Heia!
Olen osaliselt tagasi. Sain vähemalt pildid üles koos seletustega: http://picasaweb.google.com/kerdaa/Kambpdza
Ilmselt niipea siia kirjutada ei ole aega, siis ikkagi klikage ja vaadake pilte.
Päikest!
Thursday, April 2, 2009
Friday, March 6, 2009
Tsivilisatsioonis
Viimased tunnid tsivilisatsioonis.....arvatavasti. Varahommikul istume loodetavasti konditsioneeridega bussi ja loksume seal arvatavasti ligi 9 tundi nagu lubati.
Tana oli vaga raske paev koos keeruliste seletustega inimestele, kes keelest eriti eru ei saa. Oosel ei saanud eriti magada, kuna mingi asi kolksus vahet pidamata ja oli upriski arritav. Ilmselt midagi konditsioneeriga. Lopuks ajud suitsesid ja suurim soov oli koolist minema saada. Koolitee ise votab tavaliselt ca 40 min labi reegliteta liiklusragastiku, kus tegelikult on koik vajalikud reeglid olemas ning koik toimub suureparaselt. Oleme oppinud ka koige suuremaid ristmikke autode, rataste ja mille koigega veel uhiselt uletama ja polegi mingit probleemi. Suunatuld asendab signaal ning mida suurem sa oled, seda kovemini sa plaristad ning koik tombavad sust eemale juba kaugelt kuuldes. Sul kas pole autot voi sul hiiglaslik Toyota voi Lexuse maastur. Vaikesi autosid on vahemuses.
Hommikul saime osa naistepaevast, mille puhul siin pidustusi tehti ning ulikoolis oli aktus, millest kujunes omamoodi elamus. Kuulasime paris pikalt kamodsakeelseid konesid, meie oma 'pealik' utles, et naised on koige vaartuslikumad loodusvarad Taanis ning koik, kaasaarvatud meesterahvad, said kingituseks lahmaga siidikangast. Minu oma tugev lillakasroosa. Asi ise oli paras tohuvapohu helisevate mobiilite, kangaste jagamise segadusega ning lopuks katkenud vooluga. Parast pakuti hamburgereid, mis oli vaga kummaline, justkui mcdonaldsi omad.
Eile leidsin soogi seest kana sudame ja lopuks selle vaesekese pea, nii et ei olnud just eriti isu seda kanaputru edasi suua. Uldiselt on siin onneks head toidud ja soogikohad vahemalt naivad vaga puhtad. Muidugi neis nn turisti tanavates.
Samuti sai tudrukutega ohtul kohalik massaas ara proovitud, kuid oodatud loogastava aasia massaasi asemele saime kohutae naerda, kuna massoorideks olid noored neiud, kahekumne ringis, nagu teada saime, kuid usna puberteediloomulised. Uurisid loomulikult peikasid, laulsid, korraldasid vabale tudrukule pimekohtingut korvaltoas oleva austraallasest meesterahvaga, keda me kunagi ei nainud ning samal ajal maseerisid meid paris tugevasti. Nii et paris hea elamus.
Kohutavalt palav on siin, Koige kuumem aastaaeg neil siin, nii et isegi kohalikud agavad. Ei tea kull tapselt oelda, aga arvatavasti ca 35C, paikese kaes voib muna praadida. Uldiselt tunnen end siin juba ullatavalt koduselt. Isegi tuktuki (uks takso liikidest, kus mootorratta taga on karu moodi pehmete istmetega asjandus, kus neli inimest kenasti istuma mahub) mehed ei paku enam pinget oma pealetukkivusega. Vahepeal ajasid kull vihale, ei saa ju isegi tanavat uletada ilma nende kisata, kas soovin monda kasutada.
Njah, ylltasasin kohalikku arvutituba meeletu hulga printimistellimusega, nii et nyyd nad lopetavad klammerdamist ning ongi aeg minema hakata.
Dadaa
Tana oli vaga raske paev koos keeruliste seletustega inimestele, kes keelest eriti eru ei saa. Oosel ei saanud eriti magada, kuna mingi asi kolksus vahet pidamata ja oli upriski arritav. Ilmselt midagi konditsioneeriga. Lopuks ajud suitsesid ja suurim soov oli koolist minema saada. Koolitee ise votab tavaliselt ca 40 min labi reegliteta liiklusragastiku, kus tegelikult on koik vajalikud reeglid olemas ning koik toimub suureparaselt. Oleme oppinud ka koige suuremaid ristmikke autode, rataste ja mille koigega veel uhiselt uletama ja polegi mingit probleemi. Suunatuld asendab signaal ning mida suurem sa oled, seda kovemini sa plaristad ning koik tombavad sust eemale juba kaugelt kuuldes. Sul kas pole autot voi sul hiiglaslik Toyota voi Lexuse maastur. Vaikesi autosid on vahemuses.
Hommikul saime osa naistepaevast, mille puhul siin pidustusi tehti ning ulikoolis oli aktus, millest kujunes omamoodi elamus. Kuulasime paris pikalt kamodsakeelseid konesid, meie oma 'pealik' utles, et naised on koige vaartuslikumad loodusvarad Taanis ning koik, kaasaarvatud meesterahvad, said kingituseks lahmaga siidikangast. Minu oma tugev lillakasroosa. Asi ise oli paras tohuvapohu helisevate mobiilite, kangaste jagamise segadusega ning lopuks katkenud vooluga. Parast pakuti hamburgereid, mis oli vaga kummaline, justkui mcdonaldsi omad.
Eile leidsin soogi seest kana sudame ja lopuks selle vaesekese pea, nii et ei olnud just eriti isu seda kanaputru edasi suua. Uldiselt on siin onneks head toidud ja soogikohad vahemalt naivad vaga puhtad. Muidugi neis nn turisti tanavates.
Samuti sai tudrukutega ohtul kohalik massaas ara proovitud, kuid oodatud loogastava aasia massaasi asemele saime kohutae naerda, kuna massoorideks olid noored neiud, kahekumne ringis, nagu teada saime, kuid usna puberteediloomulised. Uurisid loomulikult peikasid, laulsid, korraldasid vabale tudrukule pimekohtingut korvaltoas oleva austraallasest meesterahvaga, keda me kunagi ei nainud ning samal ajal maseerisid meid paris tugevasti. Nii et paris hea elamus.
Kohutavalt palav on siin, Koige kuumem aastaaeg neil siin, nii et isegi kohalikud agavad. Ei tea kull tapselt oelda, aga arvatavasti ca 35C, paikese kaes voib muna praadida. Uldiselt tunnen end siin juba ullatavalt koduselt. Isegi tuktuki (uks takso liikidest, kus mootorratta taga on karu moodi pehmete istmetega asjandus, kus neli inimest kenasti istuma mahub) mehed ei paku enam pinget oma pealetukkivusega. Vahepeal ajasid kull vihale, ei saa ju isegi tanavat uletada ilma nende kisata, kas soovin monda kasutada.
Njah, ylltasasin kohalikku arvutituba meeletu hulga printimistellimusega, nii et nyyd nad lopetavad klammerdamist ning ongi aeg minema hakata.
Dadaa
Wednesday, March 4, 2009
Kambodza-esimesed paevad
Hahaa, sisse logisin end hierogluufide alt. Ja are imestage, et siin pole tapitahti.
Olen vaheke juba sisse elanud. Kahekumnetunnine lennureis, millest ainuuksi uks lend moodus tervelt kumme tundi jarjest lennukis, sai edukalt ule elatud. Kambodza toll on nagu vanadel aegadel, mil pidid sada dokumenti naitama ja oma pagasiga vahest imesid tegema. Jarjekorrad ei loppenud nii pea. Tehti ka pilt sust kohe koha peal. Tai lennujaam oli tohutu ning seal anti sulle nagu vangile number katte kui detektorist labi astusid. Soomes ei huvitanud sa uldse kedagi. Kontrollis oeldi mu passi nahes mulle oma emakeelne palun, kuid olin nii jahmunud, et vastasin automaatselt inglise keeles. Palju sa ikka kohtad inimesi, kes teavad kuidas eesti keelt raakida. Kuigi jh, kohtasin siin Kambodzas tootavat hollandlasest oppejoudu, kes teadis eesti keeles terviseks oelda, mis peale tekkis ule restorani elev kihin seksi ule.
Esimesel ohtul oleksin tahtnud otsa ringi keerata ja kohe tagasi lennata. Motlesin, et ei taha kull siin tolmuses ja prugi tais saunas kauem olla. Hommikul valja puhates oli asi juba palju parem, nuud tunnen end juba usna hasti, kuigi meeletult palab\v on ikkagi. Inimesed tanavatel on usna pealetukkivad koigega, mida muua soovivad, Nende jaoks oleme justkui ringi kondivad dollarid. See on vaheke tuutu, aga harjub ara. Kaisime kirbuturul ja paadiekskursioonil joe peal. Tana kohtusime siinsete uliopilastega, kes kull koike ei moista, mis raagime, aga piisavalt, et vestelda. Tursikatest soogikohad naivad usna puhtad ja talutavad, nii et sellega probleemi pole ning hotellitoas on konditsioneer, mis teeb toa monusaks isegi vaatamata sellele, et akna taga on muur, mitte vaade.
Eks kirjutada on palju, kuid lopetan siin. Olen elus ja terve, nii et ehk polegi hetkel rohkem vaja.
Paikest!
Olen vaheke juba sisse elanud. Kahekumnetunnine lennureis, millest ainuuksi uks lend moodus tervelt kumme tundi jarjest lennukis, sai edukalt ule elatud. Kambodza toll on nagu vanadel aegadel, mil pidid sada dokumenti naitama ja oma pagasiga vahest imesid tegema. Jarjekorrad ei loppenud nii pea. Tehti ka pilt sust kohe koha peal. Tai lennujaam oli tohutu ning seal anti sulle nagu vangile number katte kui detektorist labi astusid. Soomes ei huvitanud sa uldse kedagi. Kontrollis oeldi mu passi nahes mulle oma emakeelne palun, kuid olin nii jahmunud, et vastasin automaatselt inglise keeles. Palju sa ikka kohtad inimesi, kes teavad kuidas eesti keelt raakida. Kuigi jh, kohtasin siin Kambodzas tootavat hollandlasest oppejoudu, kes teadis eesti keeles terviseks oelda, mis peale tekkis ule restorani elev kihin seksi ule.
Esimesel ohtul oleksin tahtnud otsa ringi keerata ja kohe tagasi lennata. Motlesin, et ei taha kull siin tolmuses ja prugi tais saunas kauem olla. Hommikul valja puhates oli asi juba palju parem, nuud tunnen end juba usna hasti, kuigi meeletult palab\v on ikkagi. Inimesed tanavatel on usna pealetukkivad koigega, mida muua soovivad, Nende jaoks oleme justkui ringi kondivad dollarid. See on vaheke tuutu, aga harjub ara. Kaisime kirbuturul ja paadiekskursioonil joe peal. Tana kohtusime siinsete uliopilastega, kes kull koike ei moista, mis raagime, aga piisavalt, et vestelda. Tursikatest soogikohad naivad usna puhtad ja talutavad, nii et sellega probleemi pole ning hotellitoas on konditsioneer, mis teeb toa monusaks isegi vaatamata sellele, et akna taga on muur, mitte vaade.
Eks kirjutada on palju, kuid lopetan siin. Olen elus ja terve, nii et ehk polegi hetkel rohkem vaja.
Paikest!
Sunday, March 1, 2009
Dadaa mõneks ajaks!
Järgmised kolm nädalat ärge lootke minust eriti midagi kuulda. Pärast aga ilmselt valmib pikem reisikiri.
Jõudsin just pakkimisega ühele poole. Eks tuleb jälle paar nädalat vaid oma seljakoti sisuga elada. Koguaeg küsimus, kas äkki üritan liiga palju asju kaasa võtta, aga alati lohutan sellega, et on ju ikkagi üle kolme nädala, nii et üks seljakotitäis on vabandatav. Nojah, Kambodžas on ju väga soe, nii et kõik asjad iseenesest päris pisikesed. Positiivne on see, et esimesed malaariatabletid, mis enne minekut ette nähtud, pole mingeid kõrvalmõjusid tekitanud, nii et ehk polegi nii hull. Muretsesin komme ja šokolaadi ,mis alati peab reisivarustusse kuuluma, pealegi ei olevat tollel maal šokolaad eriti tavaline kaup. Eks näeb, kui tõsi see jutt on.
Ümberringi inimesed närvitsevad palju rohkem kui mina ise. Lars ei saa üldse rahulikult paigal püsitud ja eile sõpradega väljas käies olid needki üsna elevil ja lugesid sõnu peale. Endale hakkab alles nüüd asi kohale jõudma, et lähengi Aasiasse.
Uurimustöö ettevalmistused kohapealseks teadustööks lõpetasime reedel ettekandega, õppejõud olid kõigi gruppide tööga väga rahul ja saime kiita. Loodame nüüd vaid, et ka seal suudame taset hoida. Üks lektorite arvab, et meie kursuse inimesed söövad ja joovad kõige rohkem, mida ta kunagi näinud on. See tähendab, et pidevalt on kõigil võileivad ja lõunakarbid laual, kohvitops kõrval ja vesi läheduses. Kui jälgima hakata, siis on jah see nii.
Neljapäeva kulutasin põhiliselt uue fotoka otsimisele. Väntasin linnas ringi, aga siin on üllatavalt raske mingeid adekvaatseid fotopoode leida. Vihma hakkas kallama ning lõpuks olin läbimärg, aga leidsin ikkagi sobiva aparaadi. Tegin punase tulega parempöörde nagu siin ikka ratturitel kombeks on, kui järgmisel hetkel oma kõrval politseinikut mootorrattal enda kõrval nägin. Näägutas midagi taani keeles, ütlesin, et räägin inglise keeles, näägutas veel natuke taani keeles, ütlesin vabandust, mille peale ta minema sõitis. Ära ehmatas küll, enam ikka ei taha punase tulega isegi parempööret teha, kuigi seal vahet pole.
Vabariigi aastapäeva õhtu sai veedetud Eesti saatkonnas vastuvõtul ja üle pika päriselt ka eesti keelt räägitud näost näkku. Üsna veider on seda teha, kui pole üle kuu aja korralikult silmast silma oma keeles kellegagi suhelnud. Avastasin, et sellistel hetkedel hakkan automaatselt inglise keeles mõtlema ja siis seda peas eesti keelde rääkimiseks ümber tõlkima. Kummaline, sest tavaliselt mõtlen ikkagi emakeeles.
Eile käisime linnast väljas ühes vikingi muuseumis, mis suurt midagi ei olnud põnevat, kuid nalja sai riietega, kuna saime ise maskeraadi teha ja naljakaid vikingite riideid ise selga proovida. Naiste riided olid üsna stiilsed minu meelest, kuid meestele olid ka kleidid ette nähtud, mis oli väheke harjumatu. Kaua me seal ei peatunud, olime hommikul liiga vara ennast üles ajanud, nii et mõlemad liiga unised, et midagi suurt ette võtta.
Õhtul sai itaallastega põrandalaudu kulutatud ja tantsitud ühe ühika saalis, kus isegi elus muusika kohale oli toodud. Muusika oli väga hea, nii et lõpuks pidi lihtsalt lahkuma väsimuse tõttu, mitte, et pidu läbi oleks.
Panin ka mõned pildid üles http://picasaweb.google.com/kerdaa
Kalli kõigile kodustele!
Jõudsin just pakkimisega ühele poole. Eks tuleb jälle paar nädalat vaid oma seljakoti sisuga elada. Koguaeg küsimus, kas äkki üritan liiga palju asju kaasa võtta, aga alati lohutan sellega, et on ju ikkagi üle kolme nädala, nii et üks seljakotitäis on vabandatav. Nojah, Kambodžas on ju väga soe, nii et kõik asjad iseenesest päris pisikesed. Positiivne on see, et esimesed malaariatabletid, mis enne minekut ette nähtud, pole mingeid kõrvalmõjusid tekitanud, nii et ehk polegi nii hull. Muretsesin komme ja šokolaadi ,mis alati peab reisivarustusse kuuluma, pealegi ei olevat tollel maal šokolaad eriti tavaline kaup. Eks näeb, kui tõsi see jutt on.
Ümberringi inimesed närvitsevad palju rohkem kui mina ise. Lars ei saa üldse rahulikult paigal püsitud ja eile sõpradega väljas käies olid needki üsna elevil ja lugesid sõnu peale. Endale hakkab alles nüüd asi kohale jõudma, et lähengi Aasiasse.
Uurimustöö ettevalmistused kohapealseks teadustööks lõpetasime reedel ettekandega, õppejõud olid kõigi gruppide tööga väga rahul ja saime kiita. Loodame nüüd vaid, et ka seal suudame taset hoida. Üks lektorite arvab, et meie kursuse inimesed söövad ja joovad kõige rohkem, mida ta kunagi näinud on. See tähendab, et pidevalt on kõigil võileivad ja lõunakarbid laual, kohvitops kõrval ja vesi läheduses. Kui jälgima hakata, siis on jah see nii.
Neljapäeva kulutasin põhiliselt uue fotoka otsimisele. Väntasin linnas ringi, aga siin on üllatavalt raske mingeid adekvaatseid fotopoode leida. Vihma hakkas kallama ning lõpuks olin läbimärg, aga leidsin ikkagi sobiva aparaadi. Tegin punase tulega parempöörde nagu siin ikka ratturitel kombeks on, kui järgmisel hetkel oma kõrval politseinikut mootorrattal enda kõrval nägin. Näägutas midagi taani keeles, ütlesin, et räägin inglise keeles, näägutas veel natuke taani keeles, ütlesin vabandust, mille peale ta minema sõitis. Ära ehmatas küll, enam ikka ei taha punase tulega isegi parempööret teha, kuigi seal vahet pole.
Vabariigi aastapäeva õhtu sai veedetud Eesti saatkonnas vastuvõtul ja üle pika päriselt ka eesti keelt räägitud näost näkku. Üsna veider on seda teha, kui pole üle kuu aja korralikult silmast silma oma keeles kellegagi suhelnud. Avastasin, et sellistel hetkedel hakkan automaatselt inglise keeles mõtlema ja siis seda peas eesti keelde rääkimiseks ümber tõlkima. Kummaline, sest tavaliselt mõtlen ikkagi emakeeles.
Eile käisime linnast väljas ühes vikingi muuseumis, mis suurt midagi ei olnud põnevat, kuid nalja sai riietega, kuna saime ise maskeraadi teha ja naljakaid vikingite riideid ise selga proovida. Naiste riided olid üsna stiilsed minu meelest, kuid meestele olid ka kleidid ette nähtud, mis oli väheke harjumatu. Kaua me seal ei peatunud, olime hommikul liiga vara ennast üles ajanud, nii et mõlemad liiga unised, et midagi suurt ette võtta.
Õhtul sai itaallastega põrandalaudu kulutatud ja tantsitud ühe ühika saalis, kus isegi elus muusika kohale oli toodud. Muusika oli väga hea, nii et lõpuks pidi lihtsalt lahkuma väsimuse tõttu, mitte, et pidu läbi oleks.
Panin ka mõned pildid üles http://picasaweb.google.com/kerdaa
Kalli kõigile kodustele!
Monday, February 23, 2009
PALJU ÕNNE!
Istun siin Kopenhaagenis ja seletan ikka vahepeal, et mul on täna sünnipäev. Eks ikka Eesti sünnipäev. Vahel järgneb arutelu ajalooküsimuste üle, siis üritan ikka neid okupatsioone ja kõike ära seletada, et miks ikkagi sellel kuupäeval meil sünnipäev on. Ega igal maal „pingviinide“ paraadi ja muid taolisi etteasteid ei korraldata. Oleme patrioodid, olen seda nii mõneski vestluses rohkete võõramaalastega märganud. Armas, võin olla küll patrioot, oodake vaid, kui jälle tagasi olen :)
KÕIKE KAUNIST!
KÕIKE KAUNIST!
Seebikarp
Täna on kevad, eile oli talv. Nii kiiresti siin asjad muutuvadki. Eilne lumetorm ja siinsete olude kohta erakordselt paks lumi on justkui õhku haihtunud, vajunud hetkega unustusehõlma kõigile, kes suverehvidega just hunnikusse ei pannud või muud moodi lumega ennast ei vigastanud.
Ise käisin eile itaallaste, leeduka ja sakslannaga lumememmi ehitamas. Neli tuli neid kokku viie peale. Ütleks, et meil, põhjamaa rahval, on ikka sarnane lumepalli veeretamise traditsioon memmede meisterdamisel, soojema maa inimesed ei tea sellest midagi. Aga hakkama said nad siiski suurepäraselt, kui raske see ikka on lumest midagi kokku käkkida ja ära dekoreerida. Saime hakkama piisavalt atraktiivsete kunstiteostega, et enda ümber uudistajaid koguda ja mõnega isegi vestlust arendada. Lumesõda käis ka loomulikult asja juurde ning pärast varvaste, näppude sulatamine soojas toas kuuma kakaoga.
Õhtul koju jõudes küsis Lars, kas kelgutasime ka. Vastasin, et jah, vähemalt üritasime seda teha ühe panniga, mis ühika eest leidsime, aga see oli liiga väike, vaevalt mahtus tagumik peale ära. Ei saa just kelgutamiseks nimetada. Kuna kamorkas ootas uhke rooliga kelk, siis panime selle autosse ja asusime põhja poole teele, Kuradimäeks kutsutakse seda kohta, kuhu lõpuks jõudsime. Mingi hetk ei tundunud asi üldse päris olevat. Oli tunne nagu kõnniks kuskil müstilises filmis ja vaataks kõike kuskilt eemalt. Lumi tuiskas näkku, tänavavalgustuspostide rida jooksmas sirgelt läbi kummituslike suurte puude, teadsin, et kuskil meie ümber on palju hirvi, sest olime hirvepargis, kus päevasel ajal olen hordide kaupa neid sarvilisi kaunitare näinud. Sammusime läbi vaikse lõbustuspargi, mis läbi udu näis kui mõne vesterni väljasurnud linnake, üksik silt või uks kriiksumas, tuul tuuste sasimas…seekord lund keerutamas. Mitmed ameerikamäed kõrgusid puude vahel. Tegu oli maailma vanima lõbustuspargiga, mis endiselt tegutseb veel. Endiselt on seal kasutusel puitkonstruktsioonid. Üritasin asja ette kujutada suvisel ajal, mil inimesed hordidena nende onnide ja kiirgavate tulede vahel suhkruvatikuhilate ja jäätisetornidega ringi askeldavad, lapsed kilgates ringi jooksmas. Totaalselt teine maailma hetkel nähtud pimedusse ja lumme mattunud üksiku justkui igavikku põlema unustatud tulukesega keset eikellegilinna. Olin hämmingus, ehk isegi lummatud sellest kummituslikust kohast, nii surnud nägi see välja, ootamas elu.
Edasi viis tee läbi tammiku, lumesadu tugevnes iga hetkega. Leidsime künkakese kus sai kelku proovida. Mul oli kaasas ka kilekott pehmendusega, mis osutus palju mugavamaks sõiduriistaks kui plastikkelk oma ülearuste vidinatega. Ümberringi oli laius lõputu vaikus, lõpuks ometi hetk siin maal olles, kui sain tunda hetke, kus ümberringi pole tõesti enam ühtegi ülearust inimhinge. Normaalsed inimesed ju ka ei lähe sellise ilmaga kuskile metsa künkakest otsima kust alla lasta. Suurepärane. Sai ennast lumes ringi veeretada ja teha mis iganes pähe tuli. Tagasi suundumise hetkeks oli märkimisväärne hulk valget vatti taevast alla sadanud ning suverehvidega liikuv minibuss pakkus lisaelamust vaatamata oma alla 40km/h kiirusele. Ise tundsin end ülimalt koduselt ja ei mõelnudki millegi pärast muretseda vaid lihtsalt nautida tuiskavat lund, naerda liikluse üle selliste ilmaoludega, mis kodumail üsnagi tavalised on, kuid siin pole talvevarustus ju kohustuslik, seega päris uhkelt ukerdavad oma masinatega. Neil on siin omamoodi rahvatarkus, mille ise nende jaoks välja mõtlesin: „ Kus näpuotsaga lund näed, seal viska peoga soola peale!“ Seekord oli aga üsna rumal vaadata, kuidas jällegi soolapuisturid ringi sõitsid, aga neist ei olnud sellise koguse lume puhul mingit tolku, sahkasid neil siin ilmselt eriti palju pole, lumi sulab lihtsalt nii kiiresti jälle ära, nagunii, ilma soolatagi. Nii juhtuski, et tänaseks õhtuks oli kõik kadunud, isegi see lumi, mis imekombel juba terve nädala maas oli olnud.
Tegin uhke prae. Ahjukartulid ja marinaadi liha, mille olin paar päeva tagasi marinaadi pannud. Ülihea kukkus välja, raske oli pidama saada, nagu jõulud juba, kus ennast kurguni head paremat täis puugid.
Üritasin teha reisikindlustust, firmas, kus seda tegema läksin, käis asi niit, et valvelauas anti sulle telefonitoru pihku ja siis niimoodi läbi telefoni pididki kõik asjad ära seletama, kaasaarvatud oma ülikeeruline nimi, mille juures lõpuks küsitakse, kas Kübarsepp on su eesnimi. Sain siiski seletustega hakkama, isegi oma siinse kodu tänava nime suutsin nii kenasti ära hääldada, et lõpuks paberit nähes oli see täiesti õigesti kirjutatud.
Samuti otsisin kohta, kus oma fotoaparaati parandada, kuid kuna tegemist on ikkagi seebikarbiga, siis pole sellega siin suurt midagi peale hakata kui katki on. Juba ainuüksi lihtsalt vaatamine, mis sellel viga võib olla, maksab pool uue aparaadi hinnast, nii et kui tahaks veel asja parandada, siis läheks see kallimaks, kui uue seebikarbi soetamine. Nüüd seisangi siis fakti ees, et tuleb uus fotokas ka veel kõigile muudele reisikulutustele lisaks välja käia, kui just mitte minna sinna kaugele maale ilma mingi salvestusvahendita.
Ise käisin eile itaallaste, leeduka ja sakslannaga lumememmi ehitamas. Neli tuli neid kokku viie peale. Ütleks, et meil, põhjamaa rahval, on ikka sarnane lumepalli veeretamise traditsioon memmede meisterdamisel, soojema maa inimesed ei tea sellest midagi. Aga hakkama said nad siiski suurepäraselt, kui raske see ikka on lumest midagi kokku käkkida ja ära dekoreerida. Saime hakkama piisavalt atraktiivsete kunstiteostega, et enda ümber uudistajaid koguda ja mõnega isegi vestlust arendada. Lumesõda käis ka loomulikult asja juurde ning pärast varvaste, näppude sulatamine soojas toas kuuma kakaoga.
Õhtul koju jõudes küsis Lars, kas kelgutasime ka. Vastasin, et jah, vähemalt üritasime seda teha ühe panniga, mis ühika eest leidsime, aga see oli liiga väike, vaevalt mahtus tagumik peale ära. Ei saa just kelgutamiseks nimetada. Kuna kamorkas ootas uhke rooliga kelk, siis panime selle autosse ja asusime põhja poole teele, Kuradimäeks kutsutakse seda kohta, kuhu lõpuks jõudsime. Mingi hetk ei tundunud asi üldse päris olevat. Oli tunne nagu kõnniks kuskil müstilises filmis ja vaataks kõike kuskilt eemalt. Lumi tuiskas näkku, tänavavalgustuspostide rida jooksmas sirgelt läbi kummituslike suurte puude, teadsin, et kuskil meie ümber on palju hirvi, sest olime hirvepargis, kus päevasel ajal olen hordide kaupa neid sarvilisi kaunitare näinud. Sammusime läbi vaikse lõbustuspargi, mis läbi udu näis kui mõne vesterni väljasurnud linnake, üksik silt või uks kriiksumas, tuul tuuste sasimas…seekord lund keerutamas. Mitmed ameerikamäed kõrgusid puude vahel. Tegu oli maailma vanima lõbustuspargiga, mis endiselt tegutseb veel. Endiselt on seal kasutusel puitkonstruktsioonid. Üritasin asja ette kujutada suvisel ajal, mil inimesed hordidena nende onnide ja kiirgavate tulede vahel suhkruvatikuhilate ja jäätisetornidega ringi askeldavad, lapsed kilgates ringi jooksmas. Totaalselt teine maailma hetkel nähtud pimedusse ja lumme mattunud üksiku justkui igavikku põlema unustatud tulukesega keset eikellegilinna. Olin hämmingus, ehk isegi lummatud sellest kummituslikust kohast, nii surnud nägi see välja, ootamas elu.
Edasi viis tee läbi tammiku, lumesadu tugevnes iga hetkega. Leidsime künkakese kus sai kelku proovida. Mul oli kaasas ka kilekott pehmendusega, mis osutus palju mugavamaks sõiduriistaks kui plastikkelk oma ülearuste vidinatega. Ümberringi oli laius lõputu vaikus, lõpuks ometi hetk siin maal olles, kui sain tunda hetke, kus ümberringi pole tõesti enam ühtegi ülearust inimhinge. Normaalsed inimesed ju ka ei lähe sellise ilmaga kuskile metsa künkakest otsima kust alla lasta. Suurepärane. Sai ennast lumes ringi veeretada ja teha mis iganes pähe tuli. Tagasi suundumise hetkeks oli märkimisväärne hulk valget vatti taevast alla sadanud ning suverehvidega liikuv minibuss pakkus lisaelamust vaatamata oma alla 40km/h kiirusele. Ise tundsin end ülimalt koduselt ja ei mõelnudki millegi pärast muretseda vaid lihtsalt nautida tuiskavat lund, naerda liikluse üle selliste ilmaoludega, mis kodumail üsnagi tavalised on, kuid siin pole talvevarustus ju kohustuslik, seega päris uhkelt ukerdavad oma masinatega. Neil on siin omamoodi rahvatarkus, mille ise nende jaoks välja mõtlesin: „ Kus näpuotsaga lund näed, seal viska peoga soola peale!“ Seekord oli aga üsna rumal vaadata, kuidas jällegi soolapuisturid ringi sõitsid, aga neist ei olnud sellise koguse lume puhul mingit tolku, sahkasid neil siin ilmselt eriti palju pole, lumi sulab lihtsalt nii kiiresti jälle ära, nagunii, ilma soolatagi. Nii juhtuski, et tänaseks õhtuks oli kõik kadunud, isegi see lumi, mis imekombel juba terve nädala maas oli olnud.
Tegin uhke prae. Ahjukartulid ja marinaadi liha, mille olin paar päeva tagasi marinaadi pannud. Ülihea kukkus välja, raske oli pidama saada, nagu jõulud juba, kus ennast kurguni head paremat täis puugid.
Üritasin teha reisikindlustust, firmas, kus seda tegema läksin, käis asi niit, et valvelauas anti sulle telefonitoru pihku ja siis niimoodi läbi telefoni pididki kõik asjad ära seletama, kaasaarvatud oma ülikeeruline nimi, mille juures lõpuks küsitakse, kas Kübarsepp on su eesnimi. Sain siiski seletustega hakkama, isegi oma siinse kodu tänava nime suutsin nii kenasti ära hääldada, et lõpuks paberit nähes oli see täiesti õigesti kirjutatud.
Samuti otsisin kohta, kus oma fotoaparaati parandada, kuid kuna tegemist on ikkagi seebikarbiga, siis pole sellega siin suurt midagi peale hakata kui katki on. Juba ainuüksi lihtsalt vaatamine, mis sellel viga võib olla, maksab pool uue aparaadi hinnast, nii et kui tahaks veel asja parandada, siis läheks see kallimaks, kui uue seebikarbi soetamine. Nüüd seisangi siis fakti ees, et tuleb uus fotokas ka veel kõigile muudele reisikulutustele lisaks välja käia, kui just mitte minna sinna kaugele maale ilma mingi salvestusvahendita.
Wednesday, February 18, 2009
Stiilne kukerpall
Mmmm, lagritsajäätis. Nii juhtub, kui elad taanlasega, et hakkad lagritsat loomuliku elu osana võtma. Pärast pikka ajuragistamist on see ikkagi kosutav. Koolipäevad on juba teist nädalat väga pikaks ja intensiivseks veninud. No hea küll, vahest vajuvad ära kui grupikaaslased on samuti juba nii väsinud, et hakkame elulugusid ja muud segast rääkima, mis õppetööga kuidagi ei seostu. Tunne on selline, et tahaks magada, aga und ei ole.
Mis kõige rõõmustavam ja ühtlasi kõige kurvem asja juures, on see, et ilmad on viimastel päevadel imelised olnud ning lumi on päriselt maas olnud juba päris mitu päeva. Lagedatel aladel koguni ligi viis sentimeetrit. Juhuu, minu unistus läks täide vaatamata kohalike noomitustele, et ära sa isegi unista, et Kopenhaagenis päris lumi maha tuleks, ehk siis oleks piisavalt külm, et asi lörtsist etemani jõuaks. Ainuke mure, et kõik need päevad oleme klassiruumis või raamatukogus istunud. Oleme muutunud täielikeks raamatukogu rottideks.
Eelmine nädal peeti loengute vahel väike lumesõda, kui lumi veel päris polnud vaid soojaga käkki sai teha. Ise jäin lahingule hiljaks, nii et enamik kambast olid juba tagasi kõnniteele oma kotte üles korjama jõudnud, et loengusse minna. Mina siis tormasin viimaste sekka, hüppasin, tegin stiilse kukerpalli, kargasin püsti, haarasin lund, tegin kiire käki ja tulistasin. Teel olnute suud vajusid lahti ja kuskilt kostus imestav ohhetus: „Kerda!“. No eks see õpitud kukerpall avaldas ikkagi muljet. Mindi värsketena tagasi klassi, kus üksteisele head und sooviti, kardinad ette tõmmati ning lektorit kuulama asuti.
Aeg lendab imekiiresti ja selle nägemiseks pole vaja isegi kella aknast välja visata, et aja lendu näha. vahel kaheteist-tunnised päevad mööduvad koolimullis- grupitööd, arutelud, loengud, esitlused. Lahkud pimedas ja saabud pimedas, kuid väike päike särab isegi pimeduses. Asi ise on üsna põnev, kursakad vahvad, töörühm, kuhu kuulun, mõistlik ning tore ja alati on mõnus lõpuks koju jõuda teadmisega, et ind juba oodatakse.
Tegin esialgu lõpparve keelekursustega, kuna muu kooli kõrvalt pole aega enam sellega tegeleda, kuna nende tundide tõttu venisidki päevad veel pikemaks kui na juba nagunii on. Oli natuke kurb seda teha, klassikaaslastega oli läbisaamine juba väga hea ning nendega oli lausa lust selle keerulise keele kallal pusida. Viimane kord tundi minnes olin nii „andekas“, et enne kohale jõudmist jõudsin järeldusele, et vahepeal võib olla ohtlik olla cool. Ehk siis komistasin omaenda saabaste otsa ning käisin nii korralikult käpuli, et püksid lõhki ja peopesad, põlved marraskil. Lihtsalt nii sama kõndimise pealt. Üks noormees tuli uurima, kas ikka kõik korras. Olin nii segaduses sellest „uhkest“ koperdamisest omaenda saabaste külge, nii et ainult mühatasin, et arvan, et olen okei küll. Vaatamata minu inglise keelsele vastusele ei taibanud tüüp ikka veel, et tema keelest ei saa ma midagi aru, kuni lõpuks küsis, kas olen ikka kindel, et kõik korras. Vastasin jah, tänasin muretsemast, ning suundusin sisse, kus oma marrastused üle lugesin. Püksipõlv on nüüd eriti stiilselt lõhki, mitte et need enne juna üsa ribadeks polnud. Klassi sisenedes olid seesolijad süvenenud asjade kordamisse, kuna meil oli siis test, kuid minu pidevad naerupahvakud mu enda üle ajas neil pead sassi ja nad ei saanudki enam edasi tuupida. Lohutasin siis neid, et selle kümne minutiga nagunii keegi enam palju targemaks ei saa.
Reede õhtul sai üle pika aja jälle naeruteraapias käidud. Nimetan nii itaallaste, leeduka, sakslase ja korealasega õhtupoolikuid. Nagu traditsiooniks saanud sain ka seekord tavapärase tervituse osaliseks, mis mulle isiklikult alati edastatakse: „Kerda, sina veel elus! Kus sa olnud oled terve aeg?“ Võite isegi välja lugeda sellest kui „sotsiaalne“ ma pidude koha pealt viimasel ajal olnud olen. Seekord oli ühel itaallasel sünnipäev, nii et meil oli palju õhupalle, mille ümber mingi hetk kogu tegevus keerles. Õpetasin juuste elektri abil õhupalle lakke kinnitama, millest sai väga populaarne ajaviide, eriti atraktiivseks osutusid mu oma juuksed, kuna need olid teiste omadest kõige pikemalt kõike elektrilisemad. Samuti suutsime sakslannaga istuda üle poole tunni praktiliselt liikumatult üksteise vastas, mina olin pantomiim. Kuna ülejäänud ei olnud märganud, miks me äkki kangestusime, siis mingi aja pärast üritati igasuguste meetoditega meid „üles äratada“. Loomulikult alustati minust, kuna veidrates asjades olen teadupärast mina ju alati süüdi. Seega sain käsivarrele ohtralt tatoveeringuid, pidin nuusutama tšillipipart ning üle elama kõditamised. Ei olnudki nii hull, suudan pool tundi liikumatult paigal püsida küll. Seekord ei varastatud isegi ratast ära, viimane kord samas ühikas aega veetes see igatahes juhtus.
Laupäeval oli jällegi üks neist imeilusatest päikeselistest päevadest. Istusime autosse ja sõitsime linnast välja lõunarannikule klinte vaatama. Ühe koha peal nägi see välja täpselt nagu mingi muu maa koht, ainult mitte Taani. Pean ilmselt silmas, et koht nägi välja nagu üks neist kümnetest Kreeta randadest, kus eelmisel aastal peatusin. Tuli kodune tunne peale kohe. Tegin ka paar pilti, aga neid ma nüüd näha ei saa. Fotokas lakkas lihtsalt töötamast. Olen selle aparaadiga kõik võimalikud ja võimatud kohad läbi käinud, see on korra ära varastatud ja siis jälle tagasi saadud, kuid nüüd äkki see lihtsalt enam ei käivitu. Nii see käiski. Ja just enne suurt reisi. Eriliselt hea ajastus….
Eelmise nädalavahetuse suusatamisest sai paar pilti üles laaditud, eks ikka picassasse.
Üks õhtu vaatasime ühe kursaõe juures Kambodža teemalist filmi. Oli üsna Hollywoodi hõnguline suurejoonelise muusikamaterjaliga sõjafilm. Umbes nagu meile näidatakse filme küüditamistest ja asjadest. Päris huvitav oli, ainuke asi oligi, et liiga hollywoodilik.
Mis seal ikka, eks näis, mis edasi saab. Elame ja näeme.
Kalli kõigile!
Mis kõige rõõmustavam ja ühtlasi kõige kurvem asja juures, on see, et ilmad on viimastel päevadel imelised olnud ning lumi on päriselt maas olnud juba päris mitu päeva. Lagedatel aladel koguni ligi viis sentimeetrit. Juhuu, minu unistus läks täide vaatamata kohalike noomitustele, et ära sa isegi unista, et Kopenhaagenis päris lumi maha tuleks, ehk siis oleks piisavalt külm, et asi lörtsist etemani jõuaks. Ainuke mure, et kõik need päevad oleme klassiruumis või raamatukogus istunud. Oleme muutunud täielikeks raamatukogu rottideks.
Eelmine nädal peeti loengute vahel väike lumesõda, kui lumi veel päris polnud vaid soojaga käkki sai teha. Ise jäin lahingule hiljaks, nii et enamik kambast olid juba tagasi kõnniteele oma kotte üles korjama jõudnud, et loengusse minna. Mina siis tormasin viimaste sekka, hüppasin, tegin stiilse kukerpalli, kargasin püsti, haarasin lund, tegin kiire käki ja tulistasin. Teel olnute suud vajusid lahti ja kuskilt kostus imestav ohhetus: „Kerda!“. No eks see õpitud kukerpall avaldas ikkagi muljet. Mindi värsketena tagasi klassi, kus üksteisele head und sooviti, kardinad ette tõmmati ning lektorit kuulama asuti.
Aeg lendab imekiiresti ja selle nägemiseks pole vaja isegi kella aknast välja visata, et aja lendu näha. vahel kaheteist-tunnised päevad mööduvad koolimullis- grupitööd, arutelud, loengud, esitlused. Lahkud pimedas ja saabud pimedas, kuid väike päike särab isegi pimeduses. Asi ise on üsna põnev, kursakad vahvad, töörühm, kuhu kuulun, mõistlik ning tore ja alati on mõnus lõpuks koju jõuda teadmisega, et ind juba oodatakse.
Tegin esialgu lõpparve keelekursustega, kuna muu kooli kõrvalt pole aega enam sellega tegeleda, kuna nende tundide tõttu venisidki päevad veel pikemaks kui na juba nagunii on. Oli natuke kurb seda teha, klassikaaslastega oli läbisaamine juba väga hea ning nendega oli lausa lust selle keerulise keele kallal pusida. Viimane kord tundi minnes olin nii „andekas“, et enne kohale jõudmist jõudsin järeldusele, et vahepeal võib olla ohtlik olla cool. Ehk siis komistasin omaenda saabaste otsa ning käisin nii korralikult käpuli, et püksid lõhki ja peopesad, põlved marraskil. Lihtsalt nii sama kõndimise pealt. Üks noormees tuli uurima, kas ikka kõik korras. Olin nii segaduses sellest „uhkest“ koperdamisest omaenda saabaste külge, nii et ainult mühatasin, et arvan, et olen okei küll. Vaatamata minu inglise keelsele vastusele ei taibanud tüüp ikka veel, et tema keelest ei saa ma midagi aru, kuni lõpuks küsis, kas olen ikka kindel, et kõik korras. Vastasin jah, tänasin muretsemast, ning suundusin sisse, kus oma marrastused üle lugesin. Püksipõlv on nüüd eriti stiilselt lõhki, mitte et need enne juna üsa ribadeks polnud. Klassi sisenedes olid seesolijad süvenenud asjade kordamisse, kuna meil oli siis test, kuid minu pidevad naerupahvakud mu enda üle ajas neil pead sassi ja nad ei saanudki enam edasi tuupida. Lohutasin siis neid, et selle kümne minutiga nagunii keegi enam palju targemaks ei saa.
Reede õhtul sai üle pika aja jälle naeruteraapias käidud. Nimetan nii itaallaste, leeduka, sakslase ja korealasega õhtupoolikuid. Nagu traditsiooniks saanud sain ka seekord tavapärase tervituse osaliseks, mis mulle isiklikult alati edastatakse: „Kerda, sina veel elus! Kus sa olnud oled terve aeg?“ Võite isegi välja lugeda sellest kui „sotsiaalne“ ma pidude koha pealt viimasel ajal olnud olen. Seekord oli ühel itaallasel sünnipäev, nii et meil oli palju õhupalle, mille ümber mingi hetk kogu tegevus keerles. Õpetasin juuste elektri abil õhupalle lakke kinnitama, millest sai väga populaarne ajaviide, eriti atraktiivseks osutusid mu oma juuksed, kuna need olid teiste omadest kõige pikemalt kõike elektrilisemad. Samuti suutsime sakslannaga istuda üle poole tunni praktiliselt liikumatult üksteise vastas, mina olin pantomiim. Kuna ülejäänud ei olnud märganud, miks me äkki kangestusime, siis mingi aja pärast üritati igasuguste meetoditega meid „üles äratada“. Loomulikult alustati minust, kuna veidrates asjades olen teadupärast mina ju alati süüdi. Seega sain käsivarrele ohtralt tatoveeringuid, pidin nuusutama tšillipipart ning üle elama kõditamised. Ei olnudki nii hull, suudan pool tundi liikumatult paigal püsida küll. Seekord ei varastatud isegi ratast ära, viimane kord samas ühikas aega veetes see igatahes juhtus.
Laupäeval oli jällegi üks neist imeilusatest päikeselistest päevadest. Istusime autosse ja sõitsime linnast välja lõunarannikule klinte vaatama. Ühe koha peal nägi see välja täpselt nagu mingi muu maa koht, ainult mitte Taani. Pean ilmselt silmas, et koht nägi välja nagu üks neist kümnetest Kreeta randadest, kus eelmisel aastal peatusin. Tuli kodune tunne peale kohe. Tegin ka paar pilti, aga neid ma nüüd näha ei saa. Fotokas lakkas lihtsalt töötamast. Olen selle aparaadiga kõik võimalikud ja võimatud kohad läbi käinud, see on korra ära varastatud ja siis jälle tagasi saadud, kuid nüüd äkki see lihtsalt enam ei käivitu. Nii see käiski. Ja just enne suurt reisi. Eriliselt hea ajastus….
Eelmise nädalavahetuse suusatamisest sai paar pilti üles laaditud, eks ikka picassasse.
Üks õhtu vaatasime ühe kursaõe juures Kambodža teemalist filmi. Oli üsna Hollywoodi hõnguline suurejoonelise muusikamaterjaliga sõjafilm. Umbes nagu meile näidatakse filme küüditamistest ja asjadest. Päris huvitav oli, ainuke asi oligi, et liiga hollywoodilik.
Mis seal ikka, eks näis, mis edasi saab. Elame ja näeme.
Kalli kõigile!
Subscribe to:
Posts (Atom)
