Tupsud loomaaias

Jaanuar on kohe, kohe lõppemas ja kevad ongi juba käes. Üleeile toodi mulle esimene helesinine õieke otse õuest, igihali oli ennast õitsema sättinud. Ei tea, kas nüüd siis vara või hilja, jaanuar ju ikkagi….

Koputati uksele. Lars läks avama, kuna tavaliselt minuga nagunii keegi koputanutest rääkida ei soovi. Kuulsin kõlamas tavapäraselt konarlikku hääldust, mis siinmail minu nime tähendab. Tekkis siis uudishimu ning läksin vaatama, mis minuga pistmist on. Post oli tulnud, kuid kuna pakk oli liiga suur ukseavast sisse sokutamiseks, koputas postiljon uksele. Mulle ulatati hiigelsuur markidehunnikuga kaunistatud ümbrik. Olin põnevil ja üllatunud, kuna sünnipäev oli ju juba ära ja nüüd ema saadab jälle paki. Avades ajas naerma juba tavapärane šokolaadileid. Pakist koorus välja Eesti kaarti kujutav pusle. See leid naelutas mu mõneks ajaks põrandale, kus asja ilma suurema vaevata kokku sain. Natuke ikka kodumaast tean, et ilma pilti kasutamata asi pildiks valmistada. Väga armas.

Täna vaaritasin suure potitäie seljankat. Enda lemmiksuppi, enda tehtud kujul, sest vastasel juhul on sellest suurepärasest söögiimest võimalik sibulamürgitus saada. Magustoiduks üleeile tehtus šokolaaditrühvleid (kaasaarvatud tšilliga ülikanged pommid), nii et hetkel olen topelt täis söönud, aga jällegi mitte liiga palju, nii et liigutada ikka veel lubab. Eile tehti kängurupraadi. Alguses tegin küll nägusid ja kujutasin ette neid tupsusid loomaaias. Liha nägi toorelt välja nagu toores maks, aga tegelikult oli väga hea maitsega, kui lõpuks seda sööma nõustusin. Kastmega tehti ettevaatuse mõttes tünga. Tegemist oli veinikastmega ning teades minu suhtumist ükskõik millesse, mis sisaldab mingil hetkel alkoholi, siis seda mulle kohe ei öeldud. Alles pärast, kui avaldasin arvamust, et asi maitses väga hästi, muiati, et nüüd sulle siis meeldib veinikaste. Pärast minu sõbralikku seletust, et nii teha pole üldse ilus, isegi, kui ma tean, et alkohol on minema auranud, jõuti õhtu jooksul vähemalt kolmel korral jälle vabandada. Ma ei olnud nii väga pahane. Mina ja minu söömis/joomisharjumused- peavalu kõigile teistele ja vahel endale, kuna ei suuda teiste peavalu selle üle seletada.

Larsi vend käis külas ning nüüd on nad Rootsis suusatamas, selleks oligi selline eriskummaline õhtusöök valmistatud. Arutasime Eesti ajalugu (okupatsioone), rahvuslust, tarbimisühiskonda ja rinnahoidjate tõstevõimet. Automaatselt üritasin leida vendade sarnasusi.

Nädala alguses sai turistina Taanimaad avastamas käidud. Kolm päeva ja kolm linna ja hunnik ronge. Selle reisi pärast jamasingi nende rongipiletitega.
Neli itaallast, leedukas, sakslane ja mina. Mis te arvate, kellel külm oli? Selleks ongi hea, kui mitu paari kindaid ja sooje asju varuga kaasa võtad, kui tead, mis maalastega välja lähed. Ööbisime kahes hostelis. Üllatavalt väsitav oli. Sõitsime välja esmaspäeva varahommikul teisele poole Taanimaad. Sõit võttis aega ca viis tundi. Esimeses linnas ootas meid juba üks kohalik, sakslanna tuttav. Nii oli meil siis olemas giid, nii et ei pidanud ise mõtlema selle peale mida või kus vaadata. Üritasime küll Viikingite muuseumi minna, aga nagu paljudes toredates heaoluriikides, siis on ka siin sellised kultuuriasutused esmaspäeviti suletud. Piirdusime naljaka fotosessiooniga muuseumi ees oleval kivipõllul. Nii ei läinud vähemalt bussisõit raisku. Õhtul õnnestus leida tantsplatsiga pubi, kus saime viimase bussi, mis meid hostelisse viis, väljumiseni jalga keerutada.
Järgmise hommiku varajane äratus oli selle võrra raskem. Rongis suikus enamik rahvast. Jälle päris mitu tundi rööbastel roomamist ning ees ootas Taani vanim linn Ribe. Tegemist oli pisikese linnakesega, nii et peale ühe metsikute treppiderägastikuga tornikülastuse ja nukumajalike hoonetega linnatänavatel kooserdamise polnud seal suurt midagi peale hakata. Ka õhtu möödus selle tõttu seekord hostelis lauamänge mängides. Mingi onu suutis enne sinna sisenemist meile mingid imelikud koomiksid näppu susata, mis olid inglise keeles ja rääkisid mingit väga, väga imelikku usumula. Selgus, et üle tee on kirik.

Kolmandal hommikul suundusime viimasesse linna. Pooled külastasid raudtee muuseumi, pooled Anderseni oma. Ise käisin esimeses. Millised hiiglasliku elukad need rongid ikka olid. Uskumatu. Jalutasime veel linnas ringi, kuni kõik olid parajalt külmunud, et tagasi koju suunduda. Viimane rongisõit läks kuidagi kiiresti. Kui selle üle omavahel imestasime, siin üks meie lähedal istuv proua mainis, et muidugi läks see kiiresti, te ju magasite terve tee maha. Ta oleks veel meiega vestelda tahtnud, aga oli aeg lõpuks rongist väljuda. Hea oli jälle koju jõuda pärast neid sadu kilomeetreid rööpaid ja kilomeetreid nukumajadega palistatud tänavatel vantsimist. Taani on armas maa tegelikult.

Neljapäeval sõitsin linnaäärele Eesti saatkonda, et endale ID-kaart lõpuks teha. Sinna jõudes selgus, et sellel päeval vastuvõttu ei toimugi. Läksin järgmine päev uuesti ja sain lõpuks avalduse sisse anda. Nalja tegi see, et sinna saabus ka kaks vene keelt rääkivat meesterahvast. Point selles, et sa ei saa isegi mitte Kopenhaageni Eeeeeesti saatkonda minna ilma, et vene keelt ei kuuleks. Aga seal ei rääkinud keegi nendega vene keeles, mis mind muigama pani. Ainult eesti, inglise või taani keeles oli võimalik seal suhelda. Muideks, kes veel ei tea, siis Eesti ca 1,4 miljonilisest populatsioonist tervelt 26% moodustavad vene rahvusest kodanikud. Mõelgem siis ise, kui vähe on neid inimesi, kes meie keelt mõistavad kõnelda….

Üritasin teha interneti teel viisat Kambodža jaoks. Selliste asjade kohta võiks teadustöö kirjutada, nii keeruliseks suudetakse nii lihtsad asjad ajada. Olen märganud, et igasuguste lihtsate paberite muretsemine on suudetud ära susserdada lõputute ankeetidega, millest isegi emakeeles aru ei saa, mida nad jälle tahavad, mis kuupäev mis lahtris olema peab. Ja pealegi pole mu suurepärasel pangakaardil mingit koodi, mille pärast pidevalt jamasid ette tuleb. Aga kuidagi on õnnestunud ikka ära siluda need konarused. Ja pealegi tekib mul pidevalt küsimus, mis aadressi ma kuhugi panema pean, või kumma riigi? See küsimus tekitab pidevalt segadust, isegi see, kumba ülikooli peaksin mainima mõnes kohas, kui mõlemas korraga see olen. Kas see, kus olen hetkel, kus olen sündinud või kus sisse kirjutatud või kus kodakondne või kus elamisluba jne??? Võta nüüd kinni, mida keegi kuskil tahab jälle.

Ahja, pilte üleval: http://picasaweb.google.com/kerdaa

Tants rongi ümber

Tsirkus Taani moodi- tants rongipiletite ümber. See lõputu väikekodanlus ja kitsarinnalisus, arusaamatu passiivsus kedagi ära kuulata ja sõbralikult asju seletada endast rumalamatele. Sellistel hetkedel on ikka hea isiklikku seljatagust omada. Või siis natuke ohtlik endast temperamentsemaid sõpru kaasa vedada.
Omada Taani elanikukaarti (edaspidi kollane kaart) on õnn ja nagu eile selgus, siis ka õnnetus. Ilma selleta ei saa raamatukogudest laenutada ja isegi mitte filmilaenustes pole ilma selleta midagi peale hakata. Aga see kaart on jällegi ka tõestuseks, et oled kuidagi tugevamini Taaniga seotud, mis omakorda tähendab, et pead paljude asjade eest kordades rohkem maksma. Nüüdsest hakkan seda ilmselt heaga igasuguste ametnike ja värkide eest varjama, nii on lihtsalt palju lihtsam.
Läksime meie eile kenasti rongijaama, et soetada rongipiletid, millega saaksime kolme päeva jooksul terves riigis vabalt ringi liikuda. Noh, läks siis üks sõbranna ees, sai oma pileti, mille järgi läksin mina, küsisin sama piletit ja ulatasin oma juhiload dokumendiks. Tädi teisel pool klaasi küsis üle igaks juhuks kumb on mu eesnimi ning pärast päritolu riiki jäi kuidagi segadusse. Mina mõtlesin, et noh, Estland, mis seal ikka imelikku. Tahtsin abiks olla ning võtsin välja oma kollase kaardi, mis oli suur viga. Sellest hakkas asi arenema. Selgus, et rohkem kui pool aastat Taanis elanud isikud ei saa seda piletit sellise hinna eest osta. Nad muidugi olid enam vähem sellise olekuga, et ma ei saa üldse ühtegi piletit osta. Tädi küsis minu taga olevalt inimeselt, kust too pärit on. Ütles, et Itaaliast, mille peale öeldi mulle, et ma kõrvalkassasse läheksin ja müüs siis mu sõbrannale piletit ise hoopiski. Kõrvalt üritasin küsida, et kuidas ma ei saa piletit osta, ma pole siin ju veel poolt aastat elanud ja pealegi mu elanikukaardil on kuupäev hoopiski oktoobris, seega ei saaks nad nagunii tõestada, et ma oleksin siin kauem olnud. Kuna selle peale mingit seletust ei järgnenud ja ma esimesest jahmatusest üle sain, küsisin, mis piletit ma siis üldse osta saan. Põhimõtteliselt oleks see asi ligi viis korda kallimaks läinud, minule kui Taani kodanikule. Mitte, et enamikul vahetusüliõpilastel see neetud kaart olemas oleks. Mõtlesin, et nojah siis, aga ma ei saa ikkagi aru, mis jama selle poole aastaga on, mul pole see aeg veel täis siin nii või teisiti. Meesterahvas ütles, et ma läheksin leti number 16 juurde. Põhimõte oli selles, et kuna tema juba nägi mu kollast kaarti, siis ta ei saanud mulle seda piletit enam müüa. Tahtsingi siis minna number kuueteistkümnesse, aga jama selles, et sinna polnud võimalik pääseda, kuna lint oli ees ja palegi polnud seal hingelistki. Ootasin hetke, lootuses, et keegi ilmub sinna.
Selle aja peale läksid ka mu lõunamaalastest kaaslased väheke ärevusse. Kuna suunatud putka oli kinni, siis läksin tagasi esimesse, kust palusin siiski seletada, seda kuue kuu asja. Tädi saatis mu jälle selle kõrval oleva onu jutule ja see onu nüüd juba nähvas, kas sa siis ei kuulnud, mis ma ütlesin, mine number kuueteistkümnesse. Olin hämmingus ja läksin nõutult siis antud kohta vaatama, mis asus posti taga, kuid seal polnud endiselt kedagi. Nüüd oli juba üks mu kaaslastest ekstaasis, kuna keegi ei saanud enam aru, mis jama on ning keegi ei olnud nõus ka seletama, meil polnud ju õrna aimugi. Siis võttis üks sõpradest mu käekõrvale ja läks elavalt seletades jällegi eelnevate kassade juurde ning palus viisakalt, et palun seletage meile, miks ei saa seda piletit osta. Selle peale kõndisid aga nii onu kui tädi lihtsalt leti tagant minema. Onu nähvas jälle järgmise leti juurde, kuid nüüd kuueteistkümne asemel viisteist. Seekord ilmus sinna matsakas meesterahvas, kes juba kaugelt meid põlgas. Istus ülbelt toolile, mis tema kere kohta oleks ilmselgelt pidanud paar korda suurem olema. Ulatasin oma juhiload, varjasin kollast kaarti, käskisin erutunud kaaslasel kuss olla, ja lootsin, et nüüd siis saab lõpuks pileti kätte. Tekkis segadus sihtkohtadega, kuna oleksin pidanud lihtsalt kolme päeva passi küsima, kuid enne jõuti juba targalt Taani kaart paberile kriitseldada, et näidata, kui lollid me ikka oleme. Siis aga järsku tõdeti, et juhiload ei ole ikkagi mingi dokument ja on vaja midagi paremat. Tudengikaart ei tulnud muidugi kõne allagi, ühtäkki sobis ainult pass, mida siiras usus, et lähen vaid rongipiletit ostma, polnud ma kaasa võtnud. Ja kuna olen ka omamoodi kiviaja elanik, siis pole mul ID-kaarti, mille ilmselt nüüd lõpuks ära teen. Saab vähemalt rahakoti vahel kenasti hoida. Selle peale ei osanud ma küll enam midagi teha. Tirisin kaasaelajad minema ja otsustasin järgmisel päeval siis passiga tagasi tulla. Tahtsin sellest kohast kiiresti minema saada, millega pidin ka vaeva nägema, sest nagu teada, siis näiteks itaallastel ja teistel lõunamaalastel võtab liikumine vahel natuke kauem aega. Olime kõik üsna tuld täis ja tahtsime kuskile kohvikusse minna, aga laupäeva ja õhtuse aja tõttu olid needki enamasti suletud. Jäime jällegi pika ninaga. Koju minnes seda lugu taanlasest elukaaslasele kõneldes sai ta väga pahaseks ja turtsus ringi. Tegi siis mingi kõne, kus aru nõudis ning sai teada, et see kõik oli päriselt ka liiga imelik. Lubas siis järgmisel päeval igaks juhuks ise kaasa tulla.
Nii siis ka tegime, läksime täna uuesti, tema tuli turvamehena kaasa. Ja seda kõike rongipileti pärast. Ei usuks nagu ise ka veel. Astusin siis oma passiga letti ja palusin jällegi kolmepäevast reisipassi, mille peale tehti kohe selgeks, et ei, te ju olite eile siin, ei saa te midagi. Selle peale võttis Lars asja enda peale, seletas midagi, küsis siis ülemuse järele, mille peale mu passiga üheskoos kuskile kapi taha mindi, kuhu jäädi ca kümneks minutiks, nii et me olime jällegi hämmingus ning Lars muutus juba üha närvilisemaks, kuna ei suutnud oma kaasmaalaste nõmedust uskuda. Lõpuks tuli see sama tädi, kes eelmisel päeval minu pärast oli leti tagant lihtsalt minema kõndinud, ning olid otsustanud, et saavad ikka müüa mulle selle pileti. Kui oleksin üksi olnud, ilma taanlaseta, siis poleks mingil juhul seda mulle müüdud. Maksin selle ära, ütlesin viisakusest isegi aitäh ja läksime endiselt olukorra üle imestades minema. Soovitati enne veel, et ma oma kollast kaarti seda piletit kasutades välja ei võtaks. Olevat omal vastutusel. Olin veel päris mitu aega üsna sõnatu ja Lars oli üsna ärritatud. Tsirkus Taani moodi. Ausalt öeldes oli ta enne hoiatanud, et seda piletit ostes ära oma kollast kaarti näita. Mina aga ei teadnud, et olengi seda sama piletit ostmas, mille kohta ta seda ütles, mistõttu ikkagi selle rumalusega hakkama sain.
Ja endiselt ma ei tea, mis jama selle kuue kuuga oli….ja läheb vaja ihukaitsjat, et osta rongipilet.
Nii palju siis tsirkusest. Eile õhtul oli üks pidu, kuhu viitsisin end vedada, kuna polnud neid rahvusvahelisi tuttavaid ammu näinud. Stiiliks oli hipid. Kohalolijad nägidki väga kirevad välja. Ainuke jama, et nüüd üle pika aja paljusid neist nähes, selgust, et samas sõidavad nad enamikus ka minema järgmisest nädalast. Kaadri vahetus vahetuüliõpilaste ridades. Semestri lõpp, nii et vähemalt pooled neist naasevad jälle oma kodumaadesse.

valesti-uuesti

Läks natuke nihu. Mis valesti see uuesti. Suutsin oma projektiga haledalt alt lennata ja saada šoki osaliseks kui retsendendid ühiselt arvasid, et olen kursuse mõttest valesti aru saanud, mille tulemusena olen sunnitud enda omaarust suurepärase aiaprojekti ümber tegema ja neile selle kevadel uuesti esitama. Olin eelmisel päeval kaasmaalasest kursaõde rahustanud enne tema kaitsmist, et noh, töö on ju tehtud ja nii mööda ikka ei saa panna, et päris läbi kukus. Nentisime koos, et ju see nii on, mille järel sai ta rahulikuma südamega oma projekti ära esitatud. Ka hinne tuli suurepärane. Järgmisel päeval kukkusin ise aga sisse. Isegi veel hästi ei usu, et nii mööda läks, kõik paistis justkui korras olevat ja ka konsultatsioonidelt sain julgustust juurde, aga näed, mis välja tuli. Neile ei sobinudki enam. Keeruline lugu, aga eks tuleb siis asi uuesti käsile võtta ja see neile meelepäraseks teha. Vähemalt oli neil hea meel kuulda, et olen suveni selles linnas, nii et neil on aega mind piinata veel väheke. Eks on löödud tunne, kuid võtan seda kui läbikukkumise õppetundi, mille parandamine võtab lihtsalt kauem aega, nii et katki pole veel sellepärast midagi. Saabki targemaks, milleks lõppude lõpuks siin ka ju olen.
Kevad, sügis, kevad….talv? Kesasi see talv on? Ühel päeval märkad pea kohal punguvaid puuoksi, millel kevadised linnukesed üksmeelselt päikesesiras siristavad. Teisel päeval puhub tuul su pikali ja imetled keeristena lendlevaid pruune puulehti. Ja siis mõtled, et praegu on jaanuar. Vähemalt idee poolest. Aga noh, kes see tänapäeval ikka nii väga reglemendireeglitest kinni peab. Kui ennast „mäest“ alla veeremise asemel märjaks väntad, siis järeldad lihtsalt, et elad mere ääres ja see ajab viimsegi lumelootuse minema, nii et hüvasti talv sel maal.
Üldiselt on aeg põhiliselt läinud viimastel päevadel raamatute lugemisele ja keelekursustele, kus paari erksama kujuga sai koostatud taaniräpp, mis koosneb taanikeelsetest sõnadest, mille põhiosa moodustab loomulikult jou, jou, jou, mis tähendab ei midagi muud kui jah. Igatahes ilkusime viimane kord selle lauluga ringi kui oli paus ja läksime alla poodi näksi hankima. Mis te arvate, mis pilkudega meid jälgiti? Oma klassi tagasihoidlikumad ei suutnud lihtsalt muiet varjata ning suu kippus valgeid klahve paljastavalt pikale venima.
Jaanuar tähendab paljude vahetusüliõpilaste jaoks kojupöördumist, mis tähendab, et igasuguseid lahkumisüritusi ja lihtsalt koosistumisi tekib pidevalt hunnikutena, nii et lihtsam on lihtsalt koju jääda kui üritada välja mõelda, millise seltskonnaga seekord ühineda.

mull

Loen raamatuid, maalin, üritan taani keele viguritest sotti saada ja tegelen muude loovate kunstidega. Roose nuusutan ka vahepeal.
Eilne päev möödus eksperimentaariumis, kus oli kõik võimalikke ja võimatuid atraktsioone, mille ainuke viga oli see, et neid oli liiga palju. Peateemaks olid seebimullid, mille kohaseid loenguid erinevates saalides peeti, millest suurt midagi aru ei saanud, kuid põnev oli vaadata, kuid hunnikute viisi mulle tehti. Ei jõudnudki kõiki asju ära vaadata ja katsetada, liiga palju asju oli seal koos. Tulemuseks oli nälg ja väsimus ja positiivne elamus. Mulle sai küll kõvasti tehtud ja igasuguseid vidinaid katsetatud. Kahjuks ei olnud eriti mingeid keerlevaid, pöörlevaid, raputavaid asju, millesse sisse istuda ja asja põnevaks teha. Ainult üks pealtnäha ülisüütu armas kollane toolike suutis imekiiresti südame pahaks ajada. Väga mugav oli munakoorekujulisse lohku potsatada, aga pärast seda hakkas riistapuu hämmastava kiirusega ringi pöörlema, nii et endal jäi ka imestusest suu lahti, sest ei suutnud enam kuidagi pidama saada. Ülesandeks oli tasakaalu hoidmine, mis mul aga ei õnnestunud. Vähemalt mullipuhumise sai selgeks ja sain ise ka mullis sees hetkeks olla. Seekord siis päris mulli sees kohe. Kogu keskus oli kleepuv kõigest sellest seebiveest, mis kõikjal võimust võttis ja end kätel kanda lasi.
Reede õhtu sai veedetud jälle ülinaljakate itaallastega ühes tohutusuures korteris. Olin täiesti hämmingus, kui hakkasin ruume vaatama, siis need ei tahtnudki lõppeda. Kokku sain neid koos koridori ja köögiga üheksa. Uskumatu, see oli juba pigem nagu maja, mitte lihtsalt korter kuskil viiendal korrusel. Õhtu jooksul sai korralikku kõhulihaste trenni tehtud naeruteraapia läbi ning pannkooke ja küpsiseid pugitud. Palju parem kui kuskil pubis laua ääres soiuda. Ainuke asi, millest kahju oli, et seal kuskil ruumiderägastikus olevat ka üks kass olnud, kui isegi vaatamata tiigrijahile ei õnnestunud mul isegi tema sabaotsa näha, mis pidavat hall olema.
Inimesed tahavad taevast kuud alla tuua, aga pooled neist oskaks sellega midagi peale hakata, kui see neile sülle kukuks. Panin selle lause lõpetuseks, tegelikult varastasin selle lause, aga ikkagi, las ta jääb.
Paar uut pilti ikka vanas kohas üleval: http://picasaweb.google.com/kerdaa

....päev

Kakskümmend kolm roosi. Kümme valget olevat kümme esimest eluaastat, kümme oranži pubekaiga ja kolm roosat viimased aastad. Ja selle sületäie keskel on üks gerberapuhmas, mis pidavat tulevik olema. Väike šokolaadikoogike säraküünlaga. Suuremad koogid olevat kõik rummi või muu taolise sodiga olnud, nii et need välistati. Vaatamata sellele, et keelasin midagi korraldada. Õhupallid purunevad siin ilma mingi välise põhjuseta, nii et hetkel on mul hunnik paukuvaid pomme ümberringi. Ütleks, et üsna kenasti alanud päevake, kui välja arvata hommikune kummaline vaktsineerimine.
Seekord ei pidanud vähemalt tunde ootama, et oma suts kätte saada. Seekord oli süstijaks praktikant. Tema stiil oli väga naljakas mu jaoks. Pitsitas veidi käsivart ja siis põmaki, enne hoogu võttes, lõi nõela õlga. Tohoooo pele, mõtlesin mina. No mis seal ikka, kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Aga siis äkki tundsin kuidas midagi käe peal nirisema hakkas ja veel päris kiiresti. Mul pole kunagi süstimisest nii palju verd jooksnud. Praktikant hõiskas laulva ohhetusega, et ohhhh, sa ju veritsed ja andis vatitupsu. Tundsin, kuidas see mulle eriti hästi ei mõjunud, aga õnneks mitte piisavalt hullusti, et pilt oleks tahtnud eest minna, nii et hoidsin lihtsalt hambad risti ja tahtsin talle öelda, et kõik pole nii arstitüüpi verekartmatud kui tema on, et meloodiliselt verest teatada. Sain veel ka ühe salvi jaoks retsepti, mida siin on isegi sama, mis meil, ning lasin kiiresti jalga, et õhku saada. Lõpp hea kõik hea, üks rahasüst jälle kätte saadud.
Tore oli postiga ka kaarte saada, naersime, et Lars küll paari päeva jooksul ühtegi saada ei saa, lihtsalt vale päev teiste kirjade jaoks. Armas.
Kolmapäeva hommikul oma disainprojekti ära viies kohtasin hunniku vähem või rohkem närvilisi kursakaid, kes printimisega maadlesid ja viimaseid lihvimisi tegid. Endal oli hea rahulik, kodus sai kõik ilma mingi vahejuhtumita välja prinditud, isegi kõik värvilised joonised, ning siis oli ainuke mure see lihtsalt õppejõu kätte toimetada. Olen vist igasuguste tähtaegade ja eksamite suhtes nii tuimaks muutunud, et miski enam eriti ei ärritaks ka. Kui juhtub, siis juhtub, küll kuidagi ikka saab asi aetud ja kui ei saagi, siis leiab teise lahenduse. Õhtune keeletund möödus suhteliselt udus. Ajasin oma australlannast paarilisele segast, nii et mõlemad ainult naersime ja mingi hetk hakkas ka teisel pool kõrval olev venelanna kihistama oma paarilisega, nii et me siis kõik neljakesi ei suutnud kuidagi olla.
Käisime kartidega sõitmas. Sellised pisikesed ralliautod, mida tõmmatakse käima nagu murutraktorit, ise istud põhimõtteliselt põrandal. Väga naljakas oli. Samas jäin pärast esimest korralikult piirdesse põrutamist mõtlema, et ikka päris ohtlik värk. Rihmu polnud neil masinatel ette nähtud, mida peale tõmmata, seega kõvema paugu korral oli üsna tõenäoline sealt välja lennata, kuigi kuna rool oli üsna lähedal ja masin ise pisike, siis polnud hullu. Rajal, milleks oli telekast paljunähtud sisehalli sigrimigri (kurv kurvis kinni) ja sirgel jäid mõtlema, et mis siis saab, kui rool rikki läheb ja sa kõige selle hooga seina paned, olin mina ja viis tüüpi. Ehk siis mis te arvate, kes oli lõpuks teistest kolm ringi taga? Kuigi võin kokkuvõtteks tõdeda, et kui lõpuks igaüks oma keskmise ringi läbimise aja sai, siis mul häbi küll ei olnud, päris hea ikkagi sellise hullumeelsuse esmakordsuse kohta. Paar sinikat sain ka, see käib asja juurde. Üle poole tunni kimasime ringi, arvasin, et oleme viisteist minutit, aga selgus, et hoopiski kauem. Lõpuks käed surisesid ja ikka üsna väsinud ning arvates, et rajal hakkab külm, eksisin ikka korralikult. Eks see võimenduseta rooli käänamine ja kurvide väänamine võttis ikka võhmale. Seljas olid meil sõjaväerohelised tunked ja stiilne must kiiver. Kes teab, sinnakanti võib hiljem uuesti asja olla, seal oli teisigi taolisi põnevaid atraktsioone.
Nüüd aga, kallis lugeja, Kerda ampsab midagi ja läheb itaallastega maffiat mängima.

Aed

Istun endiselt usinasti arvuti taga, lõpp on lähedal. Projektil ma mõtlen. Lars möllab tolmuimeja ja –lapiga ümberringi. Vaatan neid taimi, mis sinna lõhnavasse aeda olen paigutanud ja tahaks kõiki neid reaalsuses nuusutada ja katsuda. Mõtlesin, et võiks endale ka midagi taolist rajada. Lõhnava aia. Ei tea, kas see tähendab siis, et aed on kenasti projekteeritud, kui endale ka sellist tahan?

mürisevate kastide vaimne ema

Maailma ei vajaks tsirkust, kui teaks, mis komejant on taani keelt õppida.
Mu vihikus on taanikeelsed sõnad eesti keelse kirjaviisiga, siis õpetaja ütleb, et selles ülesandes kirjutada ei tohi ja kui siis vastamisring jõuab minuni, olen nii üllatunud, et suudan vaid möh öelda, mille peale teisest lauanurgast kostab toetuslause: sa pole sellega üksi. No igatahes sai jälle nalja selle imeasjaga. Õpetaja küsib vahel, kas meil küsimusi on. Ma siis üks kord küsisin. Küsisin, kus siin loogika on? Teised peaaegu aplodeerisid. Õpetaja jäi vastuse võlgu. Ainuke, mis öelda oskas, oli, et taanlaste õigekiri ei ole just kõige parem. Ei tea küll miks?
Pausi ajal läks kogu seltskond lähedal olevasse kioskisse turgutust muretsema, tagasi saabudes avastasime lukustatud välisukse. Jagasin oma kaks paari kindaid lõunamaallastele, siin on nii soe, et enda jaoks on need nagunii kohati liig. Mõtlesime siis, et mis saab. Leidsime lõpuks õige aknarea, mille all õpetaja, kes pidavat klassis olema, nime hõikasime. Kuna reageeringut ei paistnud, arvasin, et ju ta ei saanud nime hääldusest meie puhul aru. Natukese aja pärast aga selgus, et tundis ära küll, nii et tuli alla ust avama.
Müstilisel kombel kaotasin lehekese, millel oli mu kodune töö. Seda pole ka kodus, nii et müstika.
Ja tsirkust pole vajagi.
Lõunase konsultatsiooni võib edukaks lugeda. Isegi mu graafika sobis, ei arvatutki, et see fanki või mingi muu taoline moodne sõna on, mida kodused arvustajad tavatsesid minu stiili kohta kasutada. Aga võib-olla olen arenenud? Mõtlesin, et kaks päeva enne tähtaeg on kõigil enamasti asi suhteliselt valmis, aga esitati hoopis selline rahulikus toonis küsimus, kas olen ka juba seletuskirjaga alustanud. Jäi mulje, et tavaliselt vist inimesed seda nii vara ei alustagi mitte. Ikka eriti rahulikult võtavad asju siin. Koridoris vestlesin ühe kursavennaga, kes ajas nädalad sassi ja arvas, et esitada tuleb projekt järgmisel nädalal, nii et läks natuke mööda tal see ajaarvamine. Jõudvat siiski ka selleks nädalaks valmis. Ootan põnevusega, millal see valmis saab. Lubasin kolmapäevast jälle sotsiaalseks hakata, mis tähendaks lõpuks nina urust välja pistmist üle pika aja. Mõtlen vaba aja veetmise eesmärgil, mitte kooliasju ajades.
Pesuruumis sain jällegi targemaks rääkivate kuivatusmasinate hingeelust, kellel ei olevatki hinge, hoopis seinal oleval kastil olevat see olemas, nii et edaspidi suhtlen sellega ainult. Mürisevate kastide vaimse emaga.
Loen siin kodumail toimuvast ja oi kuidas näpud sügelevad. Jälle kutsutakse kuhugi kedagi, jälle vaja kedagi kuhugi saata või kellegagi mingeid maid jagada. Kas te siis ei näe, et mul on käsi püsti? Ainuke jama, et kaugjuhtimine sellistel puhkudel ei toimi. Hmhh. Rahutuhing.
Külmapoisile õnnestus imelikul kombel üsna kiiresti kere peale anda, nii et olemine on üsna kohev, lendan rattaga ringi nii et kõrvad lopendaksid, kui nad roosade klappide alla peitu poleks pandud.
Eile küpsetasin suure pitsa ja hunniku saiakesi. Nüüd ägan nende all.
Ahja, ja juhtmed teavad väga hästi, kus riigis nad on. Kipuvad ikka taanikeelsteks mu leheküljed siin masinas muutma.

Iseenesestmõistetav

Külmapoisist ikkagi nii lihtsalt mööda hiilida ei õnnestunud. Tänaseks oli okastavale kurgule lisandunud umbes nina ja vatine pea. Õhtu on natuke küll selgust andnud, kuid jah, eks igaüks ise teab, mis tunne on korralikus nohus olla. Vähemalt on lohutus see, et hommikuti pressitakse kohe värske apelsinimahl minu jaoks valmis ja hoolitsetakse sooja õhtusöögi eest, kui on näha, et ma liiga kaua arvuti taga olen istunud kui mõni tähtaeg kuskilt kukkuma hakkab või siis praegusel juhul kaks ühes- tähtaeg ja ninakollide võidukäik. Elame üle ja näeme…
Paari päeva jooksul olen kohtunud päris mitme pimeda inimesega ning neid intervjueerinud oma projekti tarvis. Nemad ka reisivad. Uued maitse, lõhnad, helid. Miskipärast käivad nad koguaeg Tallinnas. Üks, kes oli eelmisel aastal käinud, imestas, kui hoolimatud on inimesed Tallinnas, kuna need olid valge kepiga liikujaid pidevalt riivanud. Pole ka ime, kui võrrelda siinset spetsiaalset teedeehitus üle kogu maa, nii palju kui näinud olen, ja Eesti teedevõrku, kus puudub igasugune mõtlemine puuetega inimeste peale ja isegi jalgratturite peale. Ühel neist oli tore labrador, kellele ma ilmselt väga meeldisin, kuna ta ei suutnud must eemale hoida ja nurus väga kratsimist. Väga huvitav on kõnelda pimedatega, nende maailm on hoopis teine, aga sama nii tavaliselt sarnane. Nende kodudest polnud küll aru saada, et tegemist oleks teistsuguse inimesega, lihtsalt väga korras ja kenad kodud. Vanaproua, kellele too ülisõbralik koer kuulus, pani mõtlema, kui kõbus ikka mu oma vanaema on, kelle kohta küll ei ütleks, et ta sama vana on kui too proua, keda oli vahest ehk hale kuulatagi. Hämmastav, kui erinevates seisundites ollakse samas vanuses. Ühe erksa naisterahvaga oli väga soe jutelda, tema nägi ka natuke, aga näitena tõi, et näiteks minust nägi ta korraga ainult ühte silma või suud, ehk siis justkui läbi toru väikest täpikest, nii et tänaval kasutab ikkagi valget keppi. Tema sõidab suvel pimedatega Tallinna. Pimedatele ei meeldigi tuulekellad. Ühelegi neist ei meeldinud. Ei tea, mida ma küll mõtlesin, kui tore võiks neile aeda tuulekelli riputada. Rumal mina. Samuti igasugune stressivärk, mida igasugustele vaimuhaigetele paigutatakse. Pimedad on lihtsalt pimedad, mitte muul viisil alaarenenud.
Eilne päev kuluski intervjuude tegemiseks elektrirongidega ühest kohast teise sõitmiseks, kuigi need ise ei kestnud teab kui kaua. Korra sai ka õppejõu juures konsultatsioonis käidud, kuid kuna mul oli ainult üks küsimus, siis võttis sinna sõitmine viis korda kauem aega, kui vastuse saamine. Ta arvas, et ma olen cool. Kuna olin selle päeval eelviimane, siis oletan, et terve päeva, ja ka eelmise, oli ta veetnud koos mu kursakaaslastega, kellel oli hunnikute viisi keerulisi küsimusi. No mida ma küsin, kui pole mingeid küsimusi?
Kolmapäeval sai seegi pull ära nähtud ja esimeses taani keele tunnis käidud. Üsna intensiivsed neli tundi järjest kohe. Lihtsalt vaatad, kuulad ja imestad. See on ikka ülearu hämmastav, kuidas tüübid on tulnud selle peale, kuidas kirjutada ühte moodi ja hääldada totaalselt teist moodi. Ütleks, et pool tinti kulutavad nad lihtsalt eimillegi peale. No on ju eimidagi, kui sa pooled tähed häälduses välja jätad ja neid, mida ütled, hääldad ka hoopis kolmandat moodi. Väike näide- selvfolgelig, millest pärast häälduse jaoks maha tõmmatud tähti jääb alles ainult se’fo’li. Asja irooniaks on selle sõna tähendus selline- iseenesestmõistetav.
Ahjaa, ja mõned uued pildid Eestis viibitud ajast on üleval: http://picasaweb.google.com/kerdaa

Pimedad pealinnad- pettis ära küll.

Veeredes pühapäeval lõunast põhja ja hõljudes sealt edasi jälle lõunasse, siis nägin lumeulatuse alad kenasti ära. Härmatis kardab suuri linnu, isegi nii pisikesi kui Tartu. Kodust lõuna paiku lahkudes hakkas langema laia lund, mistõttu oli eriti raske sealt minema minna. Enamik Eestis oli kauni härmatiskatte all, mille all loojuva päikese käes kõik teede äärsed puud särasid. Pealinn Tallinn oli muidugi täiesti must ning vaid pimedus kattis maad, kuid selle kohale õhku tõustes selgus, et linn on hoopis kollane, mitte must. Imeline vaade avanes öistele tuledesäras tänavaterägastikele. Tundes lennukit maandumist ette võtmas sai kohe ka pilk ajakirjalt õue visatud, kus avanes jällegi kollane tuledemeri oma põnevate mustritega. Loomulikult ei olnud seal ka lund näha, mispeale oli juba mõte, et ega see üks pealinnade jama ole. Mingi hetk aga hakkas kahtlust äratama asjaolu, et linna nii näha on, kuna tavaliselt ei saabu lennuk ju kaugeltki mitte üle Kopenhaageni, eriti veel kui põhjapoolt läheneda. Väikese kaalutlemise järel jõudiski kätte selgushetk, kui suhteliselt madalal lendava lennuki kõrval hakkas jooksma peenike valgusjada keset tühjust. Selleks oli muidugi Rootsit ja Taanit ühendav sild, mis tähendas ka seda, et ennatlikult Kopenhaageniks tembeldatud linn osutus hoopiski teiselpool väina olevaks Malmöks Rootsimaal. No igatahes pettis ära. Kuigi lõpuks maandunult oli selge, et ka selles pealinnas kübetki valget rõõmu näha ei saa.
Lend ise hilines juba terve tunni jagu, isegi väheke rohkem. Hiljem maandudes tuli päris pikalt ka pagasit oodata, kuna ainuke sõnum teadeteekraanil oli pidevalt vaid hilinemise kohta. Vahepeal jõudsin isegi kõrvalasuvas Ülemiste keskuses ostutuuril käia, kust lõpuks matkapoest õnnestus normaalsed sportsandaalid osta, mida kevadiseks reisiks vaja läheb. Nende reisiasjadega oligi see jama, et mina, ullike, üritasin oma suvist kraami praegusel talvisel ajal muretseda, kuid tõdesin, et kuna hooaega ikkagi pole, siis on ka valik üliväike. Kuid lõpuks leidsin ikkagi kõik vajaliku.
Pärast ootamiste jada lennukiterminalist valjudes ootas korterinaaber Lars juba seal, haaras paar mu sumadani, mille peale paar Eesti tuttavat, kellega koos lendasin, said muiata, et noh, oled Taanist juba mehe leidnud jah? Muigasin, ei, veel hullem, me lihtsalt elame koos, samas korteris. Taani kodus ootas ees juba soe söök ja kuna uusaasta ilutulestik oli nii suur, siis oli sellestki paar pauku kõrvale pandud, mille õues õhku lasime.
Udule kohaselt olen muidugi oma siinse kõnekaardi ära kaotanud, kuid see korraldati ka ühe telefonikõnega ära, nii et paari päeva pärast peaksin jälle siinse numbri tagasi saama. Sõitsin täna natuke metrooga ringi, päris vahva on juba nende liigelda siin, kui süsteemile pihta saad. Metrooga on ka see eriti lahe, et kuna nendel masinatel puuduvad juhid, siis on võimalik kohe päris ette istuda ja sõitu tunnelites ja maa pealgi nautida juhipositsioonilt. Sain kätte oma taani keele õpiku, mis tuletab meelde kolmandat klassi, mil inglise keelt samasugustest töövihikutaolistest asjadest õppima sai hakatud. Ilm on siin nagu ilm ikka, õhuniiskuse tõttu tundub külmem, kui kraadiklaas näitab. Üldiselt on siin ikkagi kordades soojem kui kodumaal praegu.
Kodusoleku viimastel päevadel sain ilmselt ka külmapoisi kätte, mis nüüd lõpuks minuni jõudis. Olingi juba imestunud, et tervelt kaks nädalat vähem või rohkem tõbiste inimeste keskel ei õnnestunud endal haigestuda. Täna on natuke imelik olla, kurk kratsib, aga see pole õnneks väga hull, nii et loodan kiiresti sellest vabaneda.

Sikk, tee klaas, soo ja hobusesoov.

Seletaksin siis lahti, mida mõtlen nende märksõnadega.
Kui tavaliselt kodudes putukat nähes hakatakse kiljuma, ahhetama või ilma sõnagi lausumata litsutakse keegi laiaks, siis vähemalt Lannussaare soekollases majas pälvib putuka leidmine hoolitsuspuhangu. Eriti veel, kui tegelane näeb välja väheke efektsem nagu seekord pikkade sarvedega helepruun siklane- üks kena mardikas, kes saab uhkeldada oma imetlusväärsete tundlatega. Meil elab selline praegu puuvilja kausis, mille tõttu oli mandariini õngitsemine raskendatud, kuna ei tahtnud mutukat ju ometigi lömastada. Korra ta eemaldati sealt, kuid õige pea oli ta tagasi, nii et jõudsin järeldusele, et äkki tal ka kõht tühi. Lõpuks eraldasin talle päris oma mandariini, millega tüüp ka rahule jäi, sest nüüd ta elab vähemalt selle ühe peal ja ei lähe tagasi kaussi, kus on oht oranžide pallide vahele kinni jääda.
Taolist efekti olen ka suvel aias kohanud, kui lillepeenrast leiti tigu (olgem ausad, sel niiskel suvel oli neid kõikjal tuhandeid), kuid selle asemel, et sellega midagi õõvastavat ette võtta, toimetati see teisele poole teed muruplatsile, pandi maha ja lausuti manitsevad sõnad, mis kõlasid enam vähem nii: „mine nüüd ära tobu“. Nii palju siin putukatest selle saarekese peal.
Tee klaasi käisin vaatamas Pühajärve ümbruses, kui kodu poole sõitsin. Otsustasin teha väikese ringi ja talvist maastikku ning autosõitu nautida. Väiksemaid sõiduteid katab ühtlane jääkiht, mis eredas päikeses klaasjalt silma peegeldas. Võite arvata, mismoodi seal pidurdamine välja nägi. Eks ikka tasa ja targu. Kahju, et autodele pole suuski välja mõeldud.
Eile käisin metsas oma vanu radu üle vaatamas ja nagu ikka, siis mõistus pole oma teha ja vahel mõtled ikka, et noh, äkki nüüd on midagi teisiti. Aga loll võib ju ka ikka vahel olla. Üle metsa soo on minu lapsepõlve ekstreemsuspaik, kus ennast ikka vahepeal „uputamas“ sai käidud, mistõttu tean ka paari kohta, kus isegi käredamate ilmadega võib ees oodata lahtine jääkülm vesi pehme lumemütsi all. Sedapuhku otsustasingi soo peale just ühest taolisest kandist suunduda, mille tulemuseks oli põlvini sisse vajumine. Kiire reaktsiooni ja mõningase enesekirumise tulemuseks jäi vaid üks märg jalg, kuna kummikusäär polnudki nii pikk, kui loota oleks võinud. Pärast väikest olukorra analüüsi otsustasin siiski läbi soo minna, kuna vesi soojenes kummisaapas kiiresti ja ega seda polnudki nii palju, isegi mitte ei loksunud, ainult natuke märg, nii et võisin rahumeeli veel sooja kiirustamata lumisel maal edasi tosserdada. Rohkem kuhugi sisse ka ei vajunud, keerulisemates kohtades on heaks abiks mahalangenud puud, kus õrreharjutusi teha saab ning libeduse korral keset vett hõljudes kiruda, mis hea pärast oli küll vaja sinna ronida. Varjuna kaasaskäiv Pätu silkas endiselt silmaulatuses vaatamata kohati paksule lumele, kust läbi kooriku vajumise tõttu oli üsna raske liikuda.
Hobusesoov ajas hobusetalitaja naerma. Helistasin paar päeva ette, et ühineda ratsatrenniga ning palusin samas ka oma sealset lemmikhobust enda jaoks hoida, mille peale kõnetatud treener naerma hakkas, kuid siis ma põhjusele veel päris pihta ei saanud, kuid täna kohapeale jõudes jõudis seegi kohale. Hobu hirnatas juba varakult, kuna ülejäänud sõbrad olid juba välja viidud ja tema üksi tallis. Minu lemmikuks on saanud suurt kasvu karvaste jalgade ja uhke lakapahmakaga Eviita, kuna vaatamata oma näiliselt robakale kehale on ta paljudest teistest tunduvalt energilisem. Enamike teiste hobuste kõrval paistab ta hiiglasena. Seekord oli ta aga eriliselt energiline. Kuna väljas oli miinuskraade enam kui kaheksa eest, siis galopp päevakorras ei olnud ning kui trennides seda tehaksegi, siis ainult treeningu lõpuosas. Mina sain aga kõigele vaatamata oma kiirendused kätte juba esimestel ringidel, kui ette oli nähtud hobuste ja enda soojendamine rahuliku kõnnaku näol. Eks teised tegidki seda, kuid mina oma perul ratsul tuiskasin ühtepuhku paari hüppega ühest platsiservast teise, ilma et midagi oleksin suutnud ette võtta. Maadlesin oma tulise suksuga päris korralikult ennast soojaks enne kui ta treeneri juhtnööride abiga taltsamaks suutsin muuta, nii et ülejäänud treening möödus suhteliselt rahumeelselt vaid mõningate katsetustega minu tahtmisele vastu punnida. Vähemalt oli põnev ja külm ka ei hakanud ning sain proovile panna oma sadulaspüsimise oskuse, kui isegi jalutsist välja libisenud jalg galopi ajal ja ülijärsu pidurdusega aia ees ei suutnud mind maha raputada. Oli mõnes mõttes uhke tunnegi, kuigi mingi hetk aja ahastusse, et kas tõesti ma ei oska enam ratsutada. Õnneks polnudki asi eriti palju minus ja vaatamata sellele, et selga ronimine võttis tubli paar kolm korda katsetamist aega, et ennast selle tanki selga vinnata ja mõningast perutamist saime siiski mõistlikult trenni lõpuni toredalt ilma probleemideta läbi saadud. Ja mulle ikkagi meeldivad need pujäänidest ratsud väheke rohkem, kui loiud jalutaja, vähemalt liiguvad nad edasi oma vabast tahtest, tuleb lihtsalt seljas püsida.

Lumi- suure tähega

Uus aasta uue hooga! Eks vaatame seda asja. Tänavune uusaasta sai vastu võetud Otepää jõulukuuse all. Mis ma ikka oskan öelda, järgmistel aastatel ilmselt jätaksin selle koha vahele. Ainuke asi, et vanu sõpru oli tore näha ja nendega oli ikkagi lõbus.
Enne minekut olin pool päeva köögis vaaritanud, nii et terve maja oli magusat koogilõhna, kanapraadi, ja mida kõike veel, täis. See on samuti üks küpsetamise võlu- aroomiteraapia.
Jõulude ajal surnuaial käes lummas lumine maa ja sajad ja sajad küünlad kõikjal kuhu silm pimeduses ulatus. Kaunis vaatepilt. Samas peletavad selle paiga süngust ka lumehangede vahel ukerdavad inimesed, kes enamasti lõbusas pühadetujus lahkunud lähedastele tulukesi läitma olid tulnud. Lumi teeb pühadest pühad, mis siin põhjamaal kaotaks ikka olulise osa oma tähendusest, kui poleks isegi lootust Lund näha. See valge ime annab valgust pimedasse aega.
Üks õhtu jällegi kohalikku jõusaali külastades klobisin poksikotti. Mõne aja pärast otsustas üks neiukene ka poksikindad kätte ajada ja jõudu katsuda, kuid peale paari katsetust kogukat „vaenlast“ klobida võeti kindad jälle sama targalt maha. Muigasin silmanurgast, eks me kõik ole kunagi noored ja rumalad olnud, aga respekt proovimise eest ja selle eest eriti, et nii kiiresti aru sai, et käsi pole mõtet ära tappa, kui ikka ei oska. Mitte, et ma nüüd mingi eriline prof oleks, aga ikkagi.
Aga üldiselt- palju õnne kõigile! Mitte selle uue aasta puhul, vaid üldse, kõiges.