Veider

Veider tunne on. Kool läbi, suvi tuleb, koju saab lõpuks. Eesti!!! Samas ikkagi kummaline tunne ka siit lahkuda, mis siis et vaid mõneks ajaks. Taani.... Hirmsasti ootan koju jõudmist.

Juuni pilte üleval siin:
http://picasaweb.google.com/kerdaa/Juuni#

Graafikarotid

Hommik. Kooliuksed lukus. Loogiline ka, ikkagi laupäev. Näen paari kursakat, ühel on isegi võti olemas, pääseme sisse. Tüüpilised maastikuarhitektid. Näen, et nii on vist küll igas riigis, kui ülejäänud ülikool on rahulikku unne suikunud, siis elavad seal teatud graafikarotid, kes makette närivad ja end arvutitesse puurivad.

Päev tagasi hilisõhtul leidsime lõpuks lahenduse ühele oma peavalu küsimusele, nüüd saame hoogsamalt edasi liikuda. Maadleme graafikaga. Plaanid, illustratsioonid, lõiked. Ise tegelen viimastega. Õudselt pikad teised. Tahan näha, kuidas me need lõpuks paberile realiseerime. Samuti venivad päevad sageli pikemaks kui 12h. Nüüd juba asi jookseb, kuna teame, mis teeme, mõni päev lohises lihtsalt tühja, pead tühjad ja ideed otsas. Tähtaeg läheneb, küll tegevust jätkub.

Tegin üks päev seljankat, hirmus isu tuli peale. Oli jälle üks siinsetest pühadest päevadest, mille põhjust keegi ei tea ning mil enamik poodegi suletud, nii et pidi enne kümme korda mõtlema, milline pood potentsiaalselt avatud on. Tuli välja, et peale selle on ka kartulipõud lahti. Kui ennevanasti läksid poodi, siis heal juhul leidsid sealt ainult kartuleid, nüüd pead aga vähemalt kolm poodi läbi kammima, et leida kartuleid. Lõpuks see siiski õnnestus ja sain ka supiga ühele poole. Maitses hästi.

Külmapoiss on siin üsna sagedane külaline. Eriti minu puhul. Endiselt pole veel siinse õhuniiskusega harjunud, mis pidevalt loob illusiooni, et väga soe on olla. Samas on ka siinne lõputu tuulepoiss üliaktiivne, mille tulemusel on kurguvalu ja köha kerge tekkima. Nüüd juba jälle. Lümfid paistes ja körra-körra. Küll peagi üle läheb. Meil üldse nali oma töögrupi tüdrukute kohta. Kolm meid on ja pidevalt mingi viga küljes kellelgi meist või siis kõigil korraga nagu praegu. Oleme haiged tüdrukud.

Paar pilti eelmise nädala kanuutamisest näed siit:
http://picasaweb.google.com/kerdaa/Kanuutamine#

Jääkuningas

Käisime eile poes suuremal ostmisretkel kuna olime teinud külmiku puhastust, ehk siis mõnda aega peaaegu midagi külmikusse mitte juurde ostnud, et midagi minema viskama ei peaks. Pesin isegi riiulid puhtaks enne uue toidu sisse panekut. Lars muretses sügavkülmutatud merivähke ja pani need ahju. Mingi hetke pärast käis väike pauk. Muigasin siis, et vähemalt üks neist sügavalt külmunutest tahab ahjust jalga lasta. Polnudki aga asi mereelukas vaid hoopiski savivormi oli mõra sisse tulnud.
Nädala alguses sai isegi eurovalimas juba ära käidud. Need, kes väljaspool kodumaad resideeruvad, peavad selliseid asju saatkondades või interneti teel varem tegema. Ise olin juba kuupäevad unustanud, kuid üks mu eestlannast kursaõde tuletas meelde, kellega siis õhtul pärast kooli end hääletama seadsime. Tee peal kohtasime veel üht eestlannat, kes meid kinni püüdis, nii et saime kohe järjekorra moodustada, mida senini vähese aktiivsuse tõttu ette polnud tulnud. Siiski polnud põhjust muretsemiseks, kuna sel aastal on võimalik ka interneti teel hääletada, meie otsustasime lihtsalt vanamoodsad olla. Sain ka teada, et Eesti rahvastikuregistris on mu sissekirjutuses kirjaviga, talu nimest on üks s puudu. Lannussaare tähendab vanas eesti keeles soosaart, aga seda lihtsalt enam ei teata, mistõttu ka kirjapilt on valesti läinud.

Täna olin hommikupoolikul eriti uimane. Mingi hetk tuli Lars ja ütles, et nüüd maast lahti, paki kott kokku, võta see ja see asi kaasa ning lähme. Seda muidugi ei öeldud, kuhu me lähme. Eks siis kuulasin sõna, istusime rongi ja mõne aja pärast olime järvede vahel, kus kanuu laenutasime ja pool päeva ringi aerutasime. Muidugi on siin ikka see sama probleem nagu ikka Taanis, et kuskil pole võimalik leida kohta, kus poleks inimesi näha, seega ei saaks väita, et looduses olime, kuid kaunis oli ikkagi, mõnes kohas võis juba peaaegu arvata, et oleme tsivilisatsioonist kaugemal. Ühel laisemal hetke keset järve lebotades otsustas üks luigepere meid uudistama tulla, kuid kuna meil neile midagi anda polnud siis ilmselt pereisa oli see, kes meie poole sisistas ja end ülikuninglikuna näitas, mispeale linnamehest Lars vargsi aeru poole sirutas, et end vajadusel kaitsma hakata, kuna suur lind ikkagi üsna hirmutav näis, eriti veel, kui istud vaid pisikese kanuus ning valge jääkuningas sulle näkku sisistab. Minu vaikse rahustuse peale, et parem oleks vaikselt looma ignoreerida rahunes nii mees kui ka lind maha ning luigepere kaotas meie vastu huvi. Lõpuks tegime vee sõda, nii et teised kanuutajad ja paaditajad jahmunult pealt vaatasid, kas kumbki meist abi ei vaja või kas peretüli või midagi. Meie aga naersime ilmselt nii palju, et ega ei arvatud vajadust appi tulla. Randudes olime läbimärjad ja naljatasime, et küsime rendiraha tagasi, kuna kanuu lekkis. Seda me siiski ei teinud. Koju sõites leotasime nii mõnegi transpordivahendi istmed märjaks. Pärast natuke kuivemasse konditsiooni saamist sõime sushit, üks hiinapärane riisisöök mereandidega. Sinna juurde käib maitseaine, vasapi, mille kohta ma imestan, et see pole uimastite nimekirja kantud. Maitse on päris vastik, aga kui see välja kannata võid vähemalt viieks sekundiks laksu saada, nii et pärast imestad, mis juhtus. Midagi väga tugeva piparmündi taolist, kui oskaks seda tunnet kuidagi kirjeldada. Pärast seda on tunne justkui poleks midagi juhtunud.

Laupäeval külastasime botaanikaaeda ja üritasime leida mingisugust karnevali, kuid peale tehnomuusikast täidetud pargi, kus rahvast murdu aega veetmas, ei leidnud me küll kedagi kostümeeritult. Botaanikaaias oli tore märgata palju tuttavaid lilli ja taimi, ühes kohas märkasin isegi viga nimetahvlil, milles olen päris kindel, sest pole just raske vahet teha bergeenial ja rododendronil.

Reede õhtul külastasime siinset mainekat muuseumi Lousiana, kus olen ka varem käinud tegelikult, kuid seekord avati seal rohelise arhitektuuri väljapanek, mis minu praeguse koolitöö teemaga tugevalt kokku läheb, mistõttu oli seal ka erialane suunitlus mängus.

Pelmeen

Sain kirja. Taani postilt. Sees oli justkui kriminaalfoto ühest kirjast, mille olin nädal tagasi ühele sõbrale saatnud. Naljakas oli see, et nad tegid sellest foto, printisid välja ja saatsid mulle. Kirja sisuks oli, et nad usuvad, et ma ei teinud meelega, et vähem marke peale panin kui kiri tegelikult kaalus. Mõne päeva pärast tuli antud kiri ka ukseaugust tagasi koju. Seekord valesse koju, ma oleksin ikkagi eelistanud, et see jõuaks adressaadini. Mis muud kui üks mark juurde ja jälle teele. Isiku sünnipäev, mis puhuks see mõeldud oli, on muidugi juba ammu möödas.

Üldiselt on nädal möödunud põdemise tähe all. Pärast nädala tagust vihmamatka köhin nagu katkine grammofon ning palavik teeb kuuma ja külma. Tänaseks oli väheke parem, kuigi kaks koolipäeva jäi sellepärast vahele, isegi kui ühel neist üritasin kooli minna, kust kursakad mu aga uuesti koju saatsid kuna ma ei nägevat nii tervislik välja. Paar päeva varem olin ühel nendest külas olnud, et erialakirjandust sirvida ning tuli välja, et ka tema koer ei salli Teletupse.

Ühel õhtul laenutasime paar filmi, et haigeolekut vähekenegi lõbusamaks muuta. Tulemus oli see, et suutsin masinasse pandud DVD sinna nii ära uputada, et Lars pidi selle kättesaamiseks plaadimängija lahti monteerima. Nali selles, et isegi siis oli seda keeruline kätte saada. Tegelikult oli DVD uputamine meie ühistöö, kuna mina panin selle valesti lugejasse, mis oli palju kiirem tagasi masinasse minekus, kui ootasin, ning pärastine meesterahvapärane jõuga asja lahendamine kaotas plaadi täiesti aparaadi õnarustesse. Lõpuks saime selle õnneks ikkagi kätte ning kõik töötas jällegi endiselt.

Täna õhtul otsustasin juba pikemat aega sügavkülmikus vedelenud pelmeenid ära teha. Need olid kunagi kohalikust Moskva poest ostetud ning tavapärasest väheke suuremamõõdulised, mis juba esmapilgul natuke mõtlema panid. Mis seal ikka, panin potti ja jäin ootama. Hiljem aga selgus, et pelmeenid sisaldasid hoopiski kohupiima, mitte oodatud hakkliha tükikest. Jama ka selles, et nagu teada, siis aeg teeb oma töö ning ilmselgelt polnud need käkid just värskemate killast. Ei maitsenud just nii hästi, eriti veel, kui olin oodanud mingisugust soolast rooga. Andsin ka Larsile maitsta, kes esimest korda toidu vastikuse üle hädaldas, mis ei ole talle eriti omane. Kui aga teada sai, et need Vene päritolu, siis enam ei imestanud. Käkerdused lendasid prügikasti teed. Järgnes köögikappide läbiotsimine, et eemaldada kõik sama maa päritolu ohtlikud toiduained, kuna meil on ka varem nendega halbu kogemusi olnud. Nii leidsid oma lõpu ka viimased pelmeenid sügavkülmast. Ega ma ei kurvastanud, naersin vaid, et ta saab läbi minu ikka eriliselt „hea“ mulje Venemaast.

Vihmamatk

Laupäeval oli ette nähtud nn metsik matk loodusesse. Eks ta eesti keeles kõlab natuke metsikult tõesti, tunduvalt rohkem, kui see Taani oludes võimalik. Saime kõik ühes rongijaamas kokku, kust liikusime edasi teadjamate teejuhtimisel, teekonna pikkuseks olevat olnud ca 15 kilomeetrit. Nägin üle pika aja osasid sõpru, kellega polnud vahepeal olnud enam aega kohtuda ning juba ainuüksi see kujundas meeleolu. Vaatamata ähvardavatele pilvedele leiti neist üks auguke, kus päike end läbi pressida üritas ning asuti seljakottide välkudes jaamast ja tsivilisatsioonist kaugemale. Nii kaugele, kui võimalik, aga see on tegelikult üsna võimatu, eriti veel nii lähedal Kopenhaagenile. Õige pea pressisid ennast pilvedest lahti esimesed veepisarad ning nii jätkus terve päev, matk vihmasajus. Osadel olid isegi vihmakeebid olemas. Ise olin õnneks hommikul oma üsnagi veekindla talvejope kasuks otsustanud ning märga eriti ei kartnud.

Tosserdasin ühe sakslannaga viimastena, kuna otsustasime siiski loodust nautida ning pilte teha, samas hoidsime silmad kõrvad lahti, et teed ei kaotaks ja teised silmist ei kaoks. See aga pahandas väga üht neiukest, kes hiljem selgus üks korraldajatest olevat. Ühtäkki tundsime end ärritunud lasteaialastena, keda tõmmatakse ja lükatakse. Lihtsalt mõte selles, et sellises piirkonnas on võimatu ära eksida, suured inimesed, küll ikka saab suu lahti tehtud, helistatud või teed küsitud, aga ei, ikka võime ju ära eksida. Lõpuks jõudsin kahtlema hakata oma inglise keele oskuses, kuna viisakad seletused meie pildiseeriast ja loodusenautlemise püüdlustest läksid ilmselt tummadele kõrvadele, sest meid ei lastudki silmist. Eks me siis leppisime lõpuks olukorraga ja tõdesime, et püüame ikka täiskasvanuks jääda ning ka ebaviisakaks muutunud käitumise peale ise viisakaks jääda.

Leidsin ühel järverannalt „kookospähkli“, mis osutus hoopiski pall olevat. Minu iseloomulikult lippasin kohale ja üritasin leidu jalgpallina kasutada. Katkine mahajäetud pallike oli aga vett täis, mille kõik oma saapasse sain. See mind aga ei heidutanud, sain edukalt jalgpalli mängida järgmised päris mitu kilomeetrit, kui sellega ringi hüppasin ja teepervelt teepervele jooksin, terve aeg ikka mu matkakott seljas ning kaaslased ümber imestamas. Eks teised said vahel paar jalaharjutust teha. tulemus oli see, et hiljem laagripaika jõudes arvas nii mõnigi vist, et olen mingi korraldaja või midagi, kuna vähemalt üks noormees küsis seda minult ning küsimusele, miks ta nii arvab andis vastuseks, aga sa ju jooksid koguaeg ringi ja ma mõtlesin üritasid teisi motiveerida vaatamata ilmale ja väsimusele edasi liikuma. Armas iseenesest.

Lõpuks laagripaika jõudes oli mingi telgitaoline asi püsti pandud, kuid selle alune ujus äsjasadanud veest. Õnneks leidsime tühja metsamajakese, mis ilma tõttu seekord ilmselt tühjaks oli jäetud. Tehti lõke ja üritati läbi vettinud varustust kuidagigi kuivatada ja sooja saada, kuigi pidevalt kallava vihmaga oli see üsna võimatu. Pärast pimenemist otsustasime siiski paari inimesega lähima rongijaama kasuks ning tagasi soojadesse kodudesse pöörduda, et tervist säilitada koolitööde tarbeks. Enamik inimesi jäi küll ööseks, aga ise ei leidnud nii väga eksootilise olevat kolmekümne inimesega nn ellujäämist „metsikus looduses“ harrastada, mis üsna võltsi tunde tekitas, isegi, kui seltskond hea oli, oli inimesi liiga palju, et looduses olekut nautida. Seega lõpetasime matka juba samal õhtul jättes magamiskoti ja ülejäänud soojemad asjad sõpradele, kes otsustasid Taanimaa märga kevadööd kogema jääda hunniku inimeste keskel.

Kolmapäeval sai aga siinne koolipäeva rekord püstitatud. Olime koolimajas töötades tervelt 15 tundi, millest esimene veerand kulus loengutele ja teine vahetähtaja tarbeks raporti valmistamiseks. Kuigi aega oli ka järgmisel päeval, otsustasime asja kohe ära lõpetada, mida ka tegime. Koju jõudsin öösel kaheteistkümneks, lahkunud olin hommikul enne üheksat. Eks see ole siinsetelgi maastikuarhitektidel kombeks, et kui on tähtaeg, siis rabamine tuleb vahetult enne viimasel minutil, kuna muidu on ikka kiirete asjadega aega küll.

Ahja, ja üleeile astusin jälle õue, pea pulki täis, mõtlesin pingsalt keeksiretseptile, mida plaanitsesin õhtul teha. Ukse sulgemise hetkel mõtlesin, et pidin vist midagi tegema, kui järgmisel hetkel meenus tõsiasi, et olin jällegi võtmed tuppa unustanud. Nüüd polnud enam midagi teha, vähemalt oli sel korral telefon kaasas ning päevane aeg, et külm ei hakka, samuti olin nagunii teel poodi, millega sai aega parajaks teha. Jalgratast muidugi kasutada ei saanud, kuna võti on ju ka toavõtmete kimbus, nii et saigi natuke jalutada. Lars oli tööl ja teadsin, et hiljemalt kolme tunni pärast on ta kodus nagunii, nii et võtsin asja rahulikult. Täpselt siis, kui olingi mõelnud, et nüüd olen viimase asja muretsenud, mida retsepti jaoks vaja, helistaski, et on kohe, kohe kodus. Läks õnnelikult seekord. Tegelikult õpetati mulle ka trikki, kuidas siseõue poolset akent lahti muukida, kui võti maha ununeb, aga see mõte mind eriti ei eruta, kuna see moodus pole just eriti vaiksete killast, kuigi korterielanikud on sellega harjunud, kuna Lars ise unustab ka pidevalt võtmeid koju, nii et hiljem siseneb lihtsalt akna kaudu. Loodan, et mul seda vaja ei lähe. Häda nende ise sulguvate ustega….

Keeks tuli hästi välja. Mehed tegid naabri juures mingi koosistumise, meesteka, nii et küpsetasin neile piimatoodete vaba keeksi, kuna naabril on piimaallergia. Pärast panin selle säraküünaldega neile ukse taha ja helistasin uksekella, naaber olevat poolsurnuks ehmunud ja ukse juurest minema hüpanud, kui tuld nägi, pärast tuli aga Lars ja ütles, et naaber olevat väga hõivatud olnud koogiga, kuna kui tihti sa ikka küpsetist saad süüa, kui sul piimaallergia on. Lõpp hea kõik hea.


http://picasaweb.google.com/kerdaa/VihmamatkKoolisLambad#

Tüng

Eile mängisime turiste ja sõitsime ratastega mööda linna ringi ja võtsime paadireisi kanalitele. Kuna oli ikkagi kevadpüha, siis oli selle tarbeks ka üritus olemas. Pool linna kogunes kokku ühte suurde parki, kus oli nii palju inimesi, et ei olnud kohati ruumi ei istuda ega astuda. Vaatasime natuke ringi, kuulasime laule marihuaana eest võitlusest, nentisime nende elu eesmärgiks olevat igaveseks õnnelik ning põgenesime siis üsna pea, kuna rahvamurd meid eriti ei tõmmanud. Väntasime siis linna ranniku poolesesse ossa, kus kauni ilmaga oli kõik ere ja tore. Hiigelsuur jäätis ajas südame läikima kuigi oli tegelikult väga hea. Käisime kuninganna koda silmitsemas ning istusimegi laevukesse, kus uks neiukene giidina puterdas ajalugu Kopenhaageni kohta. Enne koju minekut sai veel hot dog krabatud, mis oli üle ootuste hea, kuna ma polnud seda kunagi sellel maal ostnud veel. Ja oligi õhtu käes. Ikkagi pühad, nii et pidigi ju ilma ja päeva nautima õues.
Täna sain tünga. Otsustasime makarone teha ja juustu oli vaja, nii et pakkusin siis ennast juustutoojaks. Paberile lasin kirja panna juustu sordi, mis hea oli, et ma mingit sodi ei tooks. Saingi nime ja lisaks veel ühe, mis pidavat samuti vajalik juust olema. Läksingi siis poodi. Esimese leidsin kohe üles, teadsin ju ka, milline pakend sellel on. Teisega oli probleeme. Helistasin ja küsisin milline see välja näeb. Olevat pehme ja roosa, soovitas küsida teenindajalt. Noh, eks siis üritasin kõigepealt leida kirjelduse järgi, aga kuna ei leidnud, siis küsisin kõrvalt ühelt naiselt, kes samuti ei teadnud. Edasi leidsin paar teenindajat, kes samuti ei teadnud seda sorti juustu. Läksin siis teise poodi. Ikka ei leidnud ühtegi pehmet ja roosat juustu, kuid seekord ei leidnud ka teenindajat kellelt küsida, seega veetsin päris mitu aega juustuletti silmitsedes, kuni lõpuks alla andsin, et eks siis tuleb ilma selle erilise juustuta. Koju jõudes ütlesin, et ei leidnud seda juustu. Selle peale tuli Lars minu juurde ja ütles, et ta kohe annab ühe, mille peale musi sain. Tuli välja, et „nimetus“, mille paberile kirjutas tähendas hoopis musi. Ehk siis otsisin poodidest omaarust teatud sorti juustu, mis tähendas aga hoopis midagi muud. Saan nüüd aru küll, miks esimene naisterahvas kohmetus, kui talle paberit näitasin ja küsisin, kas ta teab sellenimelist juustu. See on see, et esimesel aprillil nalja ei saanud….küll on hea, et ma teenindajale ei üritanud seletama hakata, et see juust peaks pehme ja roosa olema.

Sai ka hunnik pilte üles. Kevad, põhimõtteliselt aprill tegelikult.
http://picasaweb.google.com/kerdaa/MalmoKopenhagenPuhad#

Kaks päeva

Ahoi!
Jajah, olen kauaks selle lehe unarusse jätnud. Mis seal ikka seletada. Kool, kool, kool. Vähemalt sain lõpuks kõigega ühele poole ja saan hetkeks hinge tõmmata. Et midagi lugeda oleks, lisan siia paar lugu kummalisematest päevadest.

Lugu 1
Õhtl tundsin end energiat täis ja tuju oli hea. Lars läks sulgpalli mängima ning saatsin teda natuke maad kuna tahtsin nagunii jooksma minna. Ilmselgelt alustasin liiga kiiresti, kuna mu keha tahtis liikuda ja ringi lennelda, kuid nagu sellistel puhkudel juhtub, siis mu hingamine ei jõudnud liikumisele järgi. Nii juhtus ka nüüd. Tegin kolm staadioniringi ning pärast oli ikka päris keel vesti peal. Tahtsin veel poest hakkliha osta õhtusöögi jaoks, kuid nurgapoes polnud sellist asja.

Lippasin siis korraks koju seljakotti võtma, et suuremasse poodi minna. Ostsin piima, mahla, apelsini marmelaadi ja igasugust asja, mis vaja oli ning hakkasin tagasi koju minema kui avastasin, et olin võtmed tuppa unustanud, ehk siis ei saagi praegu koju minna. Mõtlesin siis, et hea küll, õnneks tean, kus Lars hetkel on ning seadsin sammud spordikeskuse poole, mis pole eriti kaugel kodust. Sinna jõudes aga ei õnnestunud teda leida. Tulin tagasi koju ja mõtlesin, et kui ta pole kodus, siis helistan naabri kella ja saan ehk helistada, sest loomulikult polnud mul ka telefoni minuga kaasas. Naabrit polnud samuti kodus. Seadsin sammud jällegi spordikeskuse poole, kuna õhtu oli käes ja päris jahe juba ning mul olid seljas vaid õhukesed trenniriided ning nüüd seljas ka raske seljakott päris mitmete liitrite piima ja mahlaga. Olin väljunud poodi minekuks ca 18.30, nüüd oli kell veidike üle kaheksa. Jällegi ei leidnud teda üles. Arvasin, et ju ta siis on selle aja peale ikka kodus juba. Loivasin tagasi kodu poole, kuid ikka polnud kedagi kodus, ka naabrit mitte. Jalutasin väikese tiiru ümber kvartali. Lähiümbruses ühtegi tuttavat ei ela ning ilma telefonita ponud võimalik ka kellelegi helistada. Kuna ma ka Larsi telefoninumbrit peast ei teadnud polnud ka telefoniaparaatidest kasu, kuid kuna mul oli ikkagi rahakott koos ühistranspordipiletitega, siis istusin lõpuks lihtsalt elektrirongi ja veetsin mõnda aega lihtsalt rongiga sõites ja sellega tagasi tulles. Lars polnud ikka veel kodus, ma ei teadnud, mis kell on. Külm oli. Naaber oli kodus. Helistasin kella ja küsisin kas võiksin helistada ja seletasin, et unustasin nii telefoni kui ka võtme tuppa. Tundsin end väga jaburalt, kodu lihtsalt teisel pool seina, aga ma ei saa sinna sisse. Tuli välja, et tal polnudki õiget Larsi numbrit. Kutsus siis sisse ja üritasime internetist numbrit leida. See oli mõttetu, mingit infot ei leidnud. Ta arvas, et Lars vaatab sõprade juures jalgpalli, mis hiljem selgus ka tõsi olevat. Istusin elutuppa, naaber tegi teed. Küsisin, kas ta äkki teab kedagi, kellel on Larsi number. Lõpuks saigi õige numbri. Ainuke mure, et keegi ei vastanud. Tegin siis järjest kolm vastamata kõnet, et kui ta ükskord telefoni vaatab, siis kindlasti tagasi helistaks. Mõne aja pärast tegime ka neljanda. Ikka midagi. Lõpuks, mõned minutid peale jalgpalli (Taani Albaania vastu, 3:0) matsi lõppu ta helistaski. Lubas viie minuti pärast kodus olla, mida ka oli. Tänasin naabrit ja läksin koju, kaks sammu ja olingi kohal. Pärast neid tunde ringi susserdamist. Lars tegi mulle lohutuseks kotletti ajal mil sooja dušši võtsin, kuna ütlesin, et olen väsinud, külmunud, näljane ja enda peale pahane, et selline tuulepea olen.

Lugu 2
Oleme kätte saanud uued projektalad. Teemaks õhk, vesi ja päike. Peame projekteerima keskkonnasäästliku jätkusuutliku maastiku. Projektala on väga suur, poole päevaga rattaga läbi ei sõitnud, et kõike näha.
Eks siis hommikul sõitsimegi välja, igaüks oma grupiga. Mina sain omadega kokku projektalale kõige lähemas metroojaamas. Olin eelmisel õhtul ühe sõbranna käest ratta laenanud, kuna endale polnud ikka veel sobivat leidnud. Laenurattaks osutus soliidses eas pisike tumeroheline logisev naistekas. Mis seal ikka, oli see ju eelmisel õhtul kenasti vastu pidanud, kui õhtul sellel kahekesi ringi vänderdasime, kuna nii oli ikkagi kiirem liikuda kodu poole, mis muidu liigapika maana näis, et jalgsi minna sel hilisel õhtutunnil.
Päev oli päikeseline ja soe ning olime üsna suure ringi juba maha sõitnud, fotokad käes klõpsumas samal ajal sõtkudes ja edasi vuhisedes. Pidime kogu kursusega lõuna ajal ühes kohas kokku saama ning selleni oli jäänu pooltunnike ja viimane kilomeeter vahepeatuseni. Ühtäkki, kui olin ülejäänud neljast grupiliikmest natuke maha jäänud oma pildistamismaania tõttu, käis kile piuuuu (tegelikult päris armas hääl oli) ning minu romu ratta kumm oli puru. Kogu see vägi minu ees oli ühtäkki peatunud ning uuris hämminguga, mis juhtus. Mis seal ikka, vastasin naerdes, et ega midagi head see ei tähendanud. Lähima metroojaamani, mis oli ainuke võimalus sellest paigast tagasi nn päris tsivilisatsiooni saada, oli 18 kilomeetrit. Muigasin, et siiski parem kui 80. ega seal midagi, eks siis kõik tulid sadulast maha ning asusime jalgsi ettenähtud vahepeatuseni ja ei vaevunud veel mõtlema, mis pärast edasi saab. Silkasin endiselt ühelt teepervelt teisele püüdes tabada kenasid fotosid sest kaunist kevadpäevast, kui ühtäkki peatus eesolevate kaaslaste juures auto, kust voolasid inimesed välja, minu sinna jõudes teatati, et päästekomitee on kohale jõudnud. Autol oli isegi rattahoidja taga, kus rippus kena sportratas, mida hakati sealt maha harutama. Lootsin siis, et see vahetatakse lihtsalt minu omaga välja ning saan tolle tunduvalt parema sõiduriistaga edasi seigelda, kuid asi oli hoopis selles, et rattaomanik, kes enne autos oli istunud, pidi nüüd sellega hambaarstile minema, nii et minu logu tõsteti lihtsalt tolle asemele ja ise istusin hoopiski autosse, mis polnud ka halb lahendus antud olukorras. Ikkagi õnnelik õnnetus võiks öelda. Muidu oleks ilmselt terve päev läinud metrooni jõudmiseks, kuid sain veel autoga oma ekskursiooni lõpetada.
Pärast lõunapausi ühes hobusetallis, kus ühel kursaõel oma hobune kasvandikuks oli ning mõningaid tiire auto ja fotokatega küla vahel pandi mind ühe metroojaama ette maha, et seal teises suunas edasi kodu poole minna saaksin. Metroojaamas suundusin kohe piletit muretsema. Ratta puhul on selleks spetsiaalset vaja ning kui piletiaparaadi juures askeldasin, tuli mingi onu ja küsis, kas oskan sellega ümber käia. Olin hämmingus, märkasin, et mingit sorti mundrimees ikkagi, kes tahab ilmselt lihtsalt aidata ning vastasin, et omaarust tean küll, kuidas piletit osta sellest masinast ja tänasin siiski abi pakkumise eest. Saabus rong, istusin sisse, sama onu, kes osutus piletikontrolöriks, asus pileteid kontrollima. Minuni jõudes naeratas ja hakkas juba minema astuma, kuna nägi ju, kuidas pileti ostsin, kuid siis astus tagasi ja küsis, aga kus siis on enda pilet? Olin segaduses, küsisin, mis mõttes endale. Tuli välja, et kui oled rattaga, siis ei sisalda see pilet, mille rattale ostad, ka ennast, vaid pead veel enda pileti ka ära augustama. Aga vot, mina siis ei teadnud. Seletasingi siis talle, et oi kui rumal lugu, mina seda ei teadnud. Arvas siis, et mul on imelik loogika, kuna rattapilet on ju odavam ja miks ma siis arvan, et see on veel kaks ühes. Võtsin siis välja oma kümne korra pileti seletamaks, et ma tavaliselt ostan selle alati ning ei mõtle, kui palju see ühe korra eest teeb, mis peale onu sai lõpuks aru, et ma olengi nii blond, samal ajal oligi käes järgmine peatus, kus ta siis lõpuks lihtsalt palus, et ma läheksin ja augustaksin enda pileti ka ära. Nii ta siis loobus mulle trahvi tegemisest. Juba teine õnnelik äpardus samal päeval.
Õhtu kulus rattakummi parandamisele, et see ikkagi normaalses olekus omanikule tagastada. Tema juurde sõites palusin omaette ratast, et see ikka enne katki ei läheks kui tagasi omanikuni jõuab. Nii logu tundus see olevat eriti pärast lähemat tutvumist remondi teel. Lõpp hea kõik hea. Jõudsin õnnelikult pärale ja hoiatasin rattaomanikku, et vanake võib otsad anda. Eks ta teadis seda isegi.


Aga üldiselt on elu lill! Kõige ebatervislikum asi on elamine. Kes elab see sureb! Tuli lihtsalt selline mõte, kui lugesin, et Taanimaal tahetakse järjekordset maksu tõsta, sedakorda suhkrumaksu, muidu elatavat liiga ebatervislikult.

Aga ilmad on imelised, päike sirab taevas iga päev.