskadel, mis olid Larsi suusad, kes oli samuti taha vaatamas, mille peale ta ise samuti tädikese kõrvale prantsatas. Mina jäin aga püsti ja nägin vaeva naeru tagasi hoidmisega, kuna ei teadnud veel, kas kumbki neist ka haiget sai, kuid nende mõlema näod ja situatsioon, kuidas nad seal maas rabelesid ja üks teist viisakalt püsti aitasid, oli lihtsalt nii väga koomiline. Haiget keegi ei saanud, nii et sain tagantjärele ära naerda.
Üsna pea tundsin ennast juba kõigi nende erinevate üles vinnavate aparaatide ja enda all olevate libisevate elementidega üsna sina peal ja ikka veel ei uskunud, et päriselt olengi nüüd seda teinud ja läheb aina paremaks. Fotokat muidugi ei julgenud ikka veel taskusse panna, kuna lumeolud olid õhtu lähenedes halvenenud, mis siiski tegi kukkumised sagedamaks. Korduvalt pidin mainima, et see on palju keerulisem ja ohtlikum kui langevarjuga hüppamine, kui vaatamata sellele olengi nüüd mäesuusataja valmis ja täiesti elus ja terve selle juures. Olime suuskadel tervelt kuus tundi, nii et lõpuks olin justkui keedetud makaron. Tagasiteel Kopenhaageni koju ei suvatsenud isegi magama keerata nagu hommikul tulles, kuna teeolud olid üsna kehvad ja otsustasin roolis olevat Larsi aidata väsimusest kergemini eemal püsida, kuna teised magasid. Hea kui pikematel sõitudel roolis olles kellegagi muliseda on, seda tean juba ise, mis ka ajendas vaatamata suurele väsimusele ärkvel olema.
Nii sündiski uus mägede hirm, suusaäss Kerda.
Nädal ise on läinud kooli tähe all. Juba on olnud esimene vaheesitlus uuritavatele teemadele. Koostasime powerpointi, mille sain lõpuks ise ära dekoreerida, nii et asi kukkus väga kenasti välja nii sisu kui visuaali poolest ja pealegi oli see minu rahvusvärvides pärast seda kui olin kogemata ühte tausta näinud ja maininud, et need ju minu lipuvärvid, mispeale pandigi slaididele vastav taust. Minu grupis on kaks taanlannat ja üks bangladeshi noormees, kes nagu tõestades taoliste rahvuste esindajate nägemust minu jaoks, võib lihtsalt lõputult seletada ja seletada ja seletada. Oleks, et lihtsalt palju rääkida, aga ei, ta oleks justkui päriselu subtiiter. See tähendab, et kui midagi teed, siis käib sellele tegevusele kirjeldus juurde, nad justkui arvaks, et nii nad näitavad, kui meeletult targad nad on kommenteerides ka kõige lihtsamaid tegemisi. Märkasin, et kui ta arvuti taga midagi teeb, siis tal ka suu käib ja ta mõtleb kõva häälega. Küll see rahvas on ikka hämmastav. Pilusilmad nende alla ei käi, nemad on juba omaette rühm, neil on omapärane aktsent, millest on lihtne aru saada ja mille järgi võib juba sirmi tagant saada aru, millise kujuga silmad tal on. Aga jah, see pisike bangladeshi tüüp on ikka mulapada, millest on tema tugeva aktsendi tõttu ka üliraske aru saada. Taani tüdrukud on väga toredad. Kolmapäeva õhtul oli ka ühine koosistumine kõigi Kambodžasse minejatega. Jõudsin sinna pärast taani keele tundi. Nende inimestega võib kolmeks nädalaks pärapõrgusse minna küll. Samuti pidin lõpuks ikkagi minema arutama oma viisa asja, kuna interneti teel seda teha ei õnnestunudki. Saadeti siis mu pass otse Londonisse Kambodža suursaatkonda ja peaks lähiajal selle templitega varustatult jälle tagasi saama. Vähemalt on kindel, et saab asja korda ja lubatakse riiki siseneda. Jeah, juba vähem kui kuu aja pärast olen teisel pool maakera.

Unine antisotsiaalsus

Vaatlen unise pilguga igasuguse nahavärviga päkapikke. Muigan. Olen täna eriliselt antisotsiaalne, selleks piirdungi vaid vaatlusandmetega.

Üle pika aja sai jälle päriselt koolis käidud. Et ikka loengud ja asjad. Harjumatult varajane tõusmine tingis kujutletava padja mu pähe terveks päevaks (isegi sokk oli tagurpidi jalas- suur varvas väikese varba augus). Põnev oli jälgida erinevate kultuuride esindajaid, keda nüüdses kursuses saab mitme käe sõrmedel üles lugeda, vahest tuleb varbadki appi võtta. Need pisikesed tõmmud šokolaadipoisid näivad kohati abitud, süütukesed ja siirad välja. Nende liigutustes kajab graatsilisus, siirast häbelikkust, mitte nagu põhjamaistel karudel. Hoidsin mitmel korral naeru tagasi jälgides loengusse hilinejaid, kes muutusid ääretult kohmakaks, kui nad oleks valged, siis punastaksid kõige lõõmavamal moel kuklani välja. Kuhu siis lõunamaine temperament on jäänud? Ilmselt unustasid selle Aafrikasse, Aasiasse ja kuhu kõik veel. Kõike ei mahu ju pikal reisil kohvrisse pakkida.

Loengud olid hoogsad ja kohati koomilised. Näiteks üks lektor nimetas oma graafikuid seksikateks. Sellel kursust vedaval õppejõudude pandel on toredad juhtmõtted. Näiteks: improviseeri, improviseeri ja improviseeri! Ole avatud muutustele ja uutele ideedele! Tunnen oma naisest puudust, aga just sellepärast ma oma tööd armastangi! Ära ürita tark olla vaid ürita õppida!

Peaaegu ainuke vestlus nägi välja selline:
* „ Tere, mina olen…… (sugri mugri, mul pole enam aimugi, mis selle noormehe nimi oli) ja tulen….. (Aafrikast, kui lihtsamini öelda).“
’ „ Kerda, olen pärit Eestist.“
* „Aaa, mina mõtlesin, et Venemaalt!“
’ „….? Päris lähedal, aga kaugeltki mitte!“
* „Aga sa lähed ju Kambodžasse, ma Taisse.“
Ja läinud ta oligi. Nojah siis…

Pausi ajal lippasin raamatukokku, kus on kohviaparaat, kust saab joodavat kuuma kakaod odava raha eest. Olin juba hommikul sealt sooja joogi järel käinud. Libistasin mündid sisse ja jäin topsi alla potsatamist ootama, kuid see kiilus hoopiski kinni. Pool põiki. Üritasin seda kätte saada, aga masin hakkas kuuma soga välja ajama, mistõttu näpud eemale pidin võtma. Kakao jooksiski kõik aparaati endasse tagasi. Mõtlesin siis, et olen tore ja lähen ütlen mõnele asjapulgale, et asi kiilus kinni. Selle mõtte peale tegi masin ploks ja sülitas tühja topsi välja. Ei no aitäh siis! Ma ei kurvastanudki muu üle, kui et polnud tervet rahakotti kaasa võtnud, nii et polnud võimalik uut jooki muretseda ja vaheaeg oli liiga lühike tagasi tulekuks. Liiga naljakas oli joogimeisterdise käitumine ebaõnnestunud topsiku eemaldamisel.

Magasin ilmselt ebaharilikult kuidagi. Igatahes oli hommikuks õlg ära magatud. Pärast kooli kangutati see jälle paika. Ega mina mingi tähetark ole, et läbi une maailma näeksin ja teaksin, kuidas ma magan. Üritasime õhupallidest loomakesi teha. Nii põhimõtteliselt unise päeva jätkuks ja minu hetkeks kodus oleku täiteks.

Väntasin jälle hoolega allapoole kallakut (ei saa öelda allamäge, kui siin ei ole mägesid, isegi küngastest võib unistada). Ratas ei tahtnud sugugi liikuda. Mõtlesin siis kui lihtne oleks ots ringi pöörata ja kallakust üles sõites pole üldse vändata vajagi. Suunda muutes väänasin mehiselt lenksu, et külgtuules minema ei lendaks. Jah, väga tuuline oli täna jälle.

Eile pidin imestusest pikali kukkuma, kui nägin aknast näpuotsaga lund sadamas. Nii oligi. Ilm oli üldse kena, päike näitas ennast kiuslike pilvede vahelt üsna sageli. Käisin jalutamaski ja nägin albiino parti. Samuti leidsin mänguväljaku, kus sai trossi mööda künkast alla lasta, millega siis ka järgmised kümme minutit üksi väljaku peal tegelesingi. Vahest on ju ikkagi vaja maa ja taeva vahel kõlkumise isu täis saada.

Eelmisel nädala reisi pärast jäi kaks taani keele tundi vahele, tänu millele olin täna rohkem lauajalg kui adekvaatne vastaja. Inimesed olid üleüldse kuidagi uimased. Imestasid, mis siis minu põhjendus on, et ma nägu ei näidanud tervelt kahel korral, mil neil kloun puudu oli. Enne tunni algust oli ratta parkimisega probleeme olnud, kõik kohad olid kinni juba. Pitsitasin siis ühe auto ja jalgrataste vahele. Pärast järgi tulles avastasin selle hoopiski paar meetrit eemalt keerdtrepilt. Suur ratas, ega selle vinnamine lihtne töö ei ole, selleks olingi tänulik, et ei oldud peale paari astme kõrgemale tiritud. Siiski koomiline vaatepilt.